Vennastekoguduse pärand

Vennastekogudusel on kaks algust. Esimene ulatub tagasi 15. ja 16. sajandi Böömi- ja Määrimaale (tänapäeva Tšehhi aladele). Sealsed hussiitide kogukonnad püüdsid oma elu korraldada algkristluse eeskujul. Usulise tagakiusu tõttu põgenes osa böömi ja määri vendi 1722. aastal Saksimaale, kus nad rajasid puusepp Christian Davidi juhtimisel Issanda kaitse alla (Unter die Obhut des Herren) oma asunduse – Herrnhuti. Sellest ka nimetus hernhuutlased. Vennastekoguduse ingliskeelne nimetus Moravian Church viitab aga algusele Määrimaal.

Olulist rolli selles, et väikesest Herrnhuti külast kasvas välja üle kogu maailma levinud protestantlik vabakirik, mängis krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700-1760), kelle maadele asundus rajati. Varakult religioossusele kaldunud ja Halles pietistliku hariduse omandanud krahvi juhtimisel pandi 1727. aastal alus Herrnhuti vennastekogudusele (Herrnhuter Brüdergemeine, Unitas Fratrum), mida nimetatakse ka uuendatud vennasteühenduseks (Erneuerte Brüder-Unität). Uus kogukond mõistis end usuliselt ärganute konfessioonideülese ühendusena ning tegutses algselt luterliku (või mõne muu kristliku) kiriku sees/täiendusena. Eestis ja Lätis see nii ka jäi, mujal kujunes vennastekogudus eraldi kirikuks. Kuigi vennastekogudust on põhjust nimetada pietismi erivormiks või radikaalseks edasiarenduseks, olid kogukonna suhted Halle pietistidega Zinzendorfi eluajal kasvavalt pingelised kuni täieliku vastandumiseni 1740. aastatel.

Kompromissitult Kristuse lunastusteol ja tema igapäevasel juhtimisel põhineva eluviisi jaoks koostati vennastekoguduses oma eripärane ühiselukorraldus. Vanuse, soo ja abieluseisuse järgi jaguneti kooridesse (pr. k corps – ‘keha, kehand; korpus’), kes elasid ja tegutsesid koos. Rangelt üldise preesterluse põhimõtet järgides jaotati ametid ja ülesanded koorides loosi teel, mingi rolli sobivuse mõõdupuuks oli usk ja eluviis, mitte haridus ega ühiskondlik seisus. Tähtsad olid ühised tegevused nagu armusöömaaeg, laulutunnid, piiblilugemised. Tunti tugevat tungi olla Kristuse tööriistaks hädasolevate hingede äratamisel ja abistamisel kõikjal maailmas, eriti aga nende hulgas, kes on kõigist kõige hüljatumad ja põlatumad. Ühelt poolt aktiivse misjoni- ja diasporaatöö, teiselt poolt konfliktide tõttu, mida liikumise süvenevad eripärad tekitasid, kerkis uusi vennastekoguduse asundusi erinevatesse paikadesse Euroopas ja ülemeremaades.

T.-E. F.

Pietistlik uuendusliikumine oli Eesti- ja Liivimaal kiiresti ja mõjukalt levinud juba 17. sajandi viimasel veerandil ning veelgi tugevamalt pärast maad põhjalikult laastanud Põhjasõda. Riia pietistlikes ringkondades hakati tundma huvi vennastekoguduse vastu ning nende kutsele vastates jõudsid 1729. aastal Liivimaale esimeste Herrnhuti saadikutena kaks käsitöölisest misjonäri – Christian David ja Timoteus Fiedler. Vennad peatusid pikemalt Valmiera mõisas ja lühemat aega ka Tallinnas. Järgmistel aastatel liikusid üksikud töötegijad Herrnhuti ja Liivimaa-Eestimaa vahet, ent erilise hoo sai liikumine sisse pärast seda, kui värskelt Saksimaalt pagendatud Zinzendorf tegi 1736. aasta sügisel koos väikese saatjaskonnaga Eestimaal ja Liivimaal ringkäigu. Krahv peatus kummagi maa tähtsaimas pietismi keskuses – Liivimaal Valmiera mõisas ja Eestimaal Tallinnas, kus krahv võeti vastu suurte austusavaldustega ning talle tehti koguni ettepanek saada Eestimaa piiskopiks. Järgnevatel aastatel toimus vennastekoguduse kiire ja ulatuslik levik eesti ja läti talurahva, aga ka osa sakslastest pastorite ja ülemkihi seas. Väga mõjukalt tegutses näiteks Urvaste kirkuõpetaja Johann Christian Quandt vanem. Zinzendorfi koostatud “Liivimaa plaani” (Livländischer Plan) kohaselt pidid Herrnhutist saadetud töötegijad abistama luterlikke pastoreid ning koolitama välja põlisrahvaste seast pärit abilisi.

