Eelarvamuste haldamine klassiruumis
Kursuse teema: Usuõpetus
Sihtgrupp: 7. klass (13–14aastased)
Olukord, milles vastuolu tekkis ja milles väljendus viis, kuidas arutati mitmekesisusega seotud küsimusi:
kahes korral tundsin ma, et õppegrupp ei olnud kaasav ja arutelus domineerisid negatiivsed eelhoiakud teatud gruppide suhtes, nimelt antisemitism ja homofoobia. Mõlemal korral tõstatati tundlikke küsimusi. Üksikud õpilased omasid seisukohta, milles väljendus sallimatus, nad jäid oma vaatele kindlaks ega olnud avatud lugupidavaks mõttevahetuseks oma kaaslaste või õpetajaga.
Antisemitism klassis
Ma õpetasin usundilugu 7. klassi õpilastele. Enamikul neist oli religioonist üldiselt väga vähe teadmisi ning islamist olid nad kuulnud peamiselt vaid pagulaskriisi tõttu (ja selle kontekstis). Tunni ajal kõnelesime ka judaismist. Iga kord, kui ma rääkisin midagi juutidest, reageeris üks õpilane jõuliselt ja vaenulikult, viidates sellele, et „nad tapsid ka teisi“, „juudid polnud ka ise kuigi süütud“ ja „Adolf Hitler ise ei tapnud juute“.
See õpilane ei olnud „klassi kloun“ ega tähelepanu otsija. Kuigi tema akadeemilised oskused ei olnud silmapaistvad, olid tal siiski head hinded ja ta oli üldiselt akadeemiliselt edukas. Kogu klassi häiris, et see õpilane tõstatas järjekindlalt „juudi küsimuse“ isegi siis, kui me olime liikunud edasi järgmiste teemade juurde. Lõpuks andis õpilane teada, et ta oli sedasorti teadmisi saanud ühelt pereliikmelt, kes oli vaadanud sellist suhtumist õigustanud dokumentaalfilmi.
Konkreetne õpilane hakkas tundi üha enam häirima, katkestama arutelusid selleks, et oma mõtet üha enam rõhutada. Pärast seda, kui olin palunud tal avaldada oma seisukohtade allikad ja üritanud tema arvamuse vaidlustada, ei soovinud ta endiselt alustada vastastikku lugupidavat vestlust. Ma üritasin selle õpilasega edasi dialoogi pidada, uurida tema arvamuse aluseid, küsida temalt selgitust, miks ta pikib oma arvamust kõikjale kogu tunni vältel.
Ma püüdsin arutada teemaga haakuvaid küsimusi, nagu eluolusid Vana Testamendi ja Uue Testamendi ajal, negatiivseid stereotüüpe ja vaenulikke narratiive juutide kohta keskajal ja 20. sajandil, üritades sel moel tema vaateid ikkagi vaidlustada. Ehkki tal ei olnud palju teadmisi sellistes keerulistes teemades, jäi ta siiski endale kindlaks ja jätkas oma arvamuse avaldamist. Oli selge, et ta keeldus mind kuulamast ja mistahes uusi ideid antud küsimuses vaagimast. Samal ajal oli ülejäänud klass teema vastu huvi kaotanud ning oli ilmselgelt valmis edasi liikuma. Lõpptulemusena liikusime me sellest teemast edasi, ilma et oleksime seda korralikult käsitlenud.
Homofoobia klassis
Ma palusin oma keskkooliõpilastel valida üks probleem, mida nad peavad suureks probleemiks tänapäeva maailmas, sõnastada see küsimuse vormis ja proovida leida sellele küsimusele lahendusi. Ülesanne oli individuaalne ja kõik töötasid sama ülesande kallal. Kirjutamise ajal väljendasid mõned õpilased kahtlust, kas nad oskavad anda küsimustele „õigeid“ vastuseid, kuid enamik klassist oli väga innukalt pühendunud mõtlemisele ja kirjutamisele. Õpilased töötasid kirjalike vastuste kallal ja andsid tunni lõpus oma tööd mulle üle. Arutelu selle ülesande üle klassiruumis ei toimunud, kuna teemad olid isiklikud ja õpilaste privaatsust tuli austada. Ülesandel oli kaks osa ja eesmärki:
- rollimäng, mis andis õpilastele võimaluse käituda poliitiliste juhtidena;
- näidata õpilastele, et nende mõtted loevad ja nad saavad midagi muuta.
Üks õpilane kirjutas maailma suurim probleemi küsimusele vastuseks, et „geiabielu on probleem, sest see ei ole loomulik“. Pärast tundi vestlesime temaga omavahel. Ma küsisin temalt põhjust, miks ta arvab, et geiabielud on maailma suurim probleem. Ta jäi vastusega jänni. Tasapisi selgus, et ta ei tea kuigi palju teemast, milles ta oma seisukohta väljendas, kuid televisioonis nähtu põhjal teab, et see on probleem. Asjaolu, et ta ei osanud tuua näiteid ega ka oma mõtteid selgitada, osutas sellele, et ta ei olnud teemale palju mõelnud ja tema arvamus võis põhineda ainult uudistest, meediast või muudest allikatest kuuldud sõnumitel. Kuna geiabielud ja samasooliste paaride õigus tsiviilpartnerlusele on üks politiseeritud teemasid Euroopas, arutatakse selle üle ühiskonnas üsna sageli.
Ma ei teadnud täpselt, mis on minu roll õpetajana selles olukorras. Ühest küljest on akadeemilised uuringud järjekindlalt näidanud, et geiks olemises pole midagi ebaloomulikku. Ülalmainitud õpilase arvamusavaldus on tegelikult vastuolus inimõigustega, millele on õigus kõigil ühiskonnaliikmetel – nende soost, seksuaalsest sättumusest, rassist või muudest omadustest olenemata. Teisest küljest olin muutunud ettevaatlikuks, kuna võisin olla kahjustanud usaldust enda ja õpilase vahel, kuna olin oma arvamust tema kohta talle „peale surunud“. Vestluse käigus püüdsin viidata akadeemilisele kirjandusele, kuid tema oli vait. Oli ilmne, et ta ei soovi minuga selles küsimuses dialoogi pidada. Ta keeldus vastamast isegi siis, kui ma otse palusin tal oma mõtteid jagada. Konflikti vältimiseks lõpetasin ma vestluse. Pärast arutelu ei olnud ma kuigi kindel ja mõtlesin, kas oleks vahest pidanud temaga arutama näiteks diskrimineerimist, millega LGBT+ kogukonna liikmed ühiskonnas kokku puutuvad.
Kahe ülalkirjeldatud olukorra põhjal kerkis esile mitmeid küsimusi ja väljakutseid:
