Emotsioonide haldamine õppetunnis

Emotsioonide haldamine õppetunnis:

 

Õpetajad ei pruugi teada, kuidas emotsioone klassiruumis hallata ja juhtida. Nagu Alison Roberts ja Keri Iyall Smith oma uuringus soovitavad, „on klassiruum emotsioonide juhtimise koht, eriti kui õppetöö läbiviija ja õppijad võtavad käsitletavaid teemasid tundlikult” (2002, lk 291). Arutelude juhtimine ja emotsionaalsete vastuste asjakohane käsitlemine õppetunnis on hädavajalik selleks, et

• hariduslik õhkkond oleks konstruktiivne;

• võiks tekkida piisavalt lugupidav ja turvaline keskkond, et õpilased saaksid vahetada omi arvamusi üksteisest lugu pidades;
• edendada õppimist suurimal võimalikul moel.

Emotsioonide paremaks haldamiseks ja juhtimiseks klassiruumis on olemas pedagoogilised strateegiad ja õpetamisstiilid, mida õpetajad saavad praktilises õppetöös kasutada.

 

 

Pedagoogilised strateegiad:

Allolevas tabelis (koostatud Roberts ja Smith 2002 põhjal) on kokkuvõtvalt esitatud mitmeid pedagoogilisi strateegiaid, mida kasutada emotsioonide juhtimiseks klassiruumis.

Iga mainitud õppemeetod omab erinevaid positiivseid omadusi ja edendab õpiõhkkonda klassiruumis erinevaid õppimisviise arvesse võttes. Rühmatöö vormis (cooperative learning) õpe põhineb positiivsel vastastikusel sõltuvusel, „individuaalsel vastutusel, otstarbekalt ja asjakohaselt põhjendatud õppijate jagamisel rühmadesse, õppijate struktureeritud suhtlemisviisidel, õpetajal kui vahendajal ja keskendumisel sotsiaalsetele oskustele“, samas kui koostööl põhinev õpe (collaborative learning) aitab õppijatel tunda end piisavalt mugavalt selleks, et turvaliselt avaldada oma arvamust (Roberts ja Smith 2002, lk 294). Koostööl põhinevat õpet võib teostada meeskondliku õpetamise (team teaching), mentorlusprogrammide ja üliõpilaste-õppejõudude ühise uurimistöö vormis (ibid.). Kogukonnaõpe (service learning) vormis aga rakendavad õpilased õppematerjali kogukonna teenimise kogemusele reaalses maailmas selleks, et arendada pädevusi iseäranis valdkondades nagu „kodakondsus, mitmekesisuse teadlikkus, võimestamine, juhtimine, moraalne areng ja … sotsiaalsete probleemide struktuursete põhjuste mõistmine” (ibid., lk 295). Kogukonnaõppe kaudu puutuvad õppijad kokku erinevate inimgruppide ja kogemustega, mistõttu selle käigus peaks arenema neis ka valmisolek ja oskus oma emotsioone juhtida. Ning lõpuks loob õppijakeskne lähenemine õhkkonna, kus õpilased tunnevad end võimestatuna ning neil on õppetunni ajal lihtsam osaleda ja olla kaasatud (ibid., lk 296).

 

Õpetamisstiilid:

Lisaks ülalkirjeldatud pedagoogilistele meetoditele on ülioluliseks oskuseks, mida õpetajad omandama peavad, arutelude juhtimine nii väikeses grupis või terve klassiga. Robert Stradling (1984) on tuvastanud õpetamisstiile, mida õpetaja saab kasutada arutelude konstruktiivseks juhtimiseks ja õppimise edendamiseks kõige paremal võimalikul moel, samas vähendades enda subjektiivset erapoolikust:

 

Õpetamisstiil	Õpetaja roll
„Ametliku seisukoha“ lähenemine	Edendada avaliku võimu seisukohta
„Erapooletu vahendaja“ lähenemine	Vältida isiklikke vaateid ja tegutseda ainult vahendajana
„Tasakaalustatud“ lähenemine	Esitada erinevaid vaateid omapoolset seisukohta võtmata
„Saatana advokaadi“ lähenemine	Võtta õpilaste hoiakule vastanduv seisukoht
„Enda veendumuse väljendamise“ lähenemine	Esitada oma seisukoht arutelu mistahes hetkel
„Liitlase“ lähenemine	Võtta oma seisukoht teatud arutelu osalejate, nt „nõrgemate“ õpilaste, toetuseks

 

 

Kasutatud kirjandus:

 

Kasutatud kirjandus:

Roberts, Alison; Smith, Keri Iyall. „Managing Emotions in the College Classroom: The Cultural Diversity Course as an Example.“ Teaching Sociology 30, nr. 3 (2002): 291-301.

Stradling, Robert. “The Teaching of Controversial Issues: an evaluation.” Educational Review 36, nr. 2 (1984): 121-129.