Mis on kaasav haridus?
Kaasava pedagoogika definitsioon
Kaasav pedagoogika on defineeritud kui „lähenemine õppimisele ja õpetamisele, milles haridustöötajad võtavad arvesse õppurite individuaalseid erinevusi, et vältida teatud õpilaste väljaarvamist“ (Moriña 2020, 2). Haridustöötajad on kaasava keskkonna loomisel võtmetähtsusega, sest just nemad saavad ellu viia õpilaskeskseid hariduspraktikaid. Kaasav haridus kui lähenemine lubab hõlmata üksteisest erinevaid õpilasi viisil, kus õpikeskkond toetab kõikide õpilaste arengut ja õpitulemusi. Oluline on võtta arvesse, et „kaasava pedagoogika arendamine on pidev protsess“ ja sellest tulenevalt tuleb klassiruumi praktikat pidevalt kohandada (Linder et al. 2015, 190). Kaasav pedagoogika hõlmab „nihet pedagoogilises mõtlemises“. Kui varasemalt keskenduti „enamikele õpilastele“, siis kaasav pedagoogika aitab keskenduda „kõikidele õpilastele“ klassiruumis. (Florian ja Black‐Hawkins 2011, 828).
Kaasava klassiruumi tunnused:
Kaasava klassiruumi tunnus, mis toetab õpilaste osavõttu ja aktiivsust, on omavaheline konstruktiivne ja lugupidav läbisaamine. Gordon Allportsi teose „Eelarvamuste olemus“(1954) järgi on neli tingimust, mis mõjutavad erinevate kultuurirühmade vahelisi suhtlusi.
Kõik rühmaliikmed peavad austama autoriteeti ja järgima samu reegleid, mille eesmärk on toetada grupiliikmete vahelist konstruktiivset koostööd, aga ka austusel ja võrdsusel[1] põhinevat suhtlust. Oluline on aga ära märkida, et „hiljuti ilmunud uuringud on näidanud, et kontaktist üksi ei piisa rühmadevaheliste suhete parandamiseks“ ja on vaja „tõhusaid programme, mis hõlbustavad [õpilaste] kultuuridevahelisi suhteid“, mida peaksid eest vedama haridustöötajad (Dessel 2010, 412). Tõepoolest, õpetajad või õppejõud on kaasava keskkonna loomisel võtmetähtsusega, osaledes õpilasekeskses hariduses ja arendades kaasavaid õpetamisstrateegiaid.
Et aidata õpetajatel luua kaasavat klassiruumi, pakume selles moodulis kahte lähenemist: õpilaste identiteeti uurivat ülesannet ja harjutust, kus kasutatakse vastunarratiivi.
[1] käsitus, mille järgi peavad inimesed ühiskonnas olema ühesuguses seisundis (Eesti Keele Instituut 2022)
Kasutatud kirjandus:
Allport, G. (1954). The nature of prejudice. Cambridge, MA: Addison-Wesley
Florian, L. and Black‐Hawkins, K. (2011), Exploring inclusive pedagogy. British Educational Research Journal, 37: 813-828.
Linder, Chris, Jessica C. Harris, Evette L. Allen & Bryan Hubain. (2015). Building Inclusive Pedagogy: Recommendations From a National Study of Students of Color in Higher Education and Student Affairs Graduate Programs, Equity & Excellence in Education, 48:2, 178-194.
Moriña, Anabel. (2020). Faculty members who engage in inclusive pedagogy: methodological and affective strategies for teaching, Teaching in Higher Education, DOI: 10.1080/13562517.2020.1724938
