Home/Toolbox/Kaasav õpetamine/Õpetamise vahendid/Harjutus 2. Vastunarratiiv

Harjutus 2. Vastunarratiiv

Mis on vastunarratiiv?

Vastunarratiiv või vastulugu on „meetod, kus jutustatakse nende inimeste lugusid, kelle kogemusi sageli ei räägita“ (Solorzano and Yosso 2002, 26). Ühelt poolt võimaldab see meetod kuulda hääli, mis sageli teiste hulgast välja ei kostu. Teiselt poolt saab panna proovile narratiivid, mis on muidu laia kõlaga, kandes edasi n-ö domineeriva grupi või gruppide oletusi ja eelarvamusi. Teiste sõnadega, vastunarratiive saab kasutada, et laiendada õpilaste vaatenurki ja näitlikustada seda, et ühele küsimusele võib olla erinevaid vastuseid. Samuti aitab meetod mõista, et iga juhtiva seisukohaga käivad kaasas ka maha surutud või peitu jäävad seisukohad. Antud lähenemine toetab õpilase eneserefleksiooni võimet, oskust tunda ära oma identiteeti ja ümbritsevat tausta ning osata liigelda mitmekülgsetes sotsiaal-kultuurilisestes kontekstides, mis meid globaliseerunud ja võrgustunud maailmas ees ootavad. Vastunarratiivi kui meetodit on võimalik liita mitmete õppeainetega.

Mis on sellise lähenemisviisi tugevused?

Vastunarratiive saab kasutada hariduses erinevatel põhjustel (Miller, Liu and Ball, 2020):

  • panna proovile domineerivaid narratiive;
  • astuda vastu domineerivatele narratiividele;
  • kujundada õpetamispraktikaid ümber õpilaste suhtes võrdsemateks;
  • kaasata õpilasi aruteludesse, mis puudutavad võrdõiguslikkust, sallivust ja mitmekesisust;
  • ennetada eelarvamuste teket.

Vastunarratiive saab lisada õppematerjalidesse, et käsitleda vähemustevastaseid hoiakuid, tuues välja marginaliseeritud ja diskrimineeritud gruppe. Vastunarratiivide kasutamine annab alternatiivse vaatenurga, parandab teiste rühmade mõistmist ja edendab kriitilist mõtlemist.

 

Kuidas kasutada vastunarratiive õppetöös?

Järgnev ülevaade näitab, kuidas kasutada vastunarratiive või vastulugude jutustamist pedagoogilise vahendina (põhinedes Manglitz, Guy and Merriweather Humm 2006).

 

 

Selgitus

Asjakohasus õppetöös

Vastulugude jutustamine ja hääl

„Teisendatud“ hääl või arvamus on sageli „peahääle“” vastu kuulmatu või ebaoluline.

Kelle „hääl“ maksab või maksab kõige rohkem klassiruumis ja õppesisus?

Vastulugude jutustamine ja positsioneerimine

Rass, sugu, kultuur, klass, seksuaalne orientatsioon ja teised sotsiaalse privilegeerituse või tagakiusamise tasandid mõjutavad tugevalt õpikeskkonda ja õppimise võimalusi. Õpilase iseenda identiteeti loovad osad on sageli suhestatud domineeriva kultuuriga.

Kelle kogemust nähakse ülimuslikuna kui räägime õpetamisest? Kas õppekava on kujundatud n-ö enamusgrupi järgi?

Vastulugude jutustamine ja autoriteet

Vastulood õõnestavad peavoolu perspektiivi. Seda eriti kui käsitleda tundlikke ja ebamugavaid teemasid ja tehes seda reflektiivselt.

Kelle teadmine loeb enim kui räägitakse sellest, mida teame ja kuidas oleme seda teada saanud? Kuidas leida ja selgitada teadmist, mis on vastuolus n-ö normiga?

Vastulugude õppekavasse põimimine toetab ka kultuuritundlikku õpetamist. Zaretta Hammond (2014) tabavalt kirjeldab, miks n-ö peanarratiivi ja vastuloo rõhutamine on oluline õpilaste „oma“ lugude loomisel ja kujundamisel. Tema sõnul on just viimased vundament õpilase akadeemilise maailmavaate rajamise juures. Selleks, et arendada õpilastes positiivseid vastulugusid, peab Hammondi (2014) sõnul võtma arvesse järgmisi samme:

- Kultuuritundlik õpetaja võtab juhtrolli stereotüüpide, teemade või probleemidega seotud põhinarratiivide lammutamisel.
– Väited vaidlustatakse väidete aluseks olevate eelduste kontrollimise või nende toetuseks tõendite küsimisega.

- Märka ja juhi tähelepanu sellele, kui õpilased toovad välja negatiivseid vaatenurki. Tee seda ilma vähendamise ja süüdistamiseta. Teadvusta ja sega sellist käitumist või mõttekäiku ning too välja, kuidas seda võiks proovile panna.

– Arutle õpilastega erinevate konseptsioonide üle, nt tunnetuslik eelarvamus.

– Anna õpilastele tihti võimalusi luua vastulugusid ja –narratiive.

- Analüüsi õppekava ning soovitusliku kirjanduse ja muu materjali nimekirja:  kas läbitöötatud materjalid pigem toetavad ühiskonnas enamlevinud narratiivi levikut või tuleb materjalidest välja ka alternatiivseid seisukohti.

– Kaalu, kas olemasolevate materjalide kõrvale on võimalik lisada teisi teoseid, mis käsitlevad sama küsimust, ent teise nurga alt.

 

Kasutatud kirjandus

Bamberg, M. and Andrews, M. (2004). Considering Counter-Narratives: Narrating, Resisting, Making Sense. Amsterdam: John Benjamins Publishing Company.

Hammond, Zaretta (2014) „The First Six Weeks: Create a Counter Narrative“. Culturall reflectibve teaching & The brain. Available at: https://crtandthebrain.com/the-first-six-weeks_create-a-counter-narrative/

Manglitz, E., Guy, T.C., and Merriweather Humm, L.R. „Using counter narratives to construct a dialogue on race, positionality, and authority: a research tool.“ Paper presented at the 36th Annual SCUTREA Conference, 4-6 July 2006, Trinity and All Saints College, Leeds. Available at: http://www.leeds.ac.uk/educol/documents/155304.htm

Miller R, Liu K, Ball AF. Critical Counter-Narrative as Transformative Methodology for Educational Equity. Review of Research in Education. 2020;44(1):269-300.

Solorzano, D. G., & Yosso, T. J. (2002). Critical race methodology: Counter-Story telling as an analytical framework for education. Qualitative Inquiry, 8(1), 23-44.