Käsitöölistest hernhuutlased leidsid eestlaste ja lätlastega kergesti ühise keele ning esimese äratuslaine kõrghetkeks 1742. aastal oli Eesti- ja Liivimaal kooridesse organiseerunuid kuni 14 000. Olulisteks keskusteks olid Valmiera mõis, Urvaste ja Kambja kihelkonnad, Tallinna linn, Läänemaa ühes Saaremaa ja Hiiumaaga.

Osade vaimulike ja eriti Liivimaa kirikujuhtide, ennekõike aga ilmalike võimukandjate vastureaktsioon lokkavale usulisele entusiasmile ei lasknud end kaua oodata. Hernhuutlased allusid põhimõtteliselt ilmalikule korrale ning kuulutasid alandliku leppimise vaimu, ent liikumine oli siiski saanud alguse dissidentlikest böömi-määri põgenikest ning liikumise juht oli oma kodukohast juba teistkordselt pagendatud. Pinged ei jäänud tulemata ka Eesti- ja Liivimaal, kus vennastekogudusega liitunud talupoegade seas kerkisid üsna kiiresti üles küsimused ühiskondliku võrdsuse teemadel. Talupojad koostasid Peterburi kaebekirju mõisnike vastu ja 1742. aastal algasid mitmes paigas talurahvarahutused. Keiserliku korraldusega keelustati vennastekogudus 1743. aastal kogu Vene impeeriumis, toimusid ülekuulamised, kirjanduse kokkukorjamine ja hävitamine, kompromissitu Saaremaa superintendent Eberhard Gutsleff noorem suri Peterburi vangistuses märtrisurma.

Keeluajal kulges vennastekoguduse tegevus “vaikse käiguna”, toimides senisest veelgi enam talurahva enda korraldamisel ning eelkõige kohtades, kus olid vennastemeelsed mõisnikud ja pastorid. 1763. aastal keeluaeg lõppes, aga mitmel pool siiski jätkati vennaste vaenamist.

Uus suurem ärkamislaine eesti talurahva seas leidis aset pärast 1817. aastat, mil liikumisele anti keisri manifestiga täielik eluõigus. Sajandi keskpaigaks oli kogudusega liitunuid umbes 70 000, aga talupoegade endi initsiatiivil ja kulul ehitatud palvemajades käisid ka need, kes kogudusse ei kuulunud.

T.-E. F.

18. ja 19. sajandi eesti ja läti talupoegade hulgas äärmiselt populaarne vennastekoguduse liikumine on mänginud väga mitmekülgset rolli mõlema rahva kultuuriloos. Osalemine põhimõtteliselt egalitaarses usulises liikumises tõstis igas mõttes allasurutud pärisorjast talupoja eneseväärikust, pakkus erinevas vanuses meestele ja naistele mitmesuguseid võimalusi tegutseda ja esile tõusta, arendada oma vaimseid ja muusikalisi võimeid, õppida keeli, lugemist, kirjutamist, noodikirja.

Koguduste üritustel loeti ette üle kogu maailma tegutsevate vendade ja õdede elulugusid ja reisikirju, mis avardasid sunnismaiste talupoegade maailmapilti ning panid neid tundma lähedust ja ühtekuuluvustunnet inimestega Gröönimaal, Põhja-Ameerikas ja Kariibi mere saartel. Vennastekoguduse mõlemast soost liikmed täitsid koguduses erinevaid ameteid, juhatasid palvuseid, lugesid ette ja tõlgendasid pühakirja, õpetasid ja manitsesid üksteist, jagasid teiste ees oma kogemusi, liikusid usukaaslasi ja palvemaju külastades kihelkondade vahet.

Kirjaoskajad kirjutasid kirju ja aruandeid, mille saksa töötegijad tõlgituna Herrnhutti saatsid, nad lõid laule, mida palvemajas üheskoos lauldi. Väga tähtsaks peeti iga koguduseliikme usulist elulugu, mille kirjaoskajad vennad-õed kirjutasid ka nende eest, kes ise seda teha ei osanud. Matustel loeti ette iga lahkunu elu ja surma lugu ning eeskuju ja inspiratsiooni pakkuvaid elulugusid tõlgiti ja levitati üle kogu vennastekoguduse globaalse võrgustiku.

Heatasemeline laulmine, võimalusel koos niisama heatasemelise instrumentaalsaatega, oli vennastekoguduse ühistegevustes kesksel kohal. Vennastekoguduse laulukultuuril on olnud erakordselt suur mõju eesti ja läti laulu- ja muusikatraditsioonide (koorilaul ja laulupeod) kujunemisel.

