Õpilaste rollid (tüüpilised käitumisviisid) klassis ja klassi juhtimine

Juht on aktiivne õpilane. Tavaliselt võtab ta aruteludes esimesena sõna, et oma arvamust öelda või mõnda tegutsemisviisi pakkuda. Ta kaldub organiseerima, sõna andma, teis(t)i katkestama, selgitama, veenma. Sellisele õpilasele meeldib juhtida. Vahel võib klassis olla niisuguseid õpilasi mitu, ning siis on võimalik nendevaheline võistlus/võitlus juhtpositsiooni pärast.

Õpetajal/klassijuhatajal on sageli mõistlik proovida juhirolli võtvate õpilaste potentsiaali ära kasutada, jagades nende vahel vastutusvaldkondi või ärgitades neid koostööle (koosjuhtimisele). Juhi rolli võttev õpilane on õpetajale suureks abiks, kui õpetaja oskab teda oma liitlaseks muuta. Õpetajal tuleb jälgida, et selline õpilane teiste üle liigselt domineerima ei hakkaks. Selle vältimiseks saab õpetaja/klassijuhataja rääkida õpilastele demokraatlikust juhtimisest ja õpetada õpilastele demokraatlikku otsustamise viisi (arutelu, kus kõik saavad oma arvamust väljendada ja hääletada).

Võimutahtja kipub samuti teisi juhtima. Ent kui juhi rolli täitvale õpilasele lihtsalt meeldib organiseerida/juhtida, siis nagu sõnadest „võimu tahtja“ välja võib lugeda, on sellise õpilase eesmärgiks võim teiste üle. Soov valitseda võib tuleneda õpilase „sisemisest miinus-märgist” (puudujäägid enesearmastuses, sallivuses, eneseusalduses), kus säärane õpilane tunneb, et kui teised talle alluvad, siis on ta ise parem. Valitsemissoov võib väljenduda türannias, kus niisugune õpilane sunnib mõnd õpilast oma soove täitma ning ootab kuulekust. Kui võimutahtja on ühtlasi tõrges/trotsliku käitumishäire sümptomitega, siis võib tema käitumine olla ka vägivaldne. Kui juhtija püüab teisi enamasti veenda, siis võimutahtja kamandab.

Õpetaja ülesanne on agressiivsete kalduvustega võimutahtjat reaalsest võimust eemal hoida. Põhjuseks on see, et säärane õpilane, olles liigselt enesekeskne, ei taha teiste õpilaste huvide ja vajadustega arvestada. Võimutahtja võib sagedasti õpetajat „rünnata“ (vaidleb demonstratiivselt vastu, sõimab, on ebaviisakas jms) isegi mitte seepärast, et õpetaja on inimesena talle ebameeldiv, vaid seepärast, et nii saab ta klassile näidata, „kes on kõvem“. Õpetaja ainuvõimalik käitumine võimutahtjaga on kehtestamine.

Õpetaja rahulik ja kindel suhtlemine täiskasvanu tasandil näitab nii võimutahtjale kui klassile, et juhtimine (võim) on õpetaja käes. Kui õpetaja käitub alistuvalt, kasutades näiteks paluvat tooni, siis annab see võimutahtjale hoogu juurde. Õpetaja agressiivne käitumine otsekui näitab sellisele õpilasele – „Vaatame, kes peale jääb“ ja see kutsub võimutahtjat edasi sõda jätkama.

Ründaja roll on samuti aktiivne nagu eespool nimetatud kaks rolli. Ta eristub neist aga selle poolest, et tema käitumine on enamasti kritiseeriv ja sageli pahatahtlik ning võim teda otseselt ei huvita. Ründaja halvustab sageli teisi õpilasi ja õpetajat. Ta võib olla ebaviisakas, taktitundetu ja kasutada solvavaid, teravaid sõnu. Tema isiksuslikku ebaküpsust iseloomustab kalduvus eitamisele (nagu väikelapse „ei“ periood). Kas situatsioonist sõltuvalt (talle ei meeldi tavaliselt see, mis tehakse) või negatiivse suhtumise (isiklik vaen) tõttu võib ta tegelda peamiselt sellega, et ütleb “Ei!”. Näiteks selgitab ta kogu aeg, et “Ei, sellest asjast ei tule midagi välja”. Tihti alustab ta lausega “Jah, aga see ei ole nii/aga see ei ole õige.” Konstruktiivseid ettepanekuid ta enamasti ei tee.

Õpetaja soovitav suhtlemine ründajaga on sarnane suhtlemisega võimutahtjaga. Kehtestav käitumine on siin õpetaja põhiline tööriist. Enamasti tuleb ründajaga töötada ka tunniväliselt, vajaduse korral haarates kaasa õpilase vanemaid ja kooli töötajaid. Õpetajal tuleb näha nii võimutahtja kui ründaja halva käitumise taga tema isiksuslikku probleemi, ja see on negatiivne enesessesuhtumine. Mida noorema õpilasega on tegu, seda enam on siin tulutoov „hea sõna võidab võõra väe“ tüüpi lähenemine säärastele õpilastele. Muidugi seda mitte halva käitumise ajal.

