Motiveerimisest ja manipuleerimisest

Motiveerimine vastandub manipuleerimisele.

Manipuleerimine toimub läbi:

• sunni: Teine teeb midagi, sest ta kardab millestki heast ilma jääda või kardab saada karistatud. Näiteks viha väljendamine hirmutamiseks karjumise teel (ülemus karjub alluvate peale, vanem lapse peale.
• settuse: Teine ei saa aru mis toimub
• teise “tunnetel mängimise”: Näiteks kaastunde „väljameelitamise teel“

Manipuleerimises sisalduvale sunnile vastandub motiveerimine, mille puhul suhtluspartner tahab ise mingil viisil toimida, käituda, kuna leiab, et see on talle vajalik, kasulik, huvitav jne. Motiveerimine kui manipuleerimise vastand tähendab suhtlemispartnerile ausat ja arusaadavat probleemi olemuse selgitamist.

Selle käitumisviisiga püütakse saavutada, et teine sooviks teatud viisidel toimida, käituda, saades aru, et selliselt toimida on talle vajalik, kasulik. Motiveeriv käitumine eeldab aga teise subjektiks tunnistamist.

Motiveerimine on tegelikult personaalne ja teist motiveerida suudab kõige paremini inimene, kes teda hästi tunneb. Motiveerimine tähendab, et inimene hakkab tegema midagi vabatahtlikult ja saab aru, et see on talle kasulik. TA MÕISTAB TOIMUVAT. TA TAHAB JA SAAB ARU.

Mille poolest on motiveerimine parem kui manipuleerimine?
Kui inimesega manipuleerida, teda sundides, siis saavutatakse tavaliselt käitumise muutus. Seejuures aga ei mõisteta, et see muutus tuleneb sunnist, mitte sellest, et inimene on ise tajunud eesmärki, miks ta seda või teist asja tahab teha. Manipuleerijad (sundijad) usuvad sageli irratsionaalselt (tegelikkusele mittevastavalt), et saavutavad sundimise abil vastutustunde tekke. Kui aga inimene tunneb, et ta teeb midagi, kuna on selleks sunnitud, siis ei teki tal tavaliselt selle teo suhtes vastutustunnet.

Sõna “vastutus” võib tähendada väljastpoolt antud kohustust tegutseda mingil viisil (vastutus seaduse ees), vältimaks karistust, aga ka sisemist veendumust ja usku sellesse, et nii tuleb toimida, s.t vastutustunnet.

Vastutustunne tähendab kohustuse vabatahtlikku võtmist, kuna see kohustus tugineb inimese uskumusele, et nõnda teha on õige. Vabatahtlikkus tähendab võimalust ise otsustada ja valikuid teha. Seega, mida enam anda inimestele võimalusi ise valikuid teha, ise otsustada, seda suurem võib olla vastutustunne.

Tuleks eristada vastutust kui inimese sisemist vajadust toimida mingil viisil, s.o vastutustunnet, ning vastutust kui aruandlust. Vastutus kui aruandlus on kohustus, mida tajutakse väljastpoolt tulevana, millega kaasneb võimalus saada karistatud (millestki, näiteks preemiast ilmajätmine või noomitus, vallandamine jne). Vastutust kui aruandlust kirjeldab kõige paremini sõna “distsipliin” ja seejuures saab rääkida vastutuse distsiplinaarsest aspektist.

Juhid, õpetajad, lapsevanemad jne, kes ületähtsustavad distsiplinaarset aspekti, usuvad, et hirm karistuse ees on kõige parem inimeste mõjutamise vahend. Hirmutamine pole vastutustunde tekke eelduseks.

Oluline on enesele teadvustada, et:

• SUNDIMINE POLE MOTIVEERIMINE.
• MOTIVEERIMISEKS ON TARVIS, ET TEISELE OLEKS KASULIK (et ta mõistab, et see on talle kasulik).
• MOTIVEERIMISEKS ON VAJALIK, ET TEINE SAAKS ISE VALIKUID TEHA (ise otsustab).