Samm 5: Tegevuskava koostamine

Meetodit rakendades antakse lapsele võimalus soovitavat käitumisviisi teadvustada ja juhendamisel harjutada.

Esimeseks sammuks on soovitud käitumisviisi soorituse selgitamine ning sellise käitumise eeliste põhjendamine. Lähtuvalt lapse teadmisest, vanusest ja vaimsest võimekusest valib õpetaja selgituste keerukusastme ja lapse osaluse viisi. Näiteks, põhikooli kolmandas astmes õppiv noor võib ise ettemääratud käitumise eelised juhendaja abil sõnastada, kuid koolieelik vajab õpetajalt enam tuge (valikuvõimaluste esitamist).

Teise sammuna demonstreeritakse lapsele soovitud käitumisviisi. Seda võib teha õpetaja. Näidisesituses peaksid lapsele kõik käitumise olulised elemendid olema märgatavad. Kasutada võib filmiklippe või kaasõppureid, kes soovitud käitumisviisi dramatiseerivad. Ka last ennast võib mudelina kasutada, andes talle võimalus enda tegevust peeglist või lindistusest vaadata. Tähtis on arvestada, et lapsele näidatakse just tema soovitud käitumist. Näiteks, kui on lapse tegevust ühe tunni ajal filmitud, ei näidata talle lõike, kus ta üle klassi hõikab, vaid episoodi, mil ta käe tõstis ja oma vastamise järge ootas.

Peale soovitud käitumise demonstreerimist luuakse lapsele käitumise rakendamiseks harjutusvõimalusi ning antakse tagasisidet soorituse kohta. Tagasiside andmisel keskendutakse lapse õnnestumistele ja püüdlusele käitumist muuta. Kui käitumise sooritamisel on raskusi, tuleb korrigeerivat tagasisidet anda privaatselt, neutraalselt ning konstruktiivselt (st juhendades, kuidas laps oma tegevust saab muuta). Kui harjutamise algusperioodil on tagasiside määr suurem ning seda tehakse lapse jaoks turvalises ning tuttavas keskkonnas, siis järk-järgult tuleb soodustada käitumisviisi ülekandmist erinevatesse olukordadesse ning juhendamise määra vähendada.

Meetodi käigus suurendatakse lapse teadlikkust oma käitumisest, sellele tähelepanu osutamisega soodustatakse käitumise muutust. Oletame, et lapsel on raskusi vahetunnis tegevuste lõpetamise ning õigel ajal tundi jõudmisega. Sel juhul palutakse lapsel teatud perioodil (nt kaks nädalat) iga tunni alguses registreerida oma töökohale jõudmise kellaaeg. Registreerimisleht võib asetseda lapse laual ning märke teeb laps kohe oma kohale jõudes. Vajalik on lasta registreerida ka need juhtumid, kui ta oli õigeaegselt tunnitööks valmis. Näiteks kui laps teeb tunniplaanis punase märgi tunni juurde, kuhu hilines, siis peab suunama ka edukogemusi märkama ja fikseerima (nt rohelisega tundide märkimine, kuhu ta õigeaegselt jõudis). Tuleb arvestada, et ainult ebaõnnestumiste fikseerimine tekitab lapsel kiiret vastumeelsust ning ta on muutusteks vähemotiveeritud.

Soovituslik on keskenduda korraga vaid kahe-kolme tunnuse märkamisele ja fikseerimisele. Alustada (eelkõige koolieelikutel ja noorematel õpilastel) tuleks ühest tunnusest, eduka märkamise korral lisada veel üks kuni kaks samaaegselt jälgitavat tunnust.

Meetodi abil antakse lapsele võimalus tekitatud olukorras erinevaid käitumisviise katsetada ning nende mõju endale ja teistele teadvustada. Rollimängus on lapsel võimalik täita erinevaid osasid. Näiteks võib luua stsenaariumi, kus üks laps lükkab teise lapse jooksmise ajal pikali. Haiget saanud laps kasutab reageerimiseks kolme erinevat suhtlusstiili: alistuvat, kehtestavat ja agressiivset. Sama suhtlusstiili rakendamisel saab laps olla vähemalt kolmes erinevas rollis: sõnumi esitaja, sõnumi saaja ja pealtnägija. Eesmärgist lähtuvalt valitakse situatsioon, stsenaariumi ettevalmistatuse detailsus ja lapse roll situatsioonis. Rollimängule peab järgnema nähtu ja kogetu arutelu.

