Selgitamine ja veenmine

Mida silmas pidada, kui on tarvis midagi teisele (õpilasele, kolleegile, juhile) selgitada:

• Jutu lühidus ja konkreetsus
• Faktipõhisus (sisaldab ka õigustele ja reeglitele tuginemist)
• Hoidumine demagoogiast (igat sorti valetamine, näiteks liialdamine)
• Hoidumine halvustamisest
• Hoidumine moraali lugemisest
• Ka teisele sõna andmine (dialoogi tekitamine)

Vahel võib kasutada retoorilist võtet, mida nimetatakse illustreerimiseks. Illustratsioonideks argumenteerimisel nimetatakse põhiväite kaitseks esitatavaid “jutukesi”, näiteid elust, võrdlusi.

Tuleb silmas pidada, et illustratsioonidel pole mingit tõestuslikku jõudu. Illustratsioonid ei ole argumendid. Samal ajal on teada, et publikule on illustratsioonid tugeva mõjuga. Näited või võrdlused otseselt midagi ei tõesta (sest näide ja võrdlus on tavaliselt ikkagi valitud paljude hulgast), kuid publikule mõjub just nende emotsionaalne sisu. Nad on enamasti originaalsed ning nagu piltlikustaks esitatud väiteid.

Kuigi esmapilgul näib olevat lihtne leida fakte, et oma seisukohta põhjendada, on see sageli üsna töömahukas asi. Vahel me lihtsalt neid ei leiagi. Siit praktiline soovitus: Kui sul pole fakte, siis ütle MINU ARVATES; MA USUN; MA MÕTLEN jms. Oma arvamusele on igal inimesel õigus. Kui sa aga kasutad kindlat kõneviisi öeldes näiteks: “Opel on parem kui Fiat”, siis peavad sul olema ka faktid mis sinu seisukohta tõestavad (mis osas parem, kuidas see on tõestatud). Sinu lauset: “Minu arvates on Opel parem kui Fiat!” on kuulajatel kergem vastu võtta, sest sel juhul sa ei mängi “kõiketeadjat”.

Argumentide kasutamine ja/või enese arvamuse väljendamine teie poolt mingi seisukoha põhjendamisel välistab selle, mida nimetatakse demagoogilisuseks kõnes.

Järgnevalt esitatakse mõningaid levinumaid demagoogilisi põhjendamisvõtteid, mida selgitamisel vältida:

• Otsene valetamine ehk ebaõigete väidete esitamine õigete pähe. Andmed, mida kõneleja esitab, on valed. 
• Ebaõige fakti või seisukoha peitmine õigete sekka (vahevagun). Õigete, s.t tõele vastavate andmete, faktide, väidete vahele pannakse vale. 
• Liialdamine kui valetamine. Liialdamine on üks levinumaid petmisviise poliitilistes kõnedes. Näiteks: “Kõik me teame, et…” või „Kõik me usume…“ 
• “Idem per idem” (ld seesama, sellesama kaudu) kui pettus. Väljendit “Idem per idem” kasutatakse harilikult definitsioonivea circulus vitiosus (“nõiaring”) tähenduses. Circulus vitiosus on loogikas tõestusviga, mille puhul tõestamiseks kasutatakse seda, mida alles on vaja tõestada, või definitsiooniviga, mille puhul defineeritava mõiste seletamiseks kasutatakse seda mõistet ennast. 
• Pilkamise või irooniliste lausete kaudu halvustava suhtumise väljanäitamine. 
• „Kavalate küsimuste“ küsimine. Küsimuste esitamine publikule kõnes on retooriline võte ja seega soovitav. „Kavalad küsimused“ on aga sellised küsimused mis olles näiliselt süütud, peidavad eneses kellegi halvustamist või faktidele mittetuginevat süüdistust või faktidele mittetuginevat põhjendust.