Samm 5: Tegevuskava koostamine

Eesmärgist tulenevalt saab hakata koostama tegevuskava. Tegevuskavas sõnastatakse nii otseselt lapse käitumist kujundavad tegevused kui tugikava rakendamise protsessi toetavad tegevused (nt last ümbritseva võrgustiku vahekohtumised). 

Käitumise kujundamisele orienteeritud tegevused võib omakorda jagada probleemkäitumise ilmnemist ärahoidvateks (proaktiivsed) ja tegutsemiseks käitumise ilmnemise järel (reaktiivsed).

Tegevused

Proaktiivsed strateegiad

Ennetavate strateegiate valiku puhul võib keskenduda lapsele endale või teda ümbritsevale keskkonnale. Otstarbekas on tugikavas planeerida mõlemat liiki tegevusi.

Lapsele suunatud tegevuste puhul õpetatakse talle uusi sotsioemotsionaalseid oskusi. Sotsioemotsionaalsed pädevused jaotuvad viide valdkonda: eneseteadlikkus, sotsiaalne teadlikkus, vastutustundlik otsustamine, eneseregulatsioon ja suhetega toimetulek.

Valdkond Oskused
Eneseteadlikkus Oskus kirjeldada enda tundeid, mõtteid, väärtusi, tugevusi ja vajadusi.
Sotsiaalne teadlikkus Oskus mõista teiste inimeste vaatenurki, erinevusi ja tundeid.
Vastutustundlik otsustamine

Oskus ära tunda väljakutsed ja probleeme edukalt lahendada. 

Oskus mõelda oma tegevusest. 

Isikliku vastutuse tajumine

Eneseregulatsioon Oskus jälgida ja kontrollida oma tundeid, impulsse ja käitumist, et oma eesmärke saavutada.
Suhetega toimetulek

Oskus suhelda, teha koostööd, läbirääkimisi pidada.

Oskus pakkuda ja vastu võtta abi.

 

Järgnevalt on lühidalt tutvustatud mõningaid sotsioemotsionaalsete pädevuste kujundamise meetodeid. Tegemist pole lõpliku nimekirjaga, vaid valitud on meetodid, mis ei tugine lapsega läbiviidaval vestlusel või diskussioonil. Peab märkima, et positiivse käitumise kujundamisel domineerib sageli lapsega rääkimine, kuid see ei taga üldjuhul edu.

Mudelõpe

Meetodit rakendades antakse lapsele võimalus soovitavat käitumisviisi teadvustada ja juhendamisel harjutada.

Esimeseks sammuks on soovitud käitumisviisi soorituse selgitamine ning sellise käitumise eeliste põhjendamine. Lähtuvalt lapse teadmisest, vanusest ja vaimsest võimekusest valib õpetaja selgituste keerukusastme ja lapse osaluse viisi. Näiteks, põhikooli kolmandas astmes õppiv noor võib ise ettemääratud käitumise eelised juhendaja abil sõnastada, kuid koolieelik vajab õpetajalt enam tuge (valikuvõimaluste esitamist).

Teise sammuna demonstreeritakse lapsele soovitud käitumisviisi. Seda võib teha õpetaja. Näidisesituses peaksid lapsele kõik käitumise olulised elemendid olema märgatavad. Kasutada võib filmiklippe või kaasõppureid, kes soovitud käitumisviisi dramatiseerivad. Ka last ennast võib mudelina kasutada, andes talle võimalus enda tegevust peeglist või lindistusest vaadata. Tähtis on arvestada, et lapsele näidatakse just tema soovitud käitumist. Näiteks, kui on lapse tegevust ühe tunni ajal filmitud, ei näidata talle lõike, kus ta üle klassi hõikab, vaid episoodi, mil ta käe tõstis ja oma vastamise järge ootas.

Peale soovitud käitumise demonstreerimist luuakse lapsele käitumise rakendamiseks harjutusvõimalusi ning antakse tagasisidet soorituse kohta. Tagasiside andmisel keskendutakse lapse õnnestumistele ja püüdlusele käitumist muuta. Kui käitumise sooritamisel on raskusi, tuleb korrigeerivat tagasisidet anda privaatselt, neutraalselt ning konstruktiivselt (st juhendades, kuidas laps oma tegevust saab muuta). Kui harjutamise algusperioodil on tagasiside määr suurem ning seda tehakse lapse jaoks turvalises ning tuttavas keskkonnas, siis järk-järgult tuleb soodustada käitumisviisi ülekandmist erinevatesse olukordadesse ning juhendamise määra vähendada.

Enesemonitooring

Meetodi käigus suurendatakse lapse teadlikkust oma käitumisest, sellele tähelepanu osutamisega soodustatakse käitumise muutust. Oletame, et lapsel on raskusi vahetunnis tegevuste lõpetamise ning õigel ajal tundi jõudmisega. Sel juhul palutakse lapsel teatud perioodil (nt kaks nädalat) iga tunni alguses registreerida oma töökohale jõudmise kellaaeg. Registreerimisleht võib asetseda lapse laual ning märke teeb laps kohe oma kohale jõudes. Vajalik on lasta registreerida ka need juhtumid, kui ta oli õigeaegselt tunnitööks valmis. Näiteks kui laps teeb tunniplaanis punase märgi tunni juurde, kuhu hilines, siis peab suunama ka edukogemusi märkama ja fikseerima (nt rohelisega tundide märkimine, kuhu ta õigeaegselt jõudis). Tuleb arvestada, et ainult ebaõnnestumiste fikseerimine tekitab lapsel kiiret vastumeelsust ning ta on muutusteks vähemotiveeritud.

