Reportaaž
Ozan (istub) ja Jonas (vasakult) leidsid Susimetsa raamatukogust oma teadustööks palju häid ideid, Maja tulevase doktoritöö võimalik teemapüstitus sai selgema vormi ning Emily jõudis valmis kirjutada oma doktoritöö kolmanda peatüki mustandi. Foto: Merilyn Merisalu

Filosoofide pelgupaik Pärnumaa metsade vahel

Merilyn Merisalu UT tegevtoimetaja merilyn.merisalu@ut.ee

Pärnu lähedal Laadil saavad kokku Eesti loodus, saksa kultuur ja üleilmne mõte. Saksa filosoofile ja bioeetikule Theda Rehbockile kuulunud idüllilises Susimetsa talukohas teevad mõtte- ja vaimutööd teadlased üle maailma.

Susimetsa Philosophicum on praegu veel natuke nagu hästi hoitud saladus. Trükin paar päeva enne sinnasõitu Google’i kaardiotsingusse „Ilvese, Laadi“ ja vaatan üle, kust see õige teeots täpselt läheb. Nädalavahetusel sõidan sellesama kaardi järgi kohale, leian end keset põldu ja vaatan nõutult ringi.

Ega siis midagi, asendan otsingus nimed koordinaatidega ja tuletan meelde professor Margit Sutropilt saadud juhised: „Keera vanale Valga maanteele, sõida umbes üks kilomeeter, kuni näed paremal teeservas valget silti „Susimetsa tee“. Keera paremale ja sõida edasi mööda kuusealleed, kuni näed väravat kirjaga „Susimetsa“. Oledki kohal!“

„Tere! Kas jõudsite ilusasti?“ uurib Susimetsa perenaine Anu Gentalen ja noogutab mu väikestest sekeldustest kuuldes mõistvalt: see olla siinsete külaliste puhul üsna tavapärane.

Kohe kõlab veel üks sundimatu „Tere!“ – Ozan Altinok, Hannoveri Leibnizi Ülikooli teadur, on siin veetnud vaid kümmekond päeva, kuid esmased eestikeelsed viisakused on tal juba selged. Samblane muru õue peal on aprillikuiselt niiske, kuid türgi päritolu noormees on paljajalu. „Ei ole külm, mõnus on – kuigi paar hommikut tagasi oli siin tõesti kõik lume all,“ vastab ta perenaise pärimisele laia naeratusega.

Astume üle kevadiselt rohetava õue sama rohelisse majja, kus meid tervitavad Oxfordi Ülikooli doktorant Emily Daly, äsja Trieri Ülikoolis magistritöö kaitsnud Maja Mateas ja Münsteri Ülikooli teadur Jonas Pöld. Jonase perekonnanimi on vihje: tema vanavanaisa oli Eesti esimene pedagoogikaprofessor ja haridusminister Peeter Põld. Kuidagi märkamatult jõuame väikesesse kööki, kus kappidest ilmuvad otsekui iseenesest välja teetassid ja küpsised.

Saksamaal elav Jonas on Eestis kolmandat korda. „Ma käisin siin korraks ka eelmisel aastal ühel teadusüritusel, aga esimene kord oli teismelisena, kui tulin siia koos vanaisaga. Käisime loomulikult ka Tartu Ülikooli vaatamas, kus Peeter Põld kunagi töötas. Ma ei osanud toona arvatagi, et kunagi satun siia veel ja pean isegi ülikoolis oma uurimistööst loengu,“ räägib ta.

Ebamaine kogemus

Ozan, Emily, Maja ja Jonas on filosoofid, kes on tulnud kaheks nädalaks Susimetsa residentuuri. Esimesel nädalal osalesid nad Tartus kahepäevases filosoofia kraadiõppe töötoas, kus nemad ning teised Eestist ja välismaalt pärit teadlased tutvustasid lähemalt oma uurimisprojekte.

