Eesti maavarad

Loodusvarad on looduslikud ressursid mida inimühiskond olemasoluks vajab ja tootmises kasutab. Neid jaotatakse taastuvaiks ehk uuenevaiks (õhk, vesi, muld, mets, ulukid) ja taastumatuiks (maavarad).
Maavaraks loetakse sellist maapõues leiduvat orgaanilist või mineraalainet, mida on võimalik tasuvalt kasutada. Maavara mõiste muutub koos teaduse ja tehnika arenguga. Tänapäeval ei loeta maavaraks näiteks soorauda, millest kuni 18. sajandi lõpuni rauda sulatati. Maavara kaevandatakse maapõuest ja maavarade leiukohta nimetatakse maardlaks. Kui maavarad on maapinna lähedal, on otstarbekam neid kaevandada pealmaakaevandustes ehk karjäärides. Pealmaakaevandamise eelisteks on odavam ja kiirem tootmise ettevalmistamine, võimalus kasutada suure jõudlusega masinaid ning töötingimused on ohutumad ja tervislikumad, kui maa all. Kui maardla asub aga sügaval teiste kivimikihtide all, tuleb rajada allmaakaevandus. Maavarasid kasutatakse enamasti töödeldud kujul, kusjuures lõppsaadused võivad lähteainest oluliselt erineda. Maavarade varud tehakse kindlaks geoloogiliste otsingute ja uuringutega. Leiukohtade uuringute tõepärasust hindab ja detailselt uuritud varu kinnitab Eesti Maavarade Komisjon (asutatud 1990). Väikesele pindalale ja lihtsale geoloogilisele ehitusele vaatamata on Eesti nii maavarade mitmekesisuselt kui ka olulisemate maarete varudelt suhteliselt rikas.