Eksitajat on mõned autorid nimetanud ka kõrvaliste juttude rääkijaks. Niisugune õpilane armastab palju rääkida ja seda öelda, mis parajasti pähe tuleb. Talle meeldib esineda ja seetõttu ta naudib tähelepanu. Tema käitumisel klassis võib olla positiivseid külgi, kui ta aine käsitlemisel leiab uusi ootamatuid seoseid räägitavaga. Enamasti aga ta lihtsalt segab teisi õppimast ja õpetajat õpetamast. Tänu temale võib tunnis kuluda palju aega ebaoluliste asjade arutamiseks.

Eksitaja eriliik on naljategija, kes domineerib naljade kaudu. Naljategija püüab (nagu laps, kes on saanud nalja esitamisel ahaa-elamuse) jätkuvalt katsetada erinevaid võtteid, mis teisi õpilasi naerma paneks. Grupiteoreetikud ütlevad, et naljategija on probleeme lahendavas rühmas otstarbekas vaid siis, kui tüli on majas ja pinge osaliste vahel on tõusnud kõrgele. Kui aga valitseb töine õhkkond, siis on naljamehe mõju töömeeleolule hukatuslik. Sageli ei saa naljategija üldse aru, et tema naljad teisi või õpetajat segavad.

Õpetaja tunnivälised vestlused eksitaja rolli võtva õpilasega võivad õpilase käitumist parandada, kui õpetaja ennast talle agressiivselt ei vastanda ja püüab oma ootusi tema käitumise suhtes põhjendada. Eksitaja pole tavaliselt pahatahtlik, vaid lihtsalt suure tähelepanuvajadusega.

Toetaja on aktiivne õpilane, kes näeb teistes head ja väljendab seda. Talle meeldib teisi kiita ja kui keegi klassis tuleb välja tema meelest mõistliku ettepanekuga, siis toetaja ütleb: „See on hea mõte.“ Toetaja tunnetab klassi positiivseid meeleolusid ja kirjeldab neid. Ta on sõbralik ja heatahtlik, julgustab kaasõpilast, kui too seda vajab. Kui selliselt käituvaid õpilasi on mitu (palju), siis täidavad nad klassiruumi „soojusega“. Nad on empaatilised ja kaastundlikud ning „näevad“ kui keegi klassis on õnnetu ja lähevad talle appi. Nemad astuvad esimeses järjekorras kiusatavat kaitsma. Niisugused õpilased on õpetaja tugi ja sageli nad toetavad ka õpetajat, kui too seda vajab.

Koostöötaja on orienteeritud headele suhetele ja talle meeldib koostöö. Kui ta näeb, et teised õpilased mingil põhjusel koostööd ei tee, siis püüab ta neid liita. Kui teised õpilase tülitsevad, siis püüab koostöötaja neid sageli lepitada. Muidugi, kui ta usub, et see üldse võimalik on. Koostöötaja kutsub teisi üles vastastikuseid järeleandmisi tegema (kompromisse) ja olema paindlik. Seda on ta ise ka. Ka tema võib teha heade suhete nimel järeleandmisi. Kui klassis on mitmeid koostöötajaid, siis on õpetajal palju kergem klassi konfliktifaasis.

Passiivse õpilase sünonüümiks on kõrvalehoidja. Passiivne õpilane küll kuulab, mida õpetaja või õpilased räägivad, kuid reeglina on ta ise vait. Mõnikord on passiivsus tingitud ükskõiksusest klassis toimuva suhtes. Enamasti aga peitub passiivsuse taga tagasihoidlikkus. Õpilase pidev passiivsus võib aga tuleneda ka sellest, et teda kiusatakse (mida õpetaja ei näe) ja passiivsus on siis õpilase omamoodi kaitsekäitumine.

Õpetajal/klassijuhatajal tuleks püüda mõista, mis tingib õpilase passiivsust ja sellele vastavalt toimida. Kui õpilase passiivsuse taga on tema „miinusmärk“ ja õpilane peab ennast teistest halvemaks, siis vajab õpilane tuge ja toetust, mis aitaks tal ennast positiivselt hindama õppida. Sageli tuleb õpetajal passiivse õpilase aktiveerimiseks talle otseselt sõna anda „Mida sina arvad?“ või „Kuidas sina seda lahendaksid?“ stiilis. Grupiteoreetikud ütlevad, et passiivsetel on grupile palju anda ja grupi juhi ülesanne on passiivseid motiveerida olema aktiivsemad.