Kahel korral Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud Hando Runneli ja Mari Vallisoo elus ja hariduses leidub sarnast: kumbki neist pole õppinud filoloogiat ega mõnd muud humanitaarala.
„Pegasus“ on rubriik, kus avaldatakse ülikooli inimeste loomingut ajast aega. Tartu Ülikoolis õppinud või õpetanud loovvaimude luuletusi valib ja vahendab Jüri Talvet.
Uuemad luuletused, karikatuurid ja lühijutud on oodatud aadressil ajakiri@ut.ee.
Kui Hando Runnel asus ehitama linna Eestile, siis Mari Vallisoo teatas 2001. aasta Juhan Liivi luuleauhinnaga pärjatud luuletuse pealkirjas lausa märgiliselt vastupidist: „Ei ehita.“ Vanemas keeles tähendas ehitama sedasama mis ehtima. Võib vaielda, kes mida ehitas või ehitamata jättis. Kindel tundub aga, et nii Runneli kui ka Vallisoo loodu jääb ehteks me sünnimaa luule ja keele kõlakotta.
Järvamaalt pärit Hando Runnel (snd 1938) on õppinud keskkoolis Tartus ja Paides ning seejärel 1957–1962 agronoomiat Eesti Põllumajanduse Akadeemias (praeguses maaülikoolis). Tema luuleannet pandi tähele varakult. Esikkogu „Maa lapsed“ ilmus 1965. aastal sarjas „Noored autorid“. Aastatel 1966–1971 töötas Runnel ajakirja Looming toimetuses ja paistis silma võimeka kriitikuna. 1969. aastal võeti ta kirjanike liidu liikmeks. Luuleküpsuse esinduskogusid on „Punaste õhtute purpur“ (Eesti Raamat, 1982), mis küll avaldati, kuid millest kirjutamine seejärel ära keelati.
Eesti taasiseseisvumise järel, 1992. aastal asutas Runnel Tartus tugeva rahvusliku ja süvakultuurilise kallakuga kirjastuse Ilmamaa. Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ sarja nüüdseks 184 köite autorite seas on ridamisi Tartu Ülikooli õpetlasi. Aastail 1992–1993 oli Hando Runnel Tartu Ülikooli esimene vabade kunstide professor, aastal 2006 sai ta Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna, aastal 2012 valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. (Elu- ja loomeandmeid saab vaadata Eesti kirjanike e-leksikonist.)
Runneli luulest olen kirjutanud pikemalt mitmel pool nii eesti kui ka inglise keeles. Tsiteerin siin katkendi kirjutisest „Hando Runnel ehk lõõp ja mure“ (raamatust „Läbi äreva vere“, HRS, 1999, koost. Mart Orav; ingl Estonian Literary Magazine 7, 1998):
„Runneli jõuline poeetiline natuur kogu varjundirikkuses hakkas kangastuma alates kolmandast luuleraamatust „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“ (1972). Lõõplev-irvitav toon sai siitpeale valitsevaks, kuid sarnaselt näiteks [François] Villoni luulega ei ole see hajutanud sügavusest aimuvaid valulikke seoseid. Luuletus „Kurbase kaitseks“ osutab Runneli maailmavaatelisele peajoonele – eksistentsiaalsele murele „teiste“ saatuse pärast, vastutuse ja süü omaksvõtule ning lõpuks luuletaja usule „kurbade linna“ moraalsesse tugevusse – just sellise linna lubab ta ehitada.“
Nii palju
Nii palju sülle võtta,
nii palju teha pai
ei arvand iial ette,
kui elus tehtud sai.
Üht saatis naer ja päike,
teist saatis tõrges nutt,
siis igaühte aitas
su mingi muinasjutt.
Nad ilmusid su ette,
sul kulus tuhat paid,
jäi mure südamesse:
kas kõik sest õnne said…
(„Oli kevad, oli suvi“, Eesti Raamat, 1992; Juhan Liivi luuleauhind 1993)
Küünlapäeval
Taeva tulipunasel alasil
päike vasardab metsalatvu,
valged hanged on verise kumaga
ennast üleni kinni katnud.
Öösel põhjavalguse põlevat
vahin maailmatelki,
imen pärani silmisse
haiget müstilist helki,
kuni tähesütele sadeneb
viimaks pilvede koredat tuhka,
külmast vabisev maailm ometi
vastu hommikut veidigi puhkab.