Emilyle tõi too seminar rõõmsa taaskohtumise filosoofia osakonna külalisteaduri Laura Viidebaumiga. „Õppisin aasta New Yorgi Ülikoolis ja käisin seal tema loengutes. Ta oli väga toetav ja andis nõu, kuhu edasi õppima minna. Nüüd oli tema siis minu ettekannet kuulamas ja andis pärast mulle doktoritöö jätkamiseks ideid. Nii tore oli teda taas näha!“

Istume oma teetassidega valgusküllasesse elutuppa suure laua taha. Akendest paistab Pärnumaale omaselt tasane, kuid siiski mitmekesine maastik. Taamal sillerdab päikese käes suur tiik, mille ühel kaldal paistab saun ja teisel väike suvemaja. Hetkeks tekib toas mõtlik vaikus, silmi sulgedes tundub õuest kostev linnulaul valjem.

„Vahepeal tundub siinolek justkui ebamaine kogemus,“ ütleb Ozan ja ülejäänud noogutavad. Kuigi Susimetsa asub suhteliselt Pärnu külje all, on see siiski linnamelust piisavalt kaugel, et esile pääseksid rahu ja vaikus. Igati hea koht, kus mõtteid mõlgutada, keskenduda ja kirjatööd teha, leiavad kõik.

Kuna kevad on olnud heitlik, pole õues mõtisklemist veel väga palju ette tulnud. Soojematel päevadel on nad istunud terrassil, õhtuti teinud sauna – julgemad ühtlasi ära proovinud tiigivee – ning mõnikord käinud jalgsi või rattaga lähikonnas uitamas. Jonase ja Ozani eelmise päeva „väikese“ jalutuskäigu meenutamine toob seltskonnas kaasa naerupahvaku.

„Nad ütlesid, et jalutavad ümbruses pool tunnikest, aga siis kadusid enam kui kolmeks tunniks!“ naerab Maja. Mehed tunnistavad, et üks metsarada viis teiseni ja nii jõudsid nad lõpuks mere äärde välja. Olgu öeldud, et meri on Susimetsast linnulennult küll vaid umbes kolme kilomeetri kaugusel, aga vahepeale jääb jupp maad soist metsa.

Jonas muigab, et tegelikult oleks see jalutuskäik vabalt võinud veel pikem olla – Eesti looduse metsik ilu on talle sügava mulje jätnud. Pealegi leiab siin metsadest täiesti ootamatuid asju, nagu suured vett täis betoonrajatised, mille üle nad Ozaniga tükk aega imestasid.

„Mina õppisin enne loodusteadusi ning bioloog minus on veendunud, et inimesed on uudishimulikud ja uurivad loomad,“ sõnab Ozan. „Linna tehislikus keskkonnas pole meil väga võimalust enda seda külge kasutada, sest oleme rutiinis kinni. Siin on aga palju võimalusi nii loodust kui ka iseennast paremini tundma õppida.“

Maja tunnistab, et ta ei osanud arvatagi, et selline koht päriselt olemas võiks olla. „Vähemalt minu jaoks on oma töökeskkonnas väga keeruline keskendumiseks aega leida. Tavaliselt tahab mustmiljon asja tegemist ja stress on laes. Aga siin on mu ainus ülesanne lihtsalt olla olemas, olla kohal. Ja siin majas on kõikjal raamatuid – need on niivõrd inspireerivad!“ räägib ta.

Theda vaim(uvara)

Kinnistu eelmise omaniku ja Susimetsa Philosophicumi idee autori, sakslasest filosoofiaprofessori Theda Rehbocki raamatukogu on tõepoolest muljetavaldav. Seal leidub hulgaliselt teoseid pea iga filosoofiaharu, aga ka näiteks meditsiini ja kunsti kohta.

Noored filosoofid ütlevad, et pea iga teos siin majas võib sünnitada mõttevahetuse, olgu siis kunsti või üleüldse elu kohta. Avastamisrõõmu lisab veelgi asjaolu, et Rehbockil oli komme raamatutesse märkmeid teha.

