Rahvuslik arvamusliider Peeter Tulviste

Tartu Ülikooli rektoril on küll üks amet, aga kümned rahvusliku tähtsusega vastutusalad. Kõigele lisaks peab rector magnificus olema oma käitumise ja põhimõtetega eeskujuks pealekasvavale põlvkonnale. Milline oli selles eksistentsiaalses draamas Peeter Tulviste osa?

Pole liialdus öelda, et Tartu Ülikooli rektor on üks võtmeisikuid, kelle tegevusest ja otsustest sõltuvad paljuski Eesti inimeste haritus, poliitikute professionaalsus, teaduse rahvusvaheline konkurentsivõime, autentse kultuuri edasikestmine ja areng ning kokkuvõttes iseolemise ja omariikluse põhimõtteline perspektiiv.

Peeter Tulviste, kelle sünnist täitub 28. oktoobril 80 aastat, valiti alma mater’i uueks juhiks pärast reformidega alustanud rektorit Jüri Kärnerit 1993. aastal. 30 aastat tagasi olime olukorras, kus kõrghariduspoliitika kujundamisel ja ülikooli arengut määravate otsuste tegemisel tuli hakkama saada korraga väga paljude kiiret lahendamist nõudvate probleemidega.

Raskete küsimuste lahendaja

Kas asetada rõhk teadusele või eriala õpetamisele? Kas hinnata rahvusteadusi võrdselt loodus- ja täppisteadustega? Kas seada sisse teaduse baasrahastus või välishindamist eeldav projektirahastus? Mille alusel jagada eelarvelist õppe- ja teadusraha? Kas Eestile on kombeks ainult avalik-õiguslikud, maksumaksja rahastatavad ülikoolid või ka erakõrgkoolid? Millised peaksid olema Eesti kõrgharidust ja teadust reguleerivad õigusaktid? Millistest rahvusvahelistest kõrgharidussüsteemidest eeskuju võtta?

Küsimuste kuhjum oli määratult suur ja neid kõiki tuli lahendada suures rahanappuses. Ühel aastal neist kuumadest üheksakümnendatest oli Tartu Ülikooli eelarve 78 miljonit krooni – nüüdses vääringus umbes viis miljonit eurot. See, et praegu on ülikooli eelarve pea 60 korda suurem, on kindlasti tollaste otsuste üks positiivseid tagajärgi.

Paljuski just tänu rektor Peeter Tulviste seisukohtadele ja juhtimispoliitikale on meil nüüd käsikäes projektipõhine ja baasrahastus, õppe- ja teadustöös tehakse palju rohkem erialadevahelist koostööd ning rahvusteadused ja tervikuna humanitaaria pole jäetud vaeslapse ossa.

Samuti mõjutas Tulviste seda, et ülikooli kaadripoliitika oluline põhimõte on õppejõudude osalemine rahvusvahelises teaduses, et oleme tugevalt lõimitud Euroopa ülikoolisüsteemi ning et võrdlus- ja võistlusmallides on mõõdupuuks rahvusvahelised kõrgel tasemel teadusasutused.

Küsimuste kuhjum oli määratult suur ja neid kõiki tuli lahendada suures rahanappuses.

Eesti kõrgkoolide „tööjaotus“ erialade ja teadussuundade mõttes on märkimisväärselt paranenud; Tartu Ülikoolil ja meie vilistlastel on tihe side nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimuga; olemas on suure tegevusvabadusega üliõpilasorganisatsioonid; tuntavalt on kasvanud välisüliõpilaste arv ning Eesti üliõpilaste ja noorteadlaste õpiränne; ülikooli majandusliku tegevuse vabadus ja autonoomsus on märkimisväärselt suurenenud ning ülikool teeb tihedamat koostööd omavalitsusasutustega. Needki saavutused võib lugeda Tulviste teenete hulka.

Igas mõttes eeskuju

Peeter Tulviste sobis murranguaega suurepäraselt. Esiteks väärtustas ta hariduse teaduspõhisust, teaduse rahvusvahelisust ning akadeemilist autonoomiat. Teiseks olid tal head sidemed kultuuri-, teadus-, poliitika- ning ajakirjandusringkondades.

