Hofstede kultuuridimensioonid

Meil kõigil on kultuurist tingitud väärtushoiakud, suhtlemisviisid, kombed, erinev aja- ning ruumikäsitus, toitumisharjumused jne. Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede kirjeldab kultuuridevahelisi erinevusi viie mõõtme abil, mis seletavad ära ligi poole kultuuridevahelistest erinevustest.

Edasi vaatleme, kuidas Geert Hofstede kultuuridimensioonid võivad peegelduda hariduses. Allikana on kasutatud Geert Hofstede, Gert Jan Hofstede ja Michael Minkovi (Mc Graw Hill, 2010) kogumikku Cultures and Organizations.

Esmalt olgu öeldud, et järgnevad kirjeldused ei pruugi kehtida täpselt sellisena igas kultuuris, alati leidub erandeid. Suure üldistusastmega uurimustes need aga tavaliselt välja ei tule. Niisiis ei ole Hofstede eesmärk luua uusi stereotüüpe, vaid püüda mõista võimalikke ettetulevaid olukordi ja suhtlussituatsioone, kus kohtuvad erinevate kultuuride esindajad.

G. Hofstede kultuuridimensioonid ja nende peegeldus hariduses:

I. Individualism/kollektivism- rühma või indiviidi reeglite eelistamine	II. Võimudistants- millises ulatuses ühiskonnas aktsepteeritakse hierarhiaid ja sotsiaalset ebavõrdsust
III. Ebakindluse vältimine – ebamäärasuse pelgamine ja vajadus formaalsete reeglite järele	IV. Maskuliinsus/ feminiinsus – karjäär, saavutustele orienteeritus vs elukvaliteet, suhted, toetus
V. Tulevikuorientatsioon – huvi ja orienteeritus tänasele päevale või kaugemale tulevikule

I. Individualistlikes kultuurides on kõrge mina-identiteet, oluliseks peetakse enda saavutusi, sõltumatust, võistluslikkus on mõistetav ja heakskiidetud. Siin oodatakse, et õpetajad kohtlevad õpilasi kui indiviide ning on erapooletud, olgu õpilase taust milline tahes. Hinnatakse uusi teadmisi. Õppimise eesmärk on õppida õppima. Õppimisse suhtutakse kui eluaegsesse tegevusse.

Kollektivistlikus kultuuris on esmatähtsad rühmahuvid, kollektiivne identiteet, harmoonia ja solidaarsus rühma sees, mistõttu võistluslikkust taunitakse. Õpilane näeb end rühma osana, ta ei tõsta end rühmast esile ning peab õpetaja küsimustele vastamist tarbetuks, kui rühm pole talle selleks luba andnud. Kõneldes esindab ta rühma. Kui õpetaja soovib, et õpilased osaleksid vestluses ning avaldaksid oma arvamust, tuleb tal suunata küsimus kellelegi konkreetselt. Üldiselt ei peeta kollektivistlikes maades õpilaste aktiivset osalemist tunnis kuigi oluliseks.

Kollektivistlikus kultuuris võidakse õpilast kohelda tema klassikuuluvuse (sotsiaalse tausta) järgi, erikohtlemine on seal täiesti normaalne nähtus. Kollektivistlikus ühiskonnas õpetab kool midagi tegema. Hinnatud on traditsioonilisemad ametid ja teadmised, mida õpilase lähirühm (perekond) vajalikuks peab. Õppimist peetakse üldjuhul eluetapiks, mis puudutab vaid noori.

Kollektivistlik ja individualistlik kultuur koolis:

II. Väike võimudistants esineb pluralistlikes kultuurides, inimesed suhtlevad mitteformaalselt; vanemad/ õpetajad kohtlevad last võrdsena.

Suur võimudistants toob kaasa austuse vanemate/õpetajate suhtes, samuti range hierarhia inimestevahelistes suhetes.

