Tehnikad: vertikaalne kuumkondensatsioon

Meetodi eeliseks on plastse juuretäidismaterjali mugandumine juurekanali ebaregulaarsustega. Materjal  täidab paremini lateraalkanalid, lisakanalid ja ebaregulaarsused kui lateraalse külmkondensatsiooni puhul.

Tehnika miinused:

• apikaalne täidismaterjali kontroll pole nii hea (võimalik materjali sattumine üle juure tipu);
• suurem materjalikulu kui lateraalse külmkondensatsiooni puhul;
• oht vertikaalse fraktuuri tekkeks;
• raske kasutada kurvatuuriga kanalites.

Tehnikat kasutatakse, kui:

• peatihvti täpne istuvus juurekanali tipuossa on võimatu;
• juurekanalisse on tekkinud aste või perforatsioon;
• juurekanalis on ebatavaline kurvatuur;
• hamba juures on sisemine resorptsioon;
• on laiad lateraalkanalid.

Tehnika jaoks läheb vaja:

• pooltahke juuretäidismaterjali tihvte (gutapertš, Resilon);
• siilerit;
• vertikaalkondensaatoreid;
• kuumakandlit.

Töö käik:

A. Juurekanal peab olema puhastatud, kujundatud, infektsioonivaba ja kuiv.

B. Peatihvti proov s.t. tihvt peaks juure tipuosas kergelt pitsuma.

C. Tihvt lõigatakse apikaalselt veidi lühemaks – sirgetes kanalites 1-2 mm, kõverates kuni 0,5 mm

D. Röntgenoloogiline kontroll.

E. Toppelite kontroll: stopper tuleb paigutada sinna, kus toppel on oma sügavaimas punktis kanaliseinu puutumata. Toppeleid peaks olema mitu, väikseim toppel peaks ulatuma ca 5 mm apikaalavast koronaalsemale (pilt 2.1).

Oluline!  Kunagi ei tohi kuumakandlit viia juurekanalis kaugemale kui 2- 3mm apikaalavast. See võib kaasa tuua täidismaterjali sattumise üle apikaalmulgu periodontaalpilusse! Piisav on kuuma instrumendi viimine vaid 5-6 mm kauguseni apikaalavast.

F. Siileri segamine.

G. Siiler viiakse kanalisse pabertihvti või lentuloga, ülemäär kuivatatakse pabertihvtidega.

H. Peatihvt viiakse aeglaselt kanalisse, elliptilise kanali puhul kasutatakse lisaks ka mõnda lateraaltihvti (pilt 2.2).

I. Kuuma ekskavaatoriga eemaldatakse liigne täitematerjal juurekanali suudmelt (pilt 2.3).

J. Kõige suurem eelmõõdetud toppel viiakse juurekanalisse, topeldatakse juuretäidist ja eemaldatakse instrument juurekanalist  (pilt 2.4).

Oluline!  Liigse jõu kasutamisel on suur vertikaalse fraktuuri oht!

K. Kuumakandel viiakse juurekanalis täitematerjali sisse 3-4 mm, hoitakse 2 sekundit ja eemaldatakse (pilt 2.5).

L. Juuretäidis kondenseeritakse kohe homogeenseks massiks järgmise ning peenema toppeliga (pildid 2.6-2.7). Protseduure korratakse, kuni juuretipu osas on 3-5 mm tihedat topeldatud juuretäidist.

M. Kontroll röntgenülesvõttelt.

N. Sooja toppeliga puudutatakse korraks juuretäidist ja viiakse juurekanalisse tükk gutapertši (pilt 2.8).

O. Täidismaterjal topeldatakse ühtlaseks massiks (pilt 2.9).

P. Sooja instrumendiga viiakse juurekanalisse veel kord tükk täidist ja topeldatakse. Nii toimitakse, kuni juurekanal on täidetud tsemendi – emaili  piirist 1-2 mm apikaalsemal (pilt 2.10).

S. Kaviteet puhastatakse, soovi korral asetatakse juuretäidisele alustäidis (pilt 2.11) ja sellele ajutine või jäävtäidis (pilt 2.12).