Eesti maavarad

Põlevkivi

Põlevkivi ehk kukersiit on läbi aegade olnud Eesti olulisemaks maavaraks.

Kukersiit on Ordoviitsiumi madalmeres kuhjunud orgaaniline sete, olemuselt tüüpiline settekivim, mis koosneb umbes 50% ulatuses põlevast fossiliseerunud orgaanilisest ainest ja savi- ning lubiaine lisandist. Orgaanilist ainet (kerogeeni) on temas 15-70%. Kerogeeniga on seotud kukersiidi kui põleva maavara omadused ja kvaliteet. Selle orgaanilise aine lähteallikaks olid meres massiliselt elutsenud sinivetikad (tsüanobakterid) Gloecapsamorpha prisca Zalessky. Lubiainesest mineraalosa on põhiliselt tekkinud meres elanud organismide lubikodadest ja nende purunenud kildudest. Põlevkivi kütteväärtus on vähemalt 6,1 MJ/kg (1450 kcal/kg).

Pole teada, kes ja kuidas avastas Eestis põlevkivi; esimesed kirjalikud teated on pärit aastast 1777 (A. W. Hupel).

Kaevandamine algas Ida-Virumaal, kui avati karjäärid Pavandus (1918) ja Lääne-Virumaal Vanamõisas (1919) ning kaevandused Kukrusel (1920) ja Kiviõlis (1922). Esialgu kasutati põlevkivi vaid tahke kütusena tsemenditööstuses, vedurite ja majapidamiste kütteks. Põlevkivi esimene tööstuslik suurtarbija oli 1920. aastatel Kunda tsemenditööstus, mille pöördahjud viidi 1921 aastal täielikult üle põlevkiviküttele. Esimene tööstuslikus mahus põlevkiviõli tootev tehas rajati 1924. aastal Kohtla-Järvele. Põlevkivitööstuse peamisteks toodeteks oli kütteõli, immutusõli ja madalamargiline autobensiin, kõrvalproduktina toodeti ka gaasi.

Tähtis etapp põlevkivienergeetika ajaloos algas 1924. aastal, mil põlevkiviga hakati kütma Tallinna soojuselektrijaama. Seda loetaksegi Eesti põlevkivienergeetika algusaastaks.

Eristatakse Eesti põlevkivimaardlat ja Tapa põlevkivi leiukohta, kaevandatakse aga ainult Eesti maardlas, mida loetakse ka üleriigilise tähtsusega maardlaks. Tapa maardla põlevkivi suhteliselt paksud kihid on halva kvaliteediga ja lasuvad sügaval. Põlevkivi moodustab pidevaid kihte Kirde-Eesti ja naabruses asuva Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti aluspõhja Kukruse lademes, mis kuulub ülem-Ordoviitsiumisse.

maardlad

Eesti põlevkivimaardla tootsa kihindi moodustavad Kukruse lademe Kiviõli kihistiku alumise osa 7 kukersiidikihti (A-F₁) ja nende vahel olevad 6 pae vahekihti. Tootsa kihindi paksus on maardla põhja- ja idaosas 2,7 – 2,9 m ning väheneb lõuna ja lääne suunas.

tootus1.a

Põlevkivi tootsa kihindi ehitus. Viivikonna kihistu kuulub Kukruse lademesse.

tootus2

Tootus kiht Kohtla-Nõmme kaevanduses (tühised foto vasakus servas)

kohtla1

Põlevkivi tootmine Kohtlas 1921. aastal

Suuremateks põlevkivi tarbijateks on soojuselektrijaamad, kus kasutatakse 80-82% kaevandatavast põlevkivist, keemiatööstus (15-17%) ja tsemenditööstus (2-3%). Ida-Viru suured elektrijaamad katavad valdava osa Eesti riigi elektrienergia vajadusest. Mineraalaine suure sisalduse tõttu pole põlevkivi transport kaevandamiskohast kaugele õigustatud. Seepärast asuvadki kõik tarbijad kaevanduste lähedal.

Pealmaakaevandamine toimub Aidu, Narva, Vanaküla, Põhja-Kiviõli ja Ubja karjäärides. Praegu olemasolevate paljandusmasinate park võimaldab tasuvalt põlevkivi kaevandada kuni 30 m sügavuselt. Allmaakaevandamine toimub põlevkivimaardla osas, mis asub Jõhvist lõuna pool ja kus kihindi lebamissügavus on 40-70 m piirides. Siin toodetakse põlevkivi Estonia ja Viru kaevandustes. Kokku toodeti 2009. aastal põlevkivi 12 604 900 tonni (Maa-amet).

Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015 näeb ette sätestada põlevkivivaru säästlikul kasutamisel kaevandamise piiriks kuni 20 miljonit tonni aastas. Prioriteetsena tuleb põlevkivi kasutada elektri ja põlevkiviõli tootmiseks riigisisese tarbimise katteks.

gloe1