„Me oleme päris mitu korda omavahel arutanud, miks ta küll ühe või teise lause alla on jooninud. Vahel on lehe äärel lihtsalt hüüu- või küsimärgid, mille tähenduse üle on väga huvitav mõelda,“ muigab Maja.

Ozani arvates on sellisel isiklikul raamatukogul Susimetsa võlu juures väga suur osa. Ülakorrusel on ka Rehbocki enda kirjatööd, millest paistab selgesti välja tema teadusliku mõtte kujunemislugu.

„Siin on selgelt tunne, et sa ei ole mingis puhketalus, vaid filosoofi kodus külas. Igal esemel ja detailil on oma lugu, kõik on paigutatud väga läbimõeldult. Mõnes mõttes on see justkui reis ühe intelligentse inimese mõttemaailma ja ellu, peaaegu nagu kohtumine tema vaimuga – aga sugugi mitte hirmsas mõttes,“ jutustab Ozan.

Susimetsa on igati hea koht, kus mõtteid mõlgutada, keskenduda ja kirjatööd teha, leiavad kõik.

Vahepeal on saabunud ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop, kaasas värsked maasikad ja kook. Tema tunneb Susimetsa filosoofiakeskuse lugu läbi ja lõhki.

Sutrop kohtus Theda Rehbockiga esimest korda aastal 1991 Konstanzi Ülikoolis. Rehbock oli just lõpetamas doktorantuuri ja oli toona üks väheseid fenomenoloogiat uurivaid filosoofe – see omakorda haakus Sutropi magistritööga. Ühistest huvidest vesteldes said neist head sõbrad, ning kuigi nende töised teed läksid aastateks lahku, jäid nad tihedasti suhtlema.

„Kui ma Tartus professoriks sain, tuli Theda mulle Eestisse külla, andis eetikakeskuses mõned loengud ja talle hakkas siin meeldima. Nii käis ta Eestis korduvalt. Paraku sai ta vähidiagnoosi. Ta otsustas haigevoodi asemel valida täisväärtusliku elu: pakkis oma raamatud, teeserviisi ja kolm kassi matkabussi ning sõitis sellega 2019. aasta kevadsuvel läbi Skandinaavia Eestisse, meie juubelilaulupeole,“ meenutab Sutrop. Koos osalesid nad erialaseminaridel ja sõitsid mööda Eestit ringi. Sakslanna otsustas, et tahabki siia jääda, ja asus püsivat elukohta otsima.

„Susimetsa nähes armus Theda sellesse esimesest silmapilgust. Eks põhjused olid paljus samad, mida teised juba öelnud on: siin on palju ruumi, rahulik ja loodusekeskne elu. Thedale meeldis mõte ise endale toidu kasvatamisest, loodusega ühes rütmis elamisest. Isegi tema toaeluga harjunud kassid armastasid siin õues olla,“ räägib Sutrop.

Aasta hiljem kutsus Rehbock Sutropi ja veel viis lähedast sõpra külla ning avaldas neile oma soovi: sellest kohast võiks pärast tema surma saada filosoofiakeskus, kus saaks rahus ja vaikuses mõtte- ja kirjatööle keskenduda.

Theda Rehbock suri 2021. aasta jaanuaris. Selleks ajaks oli asutatud MTÜ Prof. Dr. Theda Rehbocki Susimetsa Philosophicum ja põhjalikult kirja pandud keskuse rajamise plaanid. Koha arendamine ja majandamine tundus esiotsa keeruline, aga nüüdseks on asjad paika loksunud.

Uus põlvkond

Suviti renditakse peamaja, suvemaja ja sauna üritusteks välja, et saadud raha eest muul ajal filosoofidele kirjutamislaagreid ja seminare korraldada. Mullu võeti Susimetsa residentuuri kokku neli inimest, et järele proovida, kas Rehbocki idee ka päriselt toimib. Selgus, et toimib küll, ja selleks aastaks kogunes huvilisi juba üle 30.

