1. Juurekanali tipuanatoomia mõisted ja ehitus

Juurekanalite süsteem on ruum dentiinis, mis sisaldab hambapulpi. See koosneb kahest osast:

• pulbikamber (paikneb hamba anatoomilise krooni osas);
• juurekanal(id) (paikneb/paiknevad anatoomilises juures).

Eristatakse veel erinevaid piirkondi:

• pulbisarved;
• lisakanalid – väikesed kanalid, mis ulatuvad horisontaal-, lateraal- või vertikaalsuunas hamba pulbist periodonti. Kanalid sisaldavad sidekude ja veresooni, kuid ei varusta pulpi kollateraalse vereringega. Neid leidub enim juurekanali tipuosas, kus lisakanalid võivad moodustada apikaalse delta. Hargnemine on tõenäolisem kuni 3mm tipust ja tavalisem molaaridel;
• furkatsiooniala kanalid – väikesed kanalid, mis paiknevad hamba furkatsiooniosas;
• istmus – kitsas lindikujuline ühendus kahe juurekanali vahel, mis sisaldab pulpi või pulbilaadset kude. Tõenäolisemalt esinevad nad  juurtes, kus paikneb korraga mitu juurekanalit;
• kanalisuudmed;
• tipumulgud.

Hamba erinevad piirkonnad.

Istmused erinevate juurekanalite vahel. Pilt on publitseeritud juba 1925. aastal dr. Hessi uurimustes. (http://www.theendoblog.com/ 2012/07/the-isthmus.html)

Hamba juure apikaalosa ehitus põhineb kolmel anatoomilisel ja histoloogilisel piirkonnal:

1. apikaalne kitsus ehk konstriktsioon (foramen apicale minor ) (AC) – juurekanali väikseima diameetriga koht;
2. tsemendi-dentiini kinnitusjoon (CDJ) –  joon, kus tsement läheb üle dentiiniks. Joon tähistab kohta, kus lõppeb pulbikude ja algab periodontaalkude.  Joone kõrgus varieerub hammaste lõikes ja isegi sama juurekanali erinevatel seintel. CDJ ei ühti AC-ga. Joone asukoht pole kliiniliselt ja radioloogiliselt mõõdetav;
3. apikaalne avaus (foramen apicale major ) (AF) – suurim apikaalosa diameeter.

Hamba juuretipu erinevad piirkonnad.

AC on umbes 0,5-1,5 mm AF-st koronaalsemal.  Vahemaa AC=>AF on enamjaolt 0,5-0,67 mm.  Noorematel on vahemaa väiksem, vanematel inimestel suureneb vahemaa tänu tsemendi apositsioonile. AC alates kanal laieneb AF suunas ja meenutab lehtrit. CDJ paikneb umbes 1 mm AF-st koronaalsemal. AF ei ühti tavaliselt anatoomilise ega radioloogilise apeksiga.

• Anatoomiline apeks ehk geomeetriline apeks – hamba juure morfoloogiline tipp või lõpp-punkt;
• Radiograafiline ehk röntgenoloogiline apeks –  hamba anatoomiline juuretipp röntgenülesvõttel.

Anatoomiline ja radiograafiline apeks ei pruugi ühtida juurekanali tipukurvatuuri tõttu.

Foto näitab apikaalavasid. Näha on 3 põhilist apikaalava ning lisaapikaalava. Suurendus 40X. (Journal of Endodontics, 2004, issue 5, vol 30).

Põhilisi apikaalavasid on hamba juurel üks või mitu. Mida tömbim on juure tipp, seda tõenäolisem on mitme apikaalava olemasolu. Lisaapikaalavasid on hammastel üks või mitu. Keerulisimad hambad on premolaarid ja molaaride palatinaalsed ja distaalsed juured.

Juurekanali tipuosas esinevad lateraalkanalid, istmused, deltad, resorptsioonialad (paranenud ja paranemata), erinevad pulbikivid ja erineval hulgal irregulaarset sekundaarset dentiini. Sellest tulenevalt on apikaalosa preparatsioon väga raske. Tänu juuretipu keerukale ehitusele on probleemiks õige preparatsiooni lõpp-punkti leidmine.