Pealegi olid tal iseloomuomadused, mis käivad sageli kaasas isiksustega, kes võtavad juhirolli ajastuoludes, kus riske ja raskusi võib olla rohkem kui isikliku kasu võimalusi. Talle olid omased põhimõttekindlus, patriotism, misjonärialge ning oskus eristada inimlikke omadusi ja tõekspidamisi ning rahvuslikku kuuluvust inimese poliitilis-ideoloogilisest positsioonist. Kaasa aitasid veel eetilisus, viisakus, galantsus ning huumorimeel käsikäes relvitukstegeva karismaga.

Toon näiteks mõned strihhid Peeter Tulviste karakterist ja tõekspidamistest.

Äsjavalitud rektorina pidi ta aastal 1993 läbi tegema südameoperatsiooni. Kuumad üheksakümnendad huugasid täistuuridel, korraga oli kukil musttuhat tööd, tähtaega, sõnavõtuvajadust, kohtumist jne. Rektoraadi ja valitsuse toega, kuid siiski vastutaja, suunaja ning peamise kõneisikuna jätkas ta varakult pingelist tööd, jättes taastumisaja suhteliselt üürikeseks. See oli märk tahtejõust, julgusest ja vastutustundest.

90-ndatel ja hiljemgi käis Eesti meedias sõnaline „rüütliturniir“ Tartu ja Tallinna ülikooli teemal. Peeter Tulviste laskis ühe universitas’e ja kolme ülikooli kontseptsiooni kindla pooldajana endale omase huumorimeelega lendu võrdluse: „Tallinna ülikool“ kõlab samamoodi kui „Tartu kilud“ ja sellist ülikooli on meile vaja umbes sama palju kui Tartu kilusid. Pedagoogikaülikooli toonase rektorina viitasin riigisisese konkurentsi ja koostöö vajadusele nukufilmi „Peetrikese unenägu“ (1958) abil, milles tema nimekaim, väike Peeter näeb unes, et on jäänud oma kodus ja linnas täiesti üksi … Vaatamata sellistele seikadele jäid meie isiklikud suhted suurepärasteks.

Tulviste pärand

Rektoriks oleku ajal Hasso Ladvale antud intervjuus (Universitas Tartuensis, 27.10.1995) ütles Tulviste: „Kui Baltimaade rektorid olid paar aastat tagasi endises Ida-Berliini Humboldti ülikoolis, nägime meie aulataolise trepi peal tudengit õlut joomas. Küsisime sealse rektori käest, kas ta segab vahele või mitte. Ütles, et ei sega … ta arvavat, et see oleks inimõiguste ahistamine. Täpset piiri ei tea mina ka. Kui aulatrepil keegi õlut jooks, siis ütleksin.“ (Mitte et Tulviste õlle kui sellise vaenlane oleks olnud, ehkki häid naturaalveine eelistas ta viisaka õhtusöögi miljöös vist rohkem.)

Akadeemilise omailma osa on ka 2017. aastal loodud professor Peeter Tulviste mälestusfond, asutajaliikmeteks Tartu Ülikool, Tartu Linnavalitsus, Tartu Rotary Klubi, Eesti Psühholoogide Liit ja Tartu Ülikooli Sihtasutus. Fondi töös on abiks Peetri poeg Jaan Tulviste, kes ka ise on kaitsnud doktorikraadi psühholoogias. Fondi missioon on tunnustada Tartu Ülikooli doktorante ja noorteadlasi, kes on ühiskondlikult aktiivsed, aitavad silmapaistva õppe- ja teadustööga edendada Eesti ühiskonda ning mõista inimeste kultuurilist olemust.

Lõpetuseks meenub veel üks hetk 80-ndate algusest. Räägime parajasti maast ja ilmast, kui Tulviste jääb silmitsema minu uue Sangari särgi märki rinnatasku küljel, öeldes temale omasel kelmikal moel: „Ma ei teadnudki, et sa sangar oled.“ (Oli aeg, kus särkide valik oli kasinavõitu, kuid nalja sai see-eest rohkem kui praegu.) Ei mäleta, mida ma talle vastasin, ehkki sangar ma muidugi ei olnud ega ole. Ei sobi see sõna ka tema hindamiseks – tundub kuidagi operetlik või aabitsaoidu. Ütlen siis lihtsalt nii, et Peeter Tulvistel oli ja on kindel, silmapaistev koht meie ülikooli, rahvuse eneseteadvuse ning kultuuri aja- ja arenguloos.