Praegu on muide esimene kord, kui Susimetsas viibib neli residenti korraga – varem on kirjatööd tegemas käidud enamasti ühekaupa. Jonase arvates on neljakesi koos olla suurepärane: on piisavalt võimalusi nii omaette mõtelda kui ka teistega juttu ajada. „Vestlustes sünnivad mõtted, mille peale üksi olles ei tulekski.“

„Sattusin ühel päeval Emilyga rääkima Hegeli ja Platoni sarnastest ideedest. See oli täiesti ootamatu avastus ja seejuures äärmiselt huvitav!“ toob Jonas näiteks. Ozaniga, kellega nad uurivad samalaadseid meditsiinieetika küsimusi, on nad juba arutanud konverentsi korraldamise plaane.

Näiteid ühistest teemadest, mis õhtuti Rehbocki suurest plaadikogust klassikalist muusikat kuulates või sauna ees tähistaevast vaadates jutuks on tulnud, puistatakse kui varrukast.

Meie intervjuu on tegelikult ammu muutunud vabaks vestluseks kõikvõimalikel teemadel, olgu siis esteetika, bioeetika, filosoofia tähtsus ühiskonnas, filosoofiaresidentuuri teemad, hariduskorraldus Eestis ja residentide kodumaal, kokkupuuted kohalike sõbralike eestlastega jne.

Juttu puhudes jõuame läbi käia peaaegu terve peamaja, uurida tiigisillal seistes veemaailma ja puhata jalga terrassil päikese käes. Vahepeal mängib Jonas meile klaveril ja kitarril mõned lood ning kui majapidamisele ring peale tehtud, klõpsime mõned pildid jalgratastega, mis on siin sagedases kasutuses. Kuidas muidu pääseda mõne kilomeetri kaugusele mere äärde või Pärnumaa kuulsaimasse pagariärisse saiakesi tooma?

Tundub, et Eesti Nokia on lõpuks leitud: see on rahulik paradiis keset metsa, kus mõtlejad üle maailma leiavad piisavalt aega iseendale ja vaimutööle.

Loe filosoofiaresidentuuri kohta lähemalt Susimetsa veebilehelt.

Lisa kommentaar

Koostöö Solaride'i meeskonnal on põhjust juubeldada – augusti lõpul said nad päikeseautode maailmameistrivõistlusel teise koha.

Inseneriõpe on võimalusi täis

Eesti tööturg vajab insenere rohkem kui kunagi varem. Kutsekoja OSKA uuringud näitavad, et 2032. aastaks on masina-, elektroonika-, ehitus- ja energiatööstuses ning paljudes teistes valdkondades vaja sadu uusi spetsialiste – see tähendab insenere, kes oskavad töötada nii laboris kui ka ...
Mariana Kukk
Kultuurinurk Kuppeljas puitraamistik täidab vaheldumisi peategelase kodu, põgenike­laeva, armetu üüritoa ja pagulas­laagri aset.

„Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“

Mida kauem ma mõtlen Musta Kasti lavastusele „Tükk maad“, seda enam tajun selle mõju ja päevakajalisust – või aegadeülesustki. Sõja ja paguluse teemasid avatakse läbi laste silmade, neile omases keeles. Seetõttu on kontrast naiivse siiruse ja rahvusliku trauma vahel eriti ...
Johanna Rannik
Ars longa Sel fotol on Armin Tuulse Tartu kodus töölaua taga. 1944. aastal lahkus ta Rootsi, kust kirjutas: „Täht­vere rajoon olevat endiselt õppejõudude elamis­kohaks, – nii et võimalik et meie korteri on üle võtnud mõni värske seltsimees professor!“

Esimene eestlasest kunstiajaloo professor segastel aegadel sündinud maalil

Kunstnik Kristjan Tederi 1942. aastal maalitud portree Armin Tuulsest meenutab aega, mil ametisse asus esimene eestlasest kunstiajaloo professor. Tartu Ülikool alustas eestikeelsena tööd 1919. aastal, kuid kunstiajaloo õppetoolil läks alustamisega veel aega. Esimeseks kunstiajaloo professoriks sai 1922. aastal rootslane Helge ...
Kadri Asmer
Alma mater Peeter Tulviste oma 70. sünnipäeva tähistamisel ja nimelise pingi avamisel Toomemäel aastal 2015.

