Stereotüüpide loomine

Enne stereotüüpide ja kaasamise teemalise arutelu alustamist on soovitatav õpilaste näidata Chimamanda Ngozi Adichie TEDi kõnet „Ühe loo oht“. Õpilastel võidakse paluda lugeda akadeemilisi ja mitteakadeemilisi allikaid selle kohta, kuidas mõista teisi kultuure ja neist rääkida. See faas aitab õpilasi ette valmistada kriitiliseks mõtisklemiseks skemaatiliste mõttemallide, kultuuriliste klišeede ja stereotüüpide üle, mis üldistavad ja lihtsustavad kuvandit erinevatest rühmadest ja nende elukeskkonnast.

Kohtumine külalisesinejaga on tõhus plaan või lähenemine, et jälgida reaktsiooni esmaallikast saadud teadmistele. Teadmistele, mis on dekoloniseeritud, värvitustatud ning sunnivad sügavamalt teemade üle mõtisklema ja skemaatilisi mõttemustreid lahti konstrueerima. Oluline on märkida, et külaline ei ole kunagi õpilaste „ekspert“ ega „labor“. Läbipaistvuse huvides on oluline, et õpetaja vestleks enne kohtumist esinejaga, et anda infot õpilaste arvu, aruteluteema(de) kohta ning selgitada, et külalisesineja võib keelduda küsimustele vastamast. Sama info on oluline anda ka õpilastele. Samuti saab külaline esitada õpilastele küsimusi, et tagada arutelus etniline sümmeetria. Sarnaselt esinejale võivad ka õpilased keelduda küsimustele vastamast.

Sageli puudutavad need küsimused tundlikke, isiklikke ja keerulisi teemasid. Analüüsitavasse klassi kutsuti külalisesineja, kes oli pärit Sudaanist ja elanud aastaid Poolas. Külaline jagas oma kogemusi kooliealiste laste isana ja MTÜ aktivistina. Kursuse juhendaja tutvustas külalist õpilastele, pani paika kohtumise reeglid ja andis veidi aega küsimuste või murede esitamiseks. Seejärel tekkis vestlus kõnelejaga. Arutelu käigus sai küsimusi tõstatada ka anonüümselt: klassiruumis käis ringi kast, kuhu õpilased said oma kirjalikud oma küsimused panna, mis neil on tekkinud. Vahepeal juhtis õpetaja arutelu ja koostas nimekirja olulisematest esilekerkinud teemadest. Lõpuks, enne tunni lõppu, anti õpilastele võimalus üks ühele vestluseks külalisesinejaga.

Järgmise tunni ajal osalesid õpilased Oxfordi stiilis väitluses. Väitluse eesmärk on moodustada kaks meeskonda, millest üks kaitseb väitluse teesi ja teine proovib seda ümber lükata. Enne väitlema hakkamist said õpilased eelnevalt juhised ja teema, mille üle arutatakse. Õpilasi teavitati debati formaadist: ametlik arutelu kahe meeskonna vahel, kellest üks kaitseb ja teine vastandub teesile.  

Võistkonnad said ennast ette valmistada arutelu teema osas. Küll aga ei teadnud nad, millisesse meeskonda nad kuuluvad. Kui meeskonnad on komplekteeritud, on neil 12 minutit aega oma märkmed läbi vaadata ja parimad argumendid välja valida. Arutelujuht, keda toetab sekretär, teeb keskustelu kohta märkmeid ja annab sõna meeskondadele, kui selleks on nende kord. Sõnavõtjate järjekord loositakse.

Igal meeskonna liikmel on ette antud funktsioon. Peale meeskondade, arutelujuhi ja publiku on debatil kohal ka eksperdid, kes hindavad mõlemat meeskonda. Eksperdid käsitlevad argumentide sisu, kõnede väljapeetust, kehakeelt ja tundlikkust (mittediskrimineerimine). Eksperdid hindavad ka käitumist ja seda, kas esinejad täitsid oma rolli. Oluline on see, et mõlema meeskonna ülesanne on teesi sisuliselt arutada. Eesmärk ei ole veenda eksperte kindlat seisukohta võtma, vaid esitada läbimõeldud, loogilised argumendid oma seisukoha kaitseks.

Selle lähenemise eesmärk on panna õpilased vastamisi stereotüüpidega, millega seisavad silmitsi vähemused, olgu selleks rändetaustaga noored või mitmekultuurilistest peredest pärit lapsed. Samuti aitab see mõista paremini stereotüüpe,  millega võivad kokku puutuda õpetajad, kes viivad läbi tunde inimestega teistest rahvustest, kogukondadest ja kultuuridest.

 

Rohkem materjale debati kohta:

“What is Oxford Style Debate?” by Han-Rog Kang (Oxford University)

“Oxford-style debate guidelines” by M. Moszoro

Pärast kolme kirjeldatud tegevust on õpilastel võimalus oma mõtteid jagada arutelule keskenduvas tunnis. Analüüsitava juhtumi puhul hakkasid õpilased nägema kirjandusteoste sisu uues valguses. Arutelu õpilastega selle üle, kuidas nende vaated luuletuse kohta ja nende teadmised võivad muutuda, oligi üks tunni eesmärkidest.

Õpilased nõustusid, et meie ajal probleemsete kirjandustekstide üle on vaja arutada kontekstist lähtuvalt. Valitud teoste puhul tasub analüüsida negatiivsete stereotüüpide teket, koloniaalkeele kasutamist ja inimeste vähendamist. Oluline on välja tuua ajaloolist ja sotsiaalset konteksti, milles tekstid kirjutati.

Tegevusi tehes on aga tähtis pöörata tähelepanu õpilastele – mis siis, kui osa neist on lapsed või noorukid, kelle vanemad on pärit Aafrika riikidest? On oluline mõelda, kas teie juhendajana suudate sellistes olukordades tegeleda mittediskrimineeriva hariduse andmisega. Igal riigil on seda tüüpi väljaandeid oma kirjanduskaanonis. Tähelepanu tasub pöörata sellele, kuidas ja millises kontekstis õpetaja teadmisi edastab, et teadvustada õpilasi mitmekesisuse suhtes ning vältida otsest ja kaudset diskrimineerimist hariduses. Tasub mõelda, miks Aafrika ja Aafrika mandrilt pärit inimeste kuvand on negatiivne ja eelarvamuslik.