Mõtlemine, emotsioonid ja hoiakud

Emotsioone kutsub esile indiviidi sündmuse tõlgendus

Sündmust hinnatakse: kuidas see mõju(ta)b indiviidi heaolu (oht elule, tervisele, varale, toimetulekule). Tulevikusündmuste puhul kuidas see võiks mõjutada. NB! Indiviidid hindavad olukordi ja teiste inimeste käitumist subjektiivselt, kujutades enesele ette, mis võib juhtuda.
Sageli on olukorra hinnang vale, kuid tekkivad emotsioonid on tõelised.

NEGATIIVSEID EMOTSIOONE PÕHJUSTAVAD KA MÕTLEMISVEAD
Asjad iseenesest pole head või halvad, meie mõte teeb nad selleks või teiseks

MÕTTED JAGUNEVAD KAHEKS:
– Arukad (Ratsionaalsed) mõtted
– Ekslikud (Irratsionaalsed) mõtted

Mõned irratsionaalsed uskumused (Ellis; Beck; Toskala)

LIIGNE ÜLDISTAMINE

• Liialdused: Alati, keegi, kunagi, kõik, nad, jms.“Nad kõik tahavad…“ “Nad kõik on vägistajad…”.
• Dihhotoomia: Must – valge “lapselik” mõtlemine. “Ta on halb, absoluutselt“, “omad ja võõrad”. 
• Ületähtsustamine: Väikest ebameeldivust nähakse suure õnnetusena. Üksik fakt “puhutakse suureks”. Vastandina alatähtsustamine: õnnestumine pisendatakse ära. Positiivseid fakte “ei nähta”.

MÕTETE LUGEMINE
Usk sellesse, et teatakse, mida teine mõtleb, põhineb vääral arvamusel: “kõik teised mõtlevad samamoodi, nagu mina mõtlen. Teisele omistatakse mõtteid “väliste märkide põhjal”, näiteks otsene silmavaatamine (jõllitab) või silmside vältimine (ta ei salli mind). Eriti suured tajumis-vead – kultuurinevustest tingitud käitumise puhul.
Usutakse, et teine loeb mõtteid (väikesed lapsed, mõned täiskasvanud) Ei räägita – kuna teine teab ju.

SÜÜTUNDEGA TOIMETULEKU EBAADEKVAATSED VIISID

• Enese jaoks oma süütunde „ära kaotamine“, „kinnimätsimine“, enese õigustamine 
• Ratsionaliseerimine – Inimene seletab enesele tagantjärele ära, miks ta ikkagi nii käitus st. ta õigustab ennast. 
• Projektsioon – Oma tegu st. teo põhjus projekteeritakse teisele. “Mis sa siis….,” “Ise oled süüdi, et ….!”.
• Negatiivne suhtumine teisesse – tekib pärast oma halba tegu (tekib vaenulikkus; vihkamine).

SÜÜTUNDEGA TOIMETULEKU ADEKVAATNE VIIS
Oma süü teadvustamine

Inimene ütleb enesele selgelt välja, et ta toimis halvasti, valesti, rikkus reegleid jms. Öeldakse endale: „Ma enam ei tee nii“ või „Ma käitun teine kord paremini“ või „ Ma püüan halba tegu heastada nii kuidas suudan.“ Siis saab ta oma halba tegu mitte korrata. 

Selline teadvustamine tähendab enesele andestamist klausliga, et oma halb tegu kas heastatakse (kui see on võimalik) ja/või seda ei korrata enam. Kui enesele andeks ei suudeta anda (enesele andestamine pole totaalne unustamine vaid võime elada selle teadmisega, et sa tahad paremaks muutuda), siis süütunded kuhjuvad või tekivad nn. liialdatud süütunded.

Noorukite tüüpiliselt valesid mõtteid/uskumusi

• Usutakse, et sildistamine ja/või sõimamine ei tekita reaalset kahju või on hoopis positiivne (teised hindavad mind siis….). Sellise käitumise taga on tüüpiliselt minapildi häired (miks ta peab enesele tõestama, et ta on teistest “parem”).
• Oma väärkäitumises süüdistatakse teist või teisi, mis on tüüpiline projektsioon. Taoliste valede uskumuste abil neutraliseerivad enese-kesksed agressiivse käitumisega noored oma tekkivat süütunnet.

RATSIONAALNE MÕTTEVIIS Antero Toskala (1991)

• Sallivus tähendab tõsiasja aktsepteerimist, et kõik inimesed kalduvad eksima. Seetõttu poleks reaalne eeldada enda või teiste täiuslikkust. 
• Paindlikkus – avatus muutustele. Muutused on elu tõsiasi.
• Pettumuste talumine – nende objektiks ei võeta asjatult mõnd teis(i)t inimes(i)t; pettumus kui isiklik kogemus.
• Ebakindlusega leppimine – me elame tõenäosuste ja juhuste maailmas. 
• Loovus – uute ideede esitamine. 
• Riskijulgus – valmisolek katsetada mitmeid variante ja seiklushimugi.
• Teaduslik mõtlemine – ennast arendav inimene püüdleb objektiivsuse poole.
• Vastutus oma elu eest – veendumus, et inimene ise vastutab oma elu eest.
• Huvi enda vastu – inimene naudib olemasolu, loob rõõmu ning väldib mõttetut valu ja kannatust.