Rahvuslik arvamusliider Peeter Tulviste

Tartu Ülikooli rektoril on küll üks amet, aga kümned rahvusliku tähtsusega vastutusalad. Kõigele lisaks peab rector magnificus olema oma käitumise ja põhimõtetega eeskujuks pealekasvavale põlvkonnale. Milline oli selles eksistentsiaalses draamas Peeter Tulviste osa? Pole liialdus öelda, et Tartu Ülikooli rektor ...
Talis Bachmann
Pegasus Tartus Toomemäel kõrgub mälestusmärk Kristian Jaak Petersonile, kes „on esimene eesti lüürik, kes „maakeelega“ söandas teostada midagi uut ja julget, kel usku oli oma rahva ja keele tulevikku, ajal, kui seda veel kellelgi polnud", nagu kirjutas Petersoni loomingut uurinud Aino Paltser 1922. aastal.

Kristian Jaak Petersoni läkitus Eestile

„Kas siis selle maa keel / laulu tules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ pika orja-aja murdumise päevil, kui eestlaste rahvustunne alles uinus, ning vastas ise kogu ...
Jüri Talvet
Mui(d)e „Kajakasaare“ mäng on lisaks meelelahutusele mõeldud suurendama mängijate teadmisi merelindudest.

Tunne end nagu kajakas!

Teaduskommunikatsioon ei tähenda tingimata populaarteaduslikke artikleid päevalehtedes ega intervjuusid telesaadetes. Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet ja loomaökoloogia professor Tuul Sepp panid Kakrarahu uurimisprojekti kogemuste põhjal kokku „Kajakasaare“ koomiksiraamatu ja lauamängu. Sellest on juba neli aastat, kui esimest korda Matsalu ...
Randel Kreitsberg
Keelenurk Tartu Ülikoolil terviklikku linnakut ehk kampust ei ole – meie hooned paiknevad üle kogu Tartu, lisaks muudeski linnades.

Kus on Tartu Ülikooli kampus?

Aeg-ajalt võib ülikoolist räägitavates juttudes kohata sõna kampus. Mis see on ja kas Tartu Ülikooli puhul saab seda sõna üldse pruukida? Kampus, omakeeli ülikoolilinnak, on piirkond, kus asuvad kompaktselt koos ülikooli õppe-, teadus-, elu-, toitlustus- ja vaba aja veetmise hooned. ...
Helika Mäekivi
Alma mater Puidust galerii viis omal ajal Struve magamistoast otse tähe­torni, et teadlane ei peaks talvisel ajal läbi külma õue kõndima. Nüüd seda enam ühendusteena kasu­tada ei saa, seal asub personaliosa­konna arhiiv ja läbipääs puudub.

Astronoomi maja asukad viisid Tartu maailmakaardile

19. sajandil Toomemäele tähetorni kõrvale ehitatud astronoomi majas on sündinud hiilgavaid avastusi. Miks kutsutakse seda Uppsala 6 asuvat madalat hoonet astronoomi majaks? Sest see ongi ehitatud just nimelt astronoomi eluasemeks ja töökohaks. Praegu toimetab Toomemäel asuvas klassitsistliku stiiliga pooleteisekorruselises kivimajas ...
Silja Paavle
Pegasus Fragment Kristjan Raua joonistusest „Kalevipoeg tuleb põrgust lauakoormaga“, 1935 (Tartu Kunstimuuseum).

Kreutzwald ja „Kalevipoeg“

Eestikeelse ülikooli piduliku avamise puhul 1919. aastal lõi silmapaistva luuleteose „Õnnesoov“ seejärgne eesti ja välismaise kirjanduse professor Gustav Suits (vt Universitas Tartuensis, veebruar 2025). Tema oli ka Noor-Eesti vaimuliikumise juhtkujude seas see, kes vaikimisi ja sündsalt, kuid kindlalt hakkas tõrjuma ...
Jüri Talvet
Accept Cookies