Selle kaudu on võimalik raskustesse sattunud lapsel kogeda eduelamust. Kui pöörata tähelepanu ainult ebasoovitavale käitumisele, siis saab laps küll teada, mida ta ei tohiks teha, mille vastu eksis, kuid tal ei teki ettekujutust sellest, kuidas oleks õigem käituda. Haridusasutuse personal peab teadlikult jälgima lapse käitumist, märkama väiksemaidki positiivseid muudatusi, et sellele võimalikult koheselt toetavat positiivset tagasisidet anda. Tunnustuseks võib olla sõbralik pilk, ülestõstetud pöial, sõnaline positiivne hinnang, mõni märk (sageli lapsele meeldiva pildiga kleeps) jm.  Soovitud käitumise tunnustamine võib toimuda ka selleks loodud haridustehnoloogiliste programmide abil (nt ClassDojo). Tunnustamise kaudu tunnetab laps, et teda inimesena väärtustatakse ning probleemse käitumise kõrval nähakse ka tema häid külgi ja püüdlusi parema käitumise poole. Kõige olulisem on aga soovitud käitumise märkamise puhul asjaolu, et see võimaldab lapsel selgelt aru saada, millist käitumist temalt oodatakse.

Füüsilise keskkonna kujundamine eeldab erinevaid muudatusi, mis toetaksid lapse rahulikku toimimist ning oleks segajatest ja häiriva käitumise vallandajatest vaba.

Järgnevalt on esitatud mõningad füüsilise keskkonna kujundamine tegurid, mille muutmist tuleks vajadusel kaaluda:

• ruumi helinivoo ja valgustatuse tase,
• mööbli sobivus,
• lapse ning tema töövahendite asukoht ruumis (suhtes õpetaja ja kaaslastega),
• liikumisteed ruumis,
• õpetaja ligipääs lapsele õppetöö ajal jm.

Näiteks võib kergesti ärrituvale lapsele, kes ebaõnnestumise korral sageli laua alla peitu poeb, seada ruumis sisse rahunemisnurk. Lastele peab tutvustama  rahunemisnurga eesmärki ja kasutusreegleid. Rahunemisnurgas oleku aega peaks piirama, fikseerida kitsendus – võib kasutada viie minuti kaupa kuni kolm korda päevas. Rahunemisalale minnes peaks laps keerama seal olevat liivakella ning aja möödudes naasma oma eelmise tegevuse juurde.

Tuleb analüüsida, kuivõrd on antavad ülesanded lapsele võimetekohased ja  töötempo sobiv. Instruktsioonid tuleb esitada lihtsalt ja arusaadavalt. Eelistama peaks ülesandeid, mis seostuvad lapse huvidega. Sellega arvestamine võib tekitada huvi õppetöö vastu. Näiteks, kui tehnikahuvilist last ei motiveeri tekstülesande puhul õunte ja pirnide hulga arvutamine, siis võiks alternatiivina kasutada autode ja mootorrataste teemalisi ülesandeid. Nii analüüsil kui kohanduste tegemisel aitab õpetajat eripedagoog. 

Tuleks jälgida tugikava vajava lapse suhteid teiste õppijate ja ka õpetajaga. Vajalikuks võivad osutuda tegevused grupi ühtekuuluvustunde suurendamiseks, grupireeglite sõnastamiseks ja rakendamiseks ning õppijate vahel uute suhtlemisviiside tekitamiseks. Õpetaja saab mõjutada, kellega koostöös toimub probleemkäitumisega lapsel õppimine või suhtlemine mugavalt. Õpetaja ise peaks püüdlema selle poole, et tugikava vajava õpilasega oleks tal rohkem positiivseid kui negatiivseid kontakte. Samuti oleks kasulik, kui õppija tunnetab, et õpetaja suhtleb temaga sama sageli ja meeleldi kui kaaslastega. Suhete kujundamisel saab õpetaja tuge koolipsühholoogilt ja sotsiaalpedagoogilt.