Samm 3: Andmete analüüs

Andmete kogumisele järgneb nende analüüsimine. Analüüs võimaldab probleemkäitumise olemust mõista ning tõhusama lahenduseni jõuda. Andmete analüüsimiseks on mitmeid meetodeid. Järgnevalt käsitleme käitumise funktsiooni analüüsi ja biopsühhosotsiaalse analüüsi mudelit.

Käitumise funktsiooni analüüs

Selle kasutamise korral üritab hindaja mõista, mis on lapse probleemse käitumise otstarve (miks laps vastavalt käitub). Mudel lähtub biheivioristlikust lähenemisest. Laps üritab häiriva käitumisega saavutada mingit talle soodsat tagajärge:

  • Saada ligipääs sensoorsele stimulatsioonile (nt käte mustaks tegemine, et saada võimalust neid pesta ja veega kokkupuudet tunda)
  • Vältida sensoorset stimulatsiooni (nt karjumine klassis, et summutada ventilatsioonisüsteemist kostuv häiriv heli).
  • Saada kontakti talle olulise ja meeldiva inimesega (nt tunnikorra rikkumine, et õpetaja ta sotsiaalpedagoogi juurde saadaks).
  • Pääseda kokkupuutest mõne inimesega (nt vahetunnis peitu pugemine, et mitte kohtuda mõne konkreetse õpetajaga tema õpetatavas ainetunnis).
  • Jätkata talle meeldivat tegevust (nt tundi hilinemine, et mängida kaaslasega poolelijäänud mäng lõpuni).
  • Vabaneda mõnest ebameeldivast tegevusest (nt tunnis asju loopides tekkinud segaduse abil vältida raske õpiülesande täitmist).
  • Saada tähelepanu (nt kaaslase torkimine käepärase vahendiga, et temaga suhtlust alustada).
  • Vältida suhtlust (nt kapuuts peas õppetunnis istumine).

Käitumise funktsiooni analüüsi korral määratletakse, millised sündmused ja tegevused eelnevad vahetult häirivale käitumisele (st on käitumise ajendiks) ning mis on väärkäitumise tagajärjeks. Käitumise otstarbe üle otsustamine vaid häirivale käitumisele eelnevat analüüsides viib sageli ekslike järeldusteni. 

Hindaja peab

  1. välja selgitama käitumise ilmnemise aja ja koha - millal ja kus on kõige tõenäolisem/ebatõenäolisem, et häiriv käitumine ilmneb;
  2. määrama isikud, kes samuti jälgivad last erineval ajal erinevas kohas; 
  3. olukorrad/tegevused, kus probleemne käitumine ilmneb või mis selle välistavad.     

Biopsühhosotsiaalse analüüsi mudel

Mudeli kasutamise korral on hindaja vaade probleemkäitumisele ökosüsteemne, st last nähakse erinevate keskkondlike teguritega seoses ning fookuses pole ainult laps, vaid kogu süsteem, mis last ümbritseb.

Hindaja esitab endale valdkondade kaupa küsimusi, mis konkreetses valdkonnas põhjustab lapsele raskusi ja neid alal hoiab.

Valdkondadeks on

  • füüsiline keskkond, õppekava, juhendamismeetodid,
  • sotsiaalne keskkond, last ümbritsevate õppijate grupp ja laps ise.

Analüüsi alustatakse nö lapsest kaugemalt - koostatakse loend probleemi säilimist soodustavatest teguritest, tehakse otsustus, millised tegurid on muutumatud (staatilised) ja millised muudetavad (dünaamilised).

Biopsühhosotsiaalne analüüs

Õpetajat ja teisi tugikava koostajaid aitavad analüüsil järgmised küsimused:

  • Mis füüsilises keskkonnas last segab? Millise füüsilise keskkonna korral oleks tal kergem õppida?
  • Kuivõrd on õppekava raskusaste vastavuses lapse võimetega? Kas õpetatav on kooskõlas lapse huvidega? 
  • Millised juhendamismeetodid lapsele sobivad? Milline töökorraldus soodustab tema tööle asumist ning töös püsimist? Millised õpetamismeetodid sellele lapsele ei sobi?
  • Kuivõrd tunneb õppija end haridusasutuse keskkonnas turvaliselt ja väärtustatult? Millisena kogeb ta õpetajaid ning kaaslasi?
  • Millised on õppija kaaslased? Kuidas nende käitumine mõjutab lapse oma?
  • Millised lapse enda omadused mõjutavad raskuse ilmnemist? 

Keskendutakse nendele teguritele, mida saab muuta, mille muutmine võib olla haridusasutuse pädevus ning millest võib eeldada lapse toimetuleku kasvu. Näiteks: lapsel on diagnoositud Aspergeri sündroom (so muutumatu tegur), kuid lapse juhendamisel on õppekeskkonnas struktuuri ja rutiini rakendamise määr muudetav ja personali poolt kontrollitav tegur.

 

Hoolimata valitud analüüsi meetodist peaks tugikava koostajad jõudma oletuseni (hüpoteesini) miks laps on raskustes. Hilisema töö käigus võib selguda, et hüpotees osutus ebatäpseks, kuid selle esialgne sõnastamine võimaldab probleemi lahendamisele läheneda.

Tugikava koostaja võib oma väljaõppest, kogemustest ning vaatluse all olevast probleemi(de)st tulenevalt eelistada üht nimetatud mudelitest. Keerulise juhtumi puhul võib kasulikuks osutuda mõlema mudeli järgi olukorra analüüsimine.