Võimudistants koolis:

III. Ebakindlust taluvates kultuurides ollakse avatumad erisuste suhtes. Talutakse mitmemõttelisust, riski. Seadusi ja reegleid on vähe, need on paindlikud.

Ebakindlust vältivates kultuurides kardetakse ebakindlaid ja tundmatuid olukordi. Seda tõrjutakse reeglite ning range juhtimise jms. abil. Püütakse hoiduda mitmetähenduslikkusest oma väljendustes.

Ebakindlust taluv /vältiv kultuur koolis:

IV. Maskuliinsed kultuurid on saavutustele orienteeritud valitseb konkurents õpilaste vahel, ebaõnnestumine on suur löök õpilase enesehinnangule.

Feminiinsed kultuurid on elukvaliteedile, hoolitsusele, kaastundele, solidaarsusele orienteeritud kultuurid.

Maskuliinne ja feminiinne kultuur koolis:

V. Tulevikule suunatud kultuuris lähtutakse põhimõttest, et meie tänased tegemised peegelduvad tuleviku edus (pingutus ja hea hakkamasaamine koolis on investeering kaugemasse tulevikku, et saada hea töökoht, olla edukas, terve/õnnelik).

Olevikule orienteeritud kultuuris on põhirõhk tänastel suhetel ja tegevustel, pigem hinnatakse traditsioone (kuidas on varem olnud), ei säästeta ega investeerita tuleviku nimel.

Tulevikuorientatsioon koolis:

Hofstede dimensioonidele toetudes saame välja tuua rea väljakutseid multikultuurilises klassis õppimisel ja õpetamisel:

• Õpilaste motivatsiooni eripära (huvid, eluplaanid, rolliootused, väärtuste süsteem)
• Erinevad õpi- ja õpetusstiilid (õpetaja- vs õpilasekesksus)
• Õpilaste ajakasutus ja orienteeritus pika- või lühiajalistele eesmärkidele
• Õpilase eelteadmiste arvestamine (temaatiline ja terminoloogiline pädevus ja sõnavara)
• Õpilase infokäitumise eripära (erinevate allikate kasutamine, kodune õpiinfokeskkond)
• Õpilaste varasem elukogemus, eelneva ja uue õppekava kooskõla (õppeaine temaatiline ülesehitus, loogika)
• Õpiedukuse hindamise võimalused (kriteeriumid teise kultuuritaustaga ja keeleoskusega õpilaste puhul)
• Individuaalse õppekava koostamise keerukus (kultuuri eripära arvestav individuaalne kava perekonna, abiõpetaja, klassikaaslaste jt. toel)

Kultuuriindeksid riigiti Hofstede (2017)järgi

Allikad ja soovituslikud lisamaterjalid:
Fennes, H.; Hapgood, C. (1997). Intercultural learning in the classroom. London.
Hofstede, G.J.; Pedersen, P.; Hostede G. (2004). Kultuuri uurides. Väike Vanker.
Hofstede, G.; Hostede G, J.; Minkow, M. (2010). Cultures and Organizations. Mc Graw Hill.
Hofstede, G. (2017). Cultural dimensions, Country comparison www.geert-hofstede.com/countries.html
Kohtumised (2018). Videokohtumised erinevatesse religioonidesse ja konfessioonidesse kuuluvate inimestega. TÜ https://sisu.ut.ee/kohtumised/avaleht
Lewis, R.D. (2003) Kultuuridevahelised erinevused. Kirjastus TEA.
Mitmekultuurilisus koolis (2018). T https://sisu.ut.ee/kultuuridkoolis/avaleht
Pajupuu, H. (2000) Kuidas kohaneda võõras kultuuris? Käsiraamat. MEIS.
Rannut, Ü. (2004). Uusimmigrandid meie ühiskonnas ja haridussüsteemis. Käsiraamat eesti õppekeelega kooli õpetajatele, koolijuhtidele ja haridusametnikele. Tallinn: Ilo.