(Looming 4, 2022; Juhan Liivi luuleauhind 2023)
Täies loomeküpsuses elust traagiliselt lahkuma pidanud Mari Vallisoo (1950–2013) sündis nõukogudeaegses Kallaste rajoonis, õppis keskkoolis Tartus ja seejärel majandustehnikumis Tallinnas (1970–1973) programmeerimise erialal. Aastail 1973–1980 töötas ta Tartus arvutustööde mehhaniseerimise instituudis ning paar aastat ülikooli loogika ja psühholoogia kateedris. 1983. aastal võeti ta kirjanike liidu liikmeks, misjärel oli vabakutseline.
Mari Vallisoo debüteeris 1979. aastal luulekoguga „Kallid koerad“ (Eesti Raamat) ja jõudis avaldada kokku üheksa luuleraamatut. 2013. aastal postuumselt ilmunud luulekogu Kodavere murdes „Viimäne vihim“ (Ilmamaa) kätkes poetessi tütre Tuuli Vallisoo saatesõna. Tuuli Vallisoo ja Ann Kilgi koostatuna ilmus 2015. aastal ka koondkogu luuletusi „Mälestusi maailmast 1966–2013“ (Ilmamaa, 624 lk).
Ise olin seotud Mari Vallisoo varasema valikkogu „Tabamatu toalävel“ (TÜ kirjastuse „Kaasajaluule“ sari, 2011) väljaandmisega. Selle 75 luuletust valis välja autor ise. Kaanepöördele olen lisanud:
„Mari Vallisoo luules kehastub ajalooline naine, üha valla armastuse aimusele, lootusele ja unistustele täiusest, lastest, kes tagavad elu jätkumise, kodust. Ürglooduse kutsungeid inimsoo teadvuses talletavad iidsed müüdid ja folkloor, sealhulgas eestigi vanem rahvaluule, mille motiive – enamasti läbi argielu kõige lihtsamate toimetuste ja seikade – Vallisoo põimib oma luuletustesse.
Selles luules hingab sügavam ajalugu sisse ja välja sünde, surmi ja nende endeid.
Naise muistseid igatsusi jääb varjutama mets ise, mille tumeduses elavad ka surm ja hävituskihk. Selle lähedusse seab Vallisoo lapsesüütuse. Naise armastus on ikka täiuslikum ja terviklikum mehe omast.
Vallisoo luule vihjete hämarusest avaneb kahe sugupoole vahekorra lahendamatu pinge. Mehe edasiruttamisele, rännule ühelt võidult ja kangelasteolt teisele, mõistuse ja jõu abil enesekehtestamisele vastandub naine – paigalseisev, kohmakas, progressiga kohanematu, loodusega lootusetult seotu. See mina, kes siis, kui kõik on hävinud, uuesti sünnitab tule. See Rahel, kes iga jumala hetk on armastet. See naine, kes toob ellu hellust, mis ka ei oleks kõik selle ilma alandused, vaev ja valu.
Vallisoo valdab sõna ja rütmi nii täiuslikult kui vaid vähesed eesti luuletajad. Nagu kaua enne teda Juhan Liiv, suudab Vallisoo oma põhiliselt traagilist elutunnet edasi anda puhtais ja täpseis kujundeis, kus luulet ei lämmata otseütlemise raske last, vaid kus vihjelisus tagab lugejale avaraima mõeldava kujutlusruumi. Kiired üleminekud asisest argipäevast müüti ja tagasi loovad väljendusliku õhulisuse, mida ei saa õppida ühestki poeetikast ega luulekäsiraamatust.“
*
Tarkust armastanud, aga liiga.
Läinud jalgsi
mitte Rooma, mitte Riiga.
Tundnud teid ja teede tuhat ohtu,
vareme- ja vereurmarohtu.
Ometi ka orjavitsa.
Kus ta
valgeis sukis läbi ilma musta
komberdab, kus tuhm ja tahm ja saast.
Mis tal arus!
Laulud isamaast.
Tulgu meile! Meil on pidu tants,
meil on kalevite kallimad.
Ei, tal mujale on asja.
Kes ta?
Otsib vett, et musti sukki pesta.
Selget pühaveega allikat.
(Looming 12, 1994; Juhan Liivi luuleauhind 1995)
Ei ehita
Ei ehita! Üks ehitas
kuus päeva palehigis.
Mis saanud sest!
Mis hirmus tõug
neis lobudikes sigis!
Ei ehita! Ei tohigi –
päev juba ammu seitsmes.
Pean hingama. Üks mõtteke –
peale-lõuna rahusse
uinakule heites –
mind veidi vaevab.
Samas, jah,
ta unub kusagille.
Et mina – seeaeg, kui käis töö,
ei liigutanud lille.
Need lilled ise liikugu!
Neil valgus, klorofüll.
Ja ma võin rahus puhata.
Ja aega on mul küll.
(Looming 11, 2000; Juhan Liivi luuleauhind 2001)