Soovituslik on keskenduda korraga vaid kahe-kolme tunnuse märkamisele ja fikseerimisele. Alustada (eelkõige koolieelikutel ja noorematel õpilastel) tuleks ühest tunnusest, eduka märkamise korral lisada veel üks kuni kaks samaaegselt jälgitavat tunnust.

Enesemonitooring

Rollimäng

Meetodi abil antakse lapsele võimalus tekitatud olukorras erinevaid käitumisviise katsetada ning nende mõju endale ja teistele teadvustada. Rollimängus on lapsel võimalik täita erinevaid osasid. Näiteks võib luua stsenaariumi, kus üks laps lükkab teise lapse jooksmise ajal pikali. Haiget saanud laps kasutab reageerimiseks kolme erinevat suhtlusstiili: alistuvat, kehtestavat ja agressiivset. Sama suhtlusstiili rakendamisel saab laps olla vähemalt kolmes erinevas rollis: sõnumi esitaja, sõnumi saaja ja pealtnägija. Eesmärgist lähtuvalt valitakse situatsioon, stsenaariumi ettevalmistatuse detailsus ja lapse roll situatsioonis. Rollimängule peab järgnema nähtu ja kogetu arutelu.

Rollimäng

Soovitud käitumise tunnustamine

Selle kaudu on võimalik raskustesse sattunud lapsel kogeda eduelamust. Kui pöörata tähelepanu ainult ebasoovitavale käitumisele, siis saab laps küll teada, mida ta ei tohiks teha, mille vastu eksis, kuid tal ei teki ettekujutust sellest, kuidas oleks õigem käituda. Haridusasutuse personal peab teadlikult jälgima lapse käitumist, märkama väiksemaidki positiivseid muudatusi, et sellele võimalikult koheselt toetavat positiivset tagasisidet anda. Tunnustuseks võib olla sõbralik pilk, ülestõstetud pöial, sõnaline positiivne hinnang, mõni märk (sageli lapsele meeldiva pildiga kleeps) jm.  Soovitud käitumise tunnustamine võib toimuda ka selleks loodud haridustehnoloogiliste programmide abil (nt ClassDojo). Tunnustamise kaudu tunnetab laps, et teda inimesena väärtustatakse ning probleemse käitumise kõrval nähakse ka tema häid külgi ja püüdlusi parema käitumise poole. Kõige olulisem on aga soovitud käitumise märkamise puhul asjaolu, et see võimaldab lapsel selgelt aru saada, millist käitumist temalt oodatakse.

Positiivne tagasiside

Keskkonnale suunatud tegevustes on kasulik mõelda last ümbritsevast keskkonnast võimalikult laialt. Tähelepanu tasub pöörata nii füüsilisele keskkonnale, õppetöö sisule ja vormile ning sotsiaalsele keskkonnale.

Füüsiline keskkond

Füüsilise keskkonna kujundamine eeldab erinevaid muudatusi, mis toetaksid lapse rahulikku toimimist ning oleks segajatest ja häiriva käitumise vallandajatest vaba.

Järgnevalt on esitatud mõningad füüsilise keskkonna kujundamine tegurid, mille muutmist tuleks vajadusel kaaluda:

  • ruumi helinivoo ja valgustatuse tase,
  • mööbli sobivus,
  • lapse ning tema töövahendite asukoht ruumis (suhtes õpetaja ja kaaslastega),
  • liikumisteed ruumis,
  • õpetaja ligipääs lapsele õppetöö ajal jm.

Näiteks võib kergesti ärrituvale lapsele, kes ebaõnnestumise korral sageli laua alla peitu poeb, seada ruumis sisse rahunemisnurk. Lastele peab tutvustama  rahunemisnurga eesmärki ja kasutusreegleid. Rahunemisnurgas oleku aega peaks piirama, fikseerida kitsendus - võib kasutada viie minuti kaupa kuni kolm korda päevas. Rahunemisalale minnes peaks laps keerama seal olevat liivakella ning aja möödudes naasma oma eelmise tegevuse juurde.

Klass

Õppetöö sisu ja vorm

Tuleb analüüsida, kuivõrd on antavad ülesanded lapsele võimetekohased ja  töötempo sobiv. Instruktsioonid tuleb esitada lihtsalt ja arusaadavalt. Eelistama peaks ülesandeid, mis seostuvad lapse huvidega. Sellega arvestamine võib tekitada huvi õppetöö vastu. Näiteks, kui tehnikahuvilist last ei motiveeri tekstülesande puhul õunte ja pirnide hulga arvutamine, siis võiks alternatiivina kasutada autode ja mootorrataste teemalisi ülesandeid. Nii analüüsil kui kohanduste tegemisel aitab õpetajat eripedagoog. 

