Vastuolulisel ajal, aastatel 1938–1940, pidas Tartu Ülikooli rektori ametit Hugo Kaho, kes oma rahuliku olekuga suutis tagada ülikooli järjepideva arengu ka autoritaarse riigivõimu taustal. 15. novembril on Hugo Kaho 140. sünniaastapäev.
Korduvalt, aga paraku edutult dekaaniks kandideerinud Hugo Kaho tähtsus teadusadministraatorina kasvas 1930-ndate teisel poolel. See oli aeg, mil Tartu Ülikool sattus võimu ja vaimu vastuolude keskpunkti.
Küsimus ülikooli suuremast allutamisest „ühiskonna huvidele“ kerkis aeg-ajalt ikka esile, vaikival ajastul tõusid esiplaanile juba konkreetsemad riigi huvid. Piirati ülikooli majanduslikku autonoomiat, seejärel asuti allutama üliõpilasorganisatsioone. Tartut ahistas konkureeriva tehnikainstituudi asutamine Tallinna 1936. aastal.
1937. aastal vastu võetud uue ülikoolide seaduse kohaselt nimetas rektori (ja teised juhtivad akadeemilised isikud) ametisse haridusminister, mitte enam ülikooli valimiskogu. Esimeseks sellisel moel ametisse kinnitatud rektoriks saigi Hugo Kaho. Tööd alustas ta 1938. aasta 1. jaanuaril.
Rahulik teadlane
Kaho rektoriks nimetamise tagamaad on ebaselged; ilmselt oli oma osa tema rakenduslikul teadustööl, mida autoritaarne võim hindas. Kaho tegeles taimeraku elusainega, mida toona tunti protoplasma nime all – ta uuris soolade käitumist selles kolloidlahuses. Praktikas tähendas see arusaamist toitainete, aga ka mürkide tungimisest taimerakku.
Kaho näitas väidetavalt esimesena, et kuigi taimeraku protoplasma on keeruline kolloidide segu, nn biokolloid, kehtivad selle suhtes peaaegu kõik kolloidkeemia seadused. Niiviisi sai taimede ainevahetuse taandada kolloidkeemiliste protsesside mõistmisele. 1930. aastatel asus Kaho tegutsema ka viroloogia vallas, keskendudes kartulihaigustele.
Rektoriks nimetamisel tuli kasuks seegi, et Kaho ei olnud seotud Tartu opositsioonilise, Jaan Tõnissoni ja EÜS-iga seostatava ringkonnaga. (Juba Riias õppides oli Kaho liitunud korp! Vironiaga.) Võib-olla eeldati tema puhul ka väheseid isiklikke ambitsioone.
Kaho ülesanne oli riikliku teaduspoliitika elluviimine ülikoolis. See tõi kaasa pingeid, üliõpilasseltsid olid teinekord rektori suhtes küllaltki õelad. Samal ajal tegi Kaho meeskond tänuväärset tööd.
Teadustöö ja personalivalik muutusid tõhusamaks ning soodne majandusseis, aga ka ülikooli enda majandustegevuse korrastamine tõi kaasa ülikooli materiaalse baasi tugevnemise. Nii osales Kaho nurgakivi panemisel praegugi olulistele õppehoonetele, sh Philosophicumile. Tagantjärele on Kahot kiidetud selle eest, et olukorras, mida asjaosalised ei saanud muuta, oli ta rektoriametis oma rahulikkusega toeks, et üleminek uuele ülikooliseadusele läheks sujuvalt.
1940. aastal, nõukogude võimu tulles, sunniti ta ametist lahkuma. Kahot ei represseeritud, ta jätkas tööd professorina. Saksa okupatsioonivõimud teda ametisse ei ennistanud, kuigi ta seda taotles. Rektori kohusetäitjaks määrati hoopis Kaho kõrval prorektoriametis olnud Edgar Kant. Ilmselt eelistati segastel aegadel näha ülikooli eesotsas tuntud rahvuslast.
