3. Tööpikkuse määramise meetodid

Endodontilise ravi edukuse tagamiseks on oluline nekrootiliste kudede massi, mikroobide ja pulbikoe täielik eemaldamine juurekanalite süsteemist. Juureravi edukus sõltub paljuski sellest, kuidas ja mil määral on puhastatud ja kujundatud juurekanali tipuosa. Korrektse tipuosa puhastuse ja kujundamise võib saavutada vaid siis, kui juurekanali pikkus on täpselt määratud.

Ajalooliselt on juurekanali tööpikkuse määramisel kasutatud 4 võimalust:

1. Taktiilne tundlikkus – äärmiselt ebatäpne meetod (täpsus 25 – 64%). Täpset määramist segavad kurvatuurid, kaltsifikatsioonid, kitsused, lai apeks jne. Anesteesia puudumine ei aita.

Meetodi rakendamisel sisestatakse väikese diameetriga instrument (#06, 08, 10) juurekanalisse sügavusele, kus instrument pitsub. Tänapäeval mõõdetakse selle meetodiga põhiliselt juurekanali apikaalava suurust otsustamaks, kui laiaks on vajalik prepareerida juurekanali tipuosa. Mõõtmine on ebatäpne, kuna instrument pitsub enamjaolt ühele poole kanali seina. Apikaalava mõõtmise täpsus suureneb, kui kasutada crown-down preparatsioonimeetodit ning eemaldada koronaalsest ja keskmisest kolmandikust takistused enne tipupreparatsiooni.

2. Pabertihvtid – ebatäpne meetod. Võimalik kasutada vaid korraliku anesteesiaga. Kanali korduval kuivatamisel selgitatakse välja kanali kaugeim kuiv punkt. Kanali tipust üle viies muutub pabertihvt niiskeks või veriseks. Kasutatakse siis, kui teised ülalloetletud meetodid tunduvad kaheldavad, näiteks laia apeksiga hammaste, perforatsioonide või resorptsioonide korral. Tehnikat saab kasutada vaid korrektselt loputatud juurekanalis, kuna tömp pabertihvt võib suruda nekrootilist kude ja preparatsiooniprahti üle juuretipu periapikaalsele.

A	B
C	D

Pildid on tehtud patsiendi hambast 36, millel tavapärased juurekanali mõõtmismeetodid selget tulemust ei andnud. A) Röntgenülesvõttel on näha hamba lühikesed juured, periapikaalne radiolutsentne kolle mesiaalse juuretipu ümber ja laiad juuretipu avad. B) Juuretipu apikaalne ava on selgelt eristatav. C) Pabertihvt on viidud juurekanalisse esimese triibuni, et mõõta juurekanali pikkust. D) Korduvatel kanali kuivatamistel ja mõõtmistel on saadud kanali pikkuseks 14mm.

3. Röntgenülesvõtted – täpsus ca 90%. Meetodiga on võimalik mõõta juurekanali pikkus radiograafilise apeksini.

Ebatäpsused on tingitud sellest, et:

• 50% juhtudest lõpeb kanal röntgenoloogilise apeksiga, mis omakorda ühtib anatoomilisega. Neil juhtudel ei esine üleinstrumenteerimist ja ületäitmist;
• osad kanali kurvatuurid ei ühti geomeetrilise apeksiga ja on nähtavad, kui nad on mesiodistaalsuunal (võimalik vältida ülepreparatsiooni ja ületäitmist);
• kui kurvatuur asetseb bukolingvaalsuunas, siis pole apikaalosa röntgenoloogiliselt sedastatav. Sellest tingituna on sagedased ülepreparatsioon ja ületäitmine.

Meetodi puhul mõõdetakse korrektselt preoperatiivselt röntgenülesvõttelt hamba pikkus, lahutatakse mõõtmistulemusest 1 mm vältimaks võimalikku pildimoonutust või venitust ning asetatakse stopper instrumendil vastavasse pikkusesse. Instrument viiakse hambasse stopperini või kuni on tunda valulikkust anesteesiata patsiendil. Tehakse röntgenülesvõte instrumendiga ning võrdleva mõõtmisega korrigeeritakse tööpikkust. Probleemid tekivad siis, kui esineb resorptsioon kas juuretipu ümbruses või ka juurel. Siis peab katseeksitusmeetodil lühendama tööpikkust 1-2 mm, et ei tekiks ületäitmist.

Röntgenoloogiline tööpikkuse mõõtmine juurekanali tipuosas. Alates vasakust joonisest: A – Juurekanali tööpikkuse mõõtmine periapikaalse radiolutsentsi ja resorptsiooni puudumisel lõppeb 1 mm enne radioloogilist apeksit; B – Periapikaalse luuresorptsiooni korral, kui puuduvad juuretipu resorptsiooni tunnused, siis mõõdetakse tööpikkus 1,5 mm enne radioloogilist apeksit; C  – Periapikaalse luuresorptsiooni kombinatsioonil juuretipu resorptsiooniga lühendatakse tööpikkust juba 2mm (Ingle, J. I., Baumgartner, J. C., Bacland, L. K.: Ingle`s Endodontics, 6th Ed., 2007).

Röntgenoloogiliselt on juure tipuosast juurekanali tööpikkuses puudu, kuid pilt samast piirkonnast näitab, et instrument on väljunud juba apikaalavast. (Ivanovic et al., ROOTS, aprill, 2009)

4. Apekslokaator  – täpseim teadaolev meetod. Aparaat mõõdab elektrilist takistust kahe elektroodi vahel – üks instrumendi küljes ja teine huule küljes või siis takistuse väärtust kahe erineva sageduse vahel (400Hz ja 8 kHz) juurekanali erinevates osades. Vooluring on täielik, kui instrument läheneb periapikaalkudedele.

Eelised:

• suhteliselt täpne (täpsus 96,5-100%);
• saab kasutada nii peidetud tipuavade puhul, rasedatel, mitte koostöövalmitel patsientidel, tugeva okserefleksiga patsientidel jne.;
• saab diagnoosida perforatsioone;
• vähendab röntgenülesvõtete tegemise vajadust;
• vähendab patsiendi rahalisi kulutusi.

Aparaadi näit pole korrektne, kui esineb:

• kofferdami halb isolatsioon;
• formeerumata apikaalosaga hammas;
• suur periapikaalne põletik;
• tsüst;
• instrumendi kontakt hüpokloritiga või metallrestauratsiooniga;
• instrumendi kontakt metalliga või eelneva juuretäidismaterjaliga (gutapertš);
• preparatsioon väga väikese instrumendiga võrreldes apikaalforaameniga;
• lateraalkanal;
• väga pikk juurekanal (vajalik korduvkontroll)
• perforatsioon.

Pane tähele! Aparaat on vastunäidustatud südamestimulaatorit kasutatavatel patsientidel!

Uuemat tüüpi stimulaatoritele ei mõju apekslokaatorid tugevalt ning oluline on ka stimulaatori funktsioon. Tähtis on konsulteerida patsiendi kardiloogiga enne aparaadi kasutamist!