Suhete kujundamine

Tuleks jälgida tugikava vajava lapse suhteid teiste õppijate ja ka õpetajaga. Vajalikuks võivad osutuda tegevused grupi ühtekuuluvustunde suurendamiseks, grupireeglite sõnastamiseks ja rakendamiseks ning õppijate vahel uute suhtlemisviiside tekitamiseks. Õpetaja saab mõjutada, kellega koostöös toimub probleemkäitumisega lapsel õppimine või suhtlemine mugavalt. Õpetaja ise peaks püüdlema selle poole, et tugikava vajava õpilasega oleks tal rohkem positiivseid kui negatiivseid kontakte. Samuti oleks kasulik, kui õppija tunnetab, et õpetaja suhtleb temaga sama sageli ja meeleldi kui kaaslastega. Suhete kujundamisel saab õpetaja tuge koolipsühholoogilt ja sotsiaalpedagoogilt.

Suhete kujundamine

Reaktiivsed strateegiad

Käitumise tugikavas on soovitav fikseerida ka täiskasvanute reageeringud, kui laps käitub kas eesmärgipäraselt või mitte. Positiivsete tagajärgede rakendamise abil innustatakse last sihipäraselt tegutsema. Kui lapsele on omane üle klassi oma vastuste hõikumine, võib tema eesmärgiks seada käe tõstmise ja oma vastamise järje ootamise seni kuni õpetaja talle märku annab. Iga kord, kui laps oodatult tegutseb, saab ta vahetu tunnustuse, aga lisaks ka näiteks ühe punkti. Eelnevalt kokkulepitud punktide määra täitumisele järgneb preemia. Punkte võib fikseerida mitmeti: plussmärk lapse või õpetaja laual oleval registreerimislehel; plussmärk tahvlil; klaaspärl, mis pannakse lapse nimesildiga purki jne. Enne punktide kogumise alustamist tuleks mõelda, milline punktide määr oleks lapsele jõukohane, et saada preemia. Esimesel korral võiks laps saada preemia viie punkti kogumisel, järgmine kord peaks ta juba seitse, siis kümme punkti koguma. Preemiat tuleks eelnevalt lapsega arutada, et kindlustada valik, mis teda köidab. Selleks võib olla mõni kleeps või aumärk; tunnustuskiri; koju saadetav kiitus; mõni lapsele meeldiv tegevus, näiteks õigus otsustada, millist mängu mängitakse jm.

Vajalik on lapsega läbi arutada ja kirjalikult fikseerida negatiivsed tagajärjed, kui oodatud tulemuse nimel laps ise ei tee jõupingusi. Selline tagasiside ei tohi olla ülemäära karm, kuid see peab olema lapse jaoks mõjus ning kindlasti toimuv. Kasutades eelmist näidet, määratletakse, et kolme üle klassi hõikumise korral on esimeseks tagajärjeks suuline märkus, järgnevatel kordadel teatise kirjutamine e-päevikusse ja/või vahetundides meelistegevuse mitte võimaldamine jne. 

Positiivset käitumist on vaja pidevalt lapsele meelde tuletada. Näiteks - esimese eksimuse korral tuletab õpetaja lapsele meelde, et tunnis tõstetakse kätt. Teise eksimuse järel tuletab õpetaja lapsele käe tõstmist meelde, samas nimetab ka, et see on teistkordne meeldetuletus, kolmandale korrale järgneb kokkuleppe kohaselt märkus. Kolmanda eksimuse korral peaks õpetaja lühidalt ja selgelt teavitama last märkuse kirjutamisest. Samas julgustab ta sõbraliku teatega, et laps suudab kontrollida oma käitumist.

Nii positiivsete kui negatiivsete tagajärgedega seotud kokkulepped tuleks sõlmida lapsega kirjalikult talle mõistetavas sõnastuses. Lasteaias võib selline õpetaja ja lapse vahel sõlmitud leping olla vormistatud piltide abil.

Käitumise tugikava realiseerimisse peaks olema haaratud lisaks lapsele võimalikult palju tema käitumist oluliselt mõjutavaid isikuid. Kõigi nende tegevused ja ülesanded on soovitav kavas fikseerida.

Tugikava peaks sisaldama:

  • tegevuste loendit,
  • tegevuste elluviijaid,
  • tegevuste toimumise (täht)aegu,
  • lisaressursside vajadusi.

Tegevuste formuleerimisel on vajalik kontrollida, et iga tegevus

  • seostuks eelnevalt sõnastatud eesmärgiga,
  • oleks tegevuse elluviijale jõukohane,
  • oleks sõnastatud viisil, et selle elluviimist on võimalik kontrollida.

Hea tugikava sisaldab endas ka tegevusi, mis toetavad protsessi käigu jälgimist ning tegevuskava rakendajate omavahelist konstruktiivset suhtlust. Nii peaks kokku leppima, kuidas ja millise sagedusega jagavad infot nii õpetajad omavahel kui ka haridusasutus  koduga.  Oluline on fikseerida, millal hinnatakse tugikava tulemuslikkust.