Vennastekoguduse liikumist tabas 19. sajandi keskel mitmel erineval põhjusel järsk langus, ent on küsitav, kas ilma nendeta oleks olnud võimalik järgnenud eesti rahvuslik ja kultuuriline ärkamisaeg. Kosmopoliitne, ühiskondlikke ja konfessionaalseid piire ületav ning ilmalikule kultuurile vastanduv vennastekoguduse liikumine oli loonud selleks vajalikud eeldused, egalitaarsest kogukonnast oli välja kasvanud piisavalt haritud ja organiseerimisvõimeline eestimeelne eliit.

T.-E. F.

Vennastekogudus, mille väikesed tugipunktid ja asundused levisid kiiresti kõige kaugematesse maailma nurkadesse ning mille pikaajaline vaimne juht Zinzendorf pidevalt ringi rändas, oli erakordselt kirjalembene liikumine. Kõige kohta, mida tehti ja kogeti, koostati teateid ja päevikuid. Krahv Zinzendorf, Herrnhuti emakogudus, erinevates maades tegutsevad misjonärid, ringi rändavad töötegijad ja kohalikud kogudused moodustasid tekstide ringluse abil üksteisega tihedalt seotud võrgustiku.

Zinzendorfi korraldusel oli juba aastast 1741 sisse seatud korrespondentsi kohustus, mille jaoks olid vastavad ametipostid alates Herrnhutist ja piirkondade ülevaatajatest kuni iga väikese koguduse kirjasaatjani. Teatud aja tagant pidid keskusesse jõudma asundustest, misjonipunktidest ja piirkondadest päevikud ja reisikirjad, kust paremaid palasid omakorda kogudustesse laiali saadeti. Alates 1765. aastast toimus see vennastekoguduse häälekandja “Gemeinnachrichten” kaudu, mida kuni 1818. aastani paljundati üksnes käsikirjalisel kujul. Aastate jooksul kogunes määratu hulk trükitud ja käsikirjalisi tekste – päevikud, raportid, kirjavahetused, ringkirjad, lauluraamatud, elulood – mida hakati varakult arhiveerima. Vennaste Uniteedi keskarhiiv (Unitätsarchiv / Moravian Archives) asutati 1764. aastal Zeistis (Hollandis), 1820. aastal koliti Herrnhuti. 1890. aastast asub arhiiv eraldi hoones, kus see tegutseb tänase päevani.

Herrnhuti keskarhiiv koondab suurt hulka käsikirju, trükiseid, noote ja kunstiteoseid ning muid esemeid. Kui paljusid trükitud lauluraamatuid, jutukogusid ja muid tekste võib leida ka Eesti ja Läti raamatukogudest, siis lõviosa hoopis suuremamahulisest käsikirjalisest pärandist asub Herrnhutis.

Herrnhuti keskarhiivi ajaloolises põhikogus on jaotuses “Diasporaarbeit” alajaotus “Estland, Livland, Lettland (R.19.G.a.)” (otsingulehel www.unitaetsarchiv.findbuch.net “Baltikum”) ning sellel omakorda kolm alajaotust: F.01 “Allgemeines” (20 kausta), F.02 “Berichte, Diarien, Protokolle” (19 kausta), F03 “Schriftwechsel” (26 kausta). Kaustad on väga erineva mahuga, näiteks Läänemaa päevikud ajavahemikust 1756–1900 puhul on 10 cm kõrge pakk, mis koosneb õrnõhukesesest paberist vihikukestest, mis on äärest ääreni täis säästlikult pisikeses kurrentkirjas saksakeelset teksti. Eraldiseisvad elulood on omaette üldises, isikunimede järgi otsitavas kataloogis “Lebensläufe / Memoirs”, kust võib leida Eesti- ja Liivimaal tegutsenud sakslaste elulugusid, ent eestlaste elulugusid tuleb üldjuhul siiski otsida kogudusepäevikutest, kuhu neid on saksakeelses tõlkes kõige muu vahele sisse kantud.

Herrnhutis keskarhiivis on hoiul ka üks mahukamaid vennastekoguduse eestikeelseid käsikirju, Johann Arndti raamatu “Vier Bücher vom wahren Christentum” 677-leheküljeline tõlge. Eestikeelsest materjalist on Herrnhutis teadaolevalt veel üks elulugu ja paarkümmend kirja, lisaks poolsada saksakeelset kirja, kus lülitutakse vahel eesti keelele.