Töö ja pesionipõli paguluses
1944. aasta suvel lahkus Hugo Kaho perega Saksamaale. Sõja järel oli ta eesti pagulaste gümnaasiumis Göttingenis ametis ladina keele, keemia ja loodusloo õpetajana. Kui 1946. aastal kutsuti Briti okupatsioonitsoonis Pinnebergis ellu Balti Ülikool, asus Kaho tööle botaanikakateedri juhatajana, hiljem ka matemaatika-loodusteaduskonna dekaanina.
Balti Ülikooli ajalugu jäi paraku lühikeseks – see lõpetas tegevuse 1949. aastal. Algas Kaho pensionipõli Saksamaal, kuid kohalike fondide toel õnnestus tal jätkata ka teadustööd.
Paguluses sai värske hoo sisse ka üks Hugo Kaho elupõlistest harrastustest – muusikalooming. Ajapikku laabus elu olmeline pool, pagulaslaagrist koliti korterisse Hamburgis. Jälle sai lubada suvepuhkust mere ääres. Oma saatust jagas Hugo Kaho abikaasaga, kellega oli abiellunud juba Moskvas. Poja matsid nad 1944. aastal Saksamaale.
Hugo Kaho suri 17. septembril 1964, tema põrm kremeeriti ja maeti Hamburgis peotäiele Eestist kaasa toodud mullale.
1990. aastatel saabusid Prantsusmaalt Tartu Ülikooli muuseumisse kaustad Hugo Kaho dokumentide ja kirjavahetusega. Neis on vihjeid, et paguluses tegeles Kaho mälestuste jäädvustamisega. Osa neist on avaldatud, osa aga ootab alles ülesleidmist. See oleks vajalik, sest oli ju Hugo Kaho meie ülikooli- ja teadusloos oluline isik, kes aitas kaasa sellele, et ülikooli areng oli ka autoritaarsuse perioodil järjepidev ja tulevikku loov.
Pärnust ringiga Tartusse
Richard Hugo Kaho sündis 15. novembril 1885 Pärnus. Ta lõpetas 21-aastaselt Pärnu gümnaasiumi ja jätkas haridusteed Riia polütehnikumis. 1909. aastal siirdus Kaho Kaasani ülikooli, vahetades Riias alustatud keemiaõpingud loodusteaduste vastu.
Pärast ülikooli lõpetamist 1913. aastal oli Kaho Moskvas gümnaasiumiõpetaja ning peatselt ka assistent sealses kõrgemas meditsiinikoolis, kus ta jätkas Kaasanis alustatud uurimistööd taimefüsioloogia alal. 1920. aastal opteerus Kaho koos perega Eestisse. Noore riigi ülikool vajas hädasti erialaspetsialiste ning Kahol võimaldati end Saksamaal täiendada, enne kui määrati taimefüsioloogia laboratooriumi juhatajaks.
Hugo Kaho karjäär oli kiire. Ta kaitses 1923. aastal doktorikraadi, valiti samal aastal dotsendiks ning määrati botaanika instituudi ja botaanikaaia juhatajaks. Erakorraliseks professoriks valiti Kaho 1924. aastal, järgmisel aastal sai temast juba korraline taimefüsioloogia professor.
Hugo Kaho koolitas ülikoolis loodusteaduste õpetajaid, teda on meenutatud ka kui olulist isikut eestikeelse botaanilise terminivara väljatöötamisel. Ta juhatas Eesti Looduseuurijate Seltsi botaanikasektsiooni ja oli aastatel 1936–1939 ka seltsi esimees. 1938. aastal määrati Kaho äsja tööd alustanud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Seal juhtis ta loodusteaduste sektsiooni ja ülikooli õpperaamatute komisjoni.
Hugo Kaho oli üks vähestest toona rahvusvahelist tunnustust leidnud eesti loodusteadlastest. Tema Tartus rajatud koolkond paraku hääbus sõja järel – põhjuseks kolleegide surm, aga ka lõssenkismi pealetung.