Eesti ja lätikeelsed algtekstid jäid enamasti kogudustesse ja erakätesse ning palju sellest on järgnevate sajandite jooksul hävinud. Ent arvestades seda, et vennastekogudus oli Eesti- ja Liivimaal pidevalt keelatud ja tõrjutud ning selle kirjandust korjati kokku ja hävitati, on säilinud dokumentide hulk siiski märkimisväärne. Enamik vennastekoguduse eestikeelseid käsikirju on koondatud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi vennastekoguduse fondi nr 252, kus on 582 säilikut, mille suurus ulatub üheleheküljelisest kirjast kuni mitmesajaleheküljeliste raamatutõlgete ning jutlusekogudeni. Vennaste materjale on ka Eesti Kirjandusmuuseumi teistes kogudes, iseäranis Eesti Rahva Muuseumi käsikirjade kogus fondis 21, Jakob Hurda fondides 43 ja 45 ning Õpetatud Eesti Seltsi fondis nr 192. Käsikirjad on digiteeritud piltidena vabalt kättesaadavad Eesti Kirjandusmuuseumi repositoorium-andmebaasis KIVIKE kas märksõnaotsinguga “vennastekogudus” või kataloogi kaudu (vennastekoguduse fondini jõuab, kui valida aadressil https://kivike.kirmus.ee/ Kataloog > EKLA > Käsikirjade kogu > 252: Vennastekogudus).

Üksikuid vennastele omistatud käsikirju säilitatakse ka muudes Eesti mäluasutustes, näiteks Ard Juhan Jakob Krausoni elulugu Saaremaa Muuseumis ja 18. sajandi I poolest pärinevat jutluste ja kirikulaulude kogu Tartu Ülikooli raamatukogus.

T.-E. F. ja A. V.

Eesti vennastekoguduse kirjaliku pärandi esimene põhjalik uurija oli Rudolf Põldmäe. Ta alustas oma uurimistööd Eesti Kultuuriloolise Arhiivi hoidlatesse kogunenud käsikirjade läbivaatamise ja süstematiseerimisega ning sai 1939. aastal viibida neli kuud Herrnhutis, kus tegi arhiiviallikatest 1200 lehekülje jagu märkmeid ja väljavõtteid. Nende põhjal oli tal võimalik vennastekoguduse uurimisega edasi tegelda ka nõukogude ajal. Põldmäe töid koondav “Vennastekoguduse kirjandus” ilmus postuumselt 2011. aastal (vt raamatu kirje ester.ee-s).

Teine uurija, kelle elutööks oli tervikliku käsitluse koostamine vennastekoguduse ajaloost Eesti- ja Liivimaal, oli Voldemar Ilja. Temagi soovis Herrnhuti arhiivi külastada, kuid ametivõimud seda ei lubanud ning esialgu tuli töötada Herrnhutist tellitud mikrofilmide põhjal (6410 kaadrit, praegu tallel TÜ raamatukogus, vt nimestik). Herrnhuti külastada õnnestus Iljal 1988. aasta septembris, mil selgus vajadus mikrofilme veel juurde tellida (nüüd 5878 kaadrit). Ilja mitmeköiteline “Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu” on tänini kõige põhjalikum uurimus sel teemal (ester.ee kirjed: 1. osa 1995, 2. osa 2000, 3. osa 2002, 4. osa 2005, 5. osa 2006, 6. osa 2010).

Lisaks nendele mahukatele uurimustele on ilmunud ka lühemaid üldkäsitlusi ning uurimusi üksikküsimuste kohta. Nendest annab põhjalikuma ülevaate vastav blogipostitus.

Palju huvi on äratanud taevakäijate liikumine. Taevakäijate nägemustest on kirjutanud näiteks Olaf Sild (“Üksikasju taevakäijate liikumisest mõningate säilinud kohtuaktide valgustusel”, 1935, vt siit) ja Kristi Salve (“Oh, kes saab lihakeelega üles rääkida taevased asjad!”, 2000, vt siit). Autobiograafilist ainest uurides on vennastekoguduse temaatikat puudutanud ka Rutt Hinrikus (“Eesti autobiograafilise kirjutuse kujunemisest 18. sajandist Teise maailmasõjani”, 2010, vt siit).

Vennastekoguduse mõju eestlastele on käsitlenud Aira Võsa (“Vennastekoguduse mõju eestlaste eneseteadvusele. Kolm palvekirja aastatest 1845–1846”, 2012, vt siit) ja Toomas Siitan (“Baltisaksa ja eesti kultuuriruum 19. sajandi teise poole Eesti- ja Liivimaal: kooriseltsid ja identiteedikujundus”, 2009, vt siit). Andres Andresen on arutlenud vennastekoguduse nimetuse üle (“Hernhuutlik usuliikumine – kas vennastekogudus või vennastekogu(d)”, 2018, vt siit).

Ulatuslikum vennastekoguduse kirjaliku pärandi uurimine sai taas alguse 2025. aastal, kui Kultuuriministeeriumi toel käivitus kolmeaastane uurimisprojekt KUM-TA56 “Eestlaste teekond euroopaliku kultuuri objektist subjektiks vennastekoguduse kirjavara peeglis”. Projekti juht on Annika Viht. Selle projektiga seotud kirjutisi vt lehelt “Mujal avaldatud”.

K. P.