Hammaste juurekanalite erinevad täitmistehnikad
Tehnikad: lateraalne külmkondensatsioon
Tehnika plussid:
- teostatav enamike kliiniliste situatsioonide puhul;
- vanim ja tavalisim meetod;
- hea juuretäidise pikkuse kontroll;
- kasutada võib iga aktsepteeritavat siilerit.
Tehnika miinused:
- ei moodustu homogeenset massi gutapertšist;
- lateraalkanalid täidab alati siiler, mitte gutapertš;
- lateraalkondensaatoriga tekib tuntav lateraalne jõud, mis võib viia juuremurruni;
- tihti on võimatu viia kanali apikaalossa lateraaltihvte tänu valendiku diameetrile ja kurvatuurile ning apikaalosa võib jääda alatäidetuks;
- apikaalne sulgus on küsitav, kuna gutapertš ei mugandu vastavalt apikaalavale.
Tehnika jaoks läheb vaja:
- gutapertši või Resiloni peatihvti ja lateraaltihvte;
- siilerit;
- lateraalkondensaatorit;
- kuiva ja puhast juurekanalit.
Töö käik:
A. Kanali täitmiseks valitakse peatihvt, mis vastab prepareeritud juurekanali preparatsioonilaiusele (viimane suurim prepareerinud viil juurekanalis).
B. Tihvt mõõdetakse vastavalt juurekanali tööpikkusele ning vastaval pikkusel tehakse märge tihvtile või painutatakse tihvti koronaalne lõpuosa ära.
C. Peatihvt asetatakse prooviks juurekanalisse (pilt 1.1). Kui juurekanal on korrektselt prepareeritud ja peatihvt sobib juurekanalisse, siis läheb tihvt juurekanalisse kogu tööpikkuses ning pitsub veidi juuretipu piirkonnas. Tihvti välja tõmbamisel kanalist tekib väike vastupanu äratõmbele („tug-back“).
Oluline! Kui sobiv peatihvt ei lähe juurekanalis tööpikkusesse, siis pole preparatsioon korrektne ning juurekanal tuleb uuesti viilidega töödelda!
Kui vastav peatihvt läheb juurekanalisse tööpikkusest pikemalt, siis tuleb tihvti tipp kontrollida kalibraatoriga. Kui tipudiameeter on korrektne ja ikkagi läheb peatihvt juurekanalisse tööpikkusest pikemalt, siis on suur võimalus, et juuretipp on lõhutud. Sel juhul tuleb preparstiooni korrigeerida või kasutada alternatiivseid täitmistehnikaid (termoplastilised täitmistehnikad, MTA).
Kui peatihvt läheb tööpikkusesse, kuid ei pitsu ja liigub juurekanalis vabalt, siis tuleb tihvti tipp kontrollida kalibraatoriga. Kui pitsumine ikkagi puudub, siis tuleb valida number suurem tihvt või lõigata veidi peatihvti tippu maha ning kontrollida uuesti.
D. Tehakse kontrollröntgen koos peatihvtiga.
E. Kanal loputatakse ja kuivatatakse pabertihvtidega.
F. Valitakse sobiv lateraalkondensaator ja vastavad lateraaltihvtid. Lateraalkondensaator peab juurekanalisse minema tööpikkusest ca 2 mm lühemalt kui proovida seda kanalisse koos peatihvtiga (pilt 1.2).
G. Siiler kantakse õhukese kihina juurekanali seinale aplitseerituna kas pabertihvtidega või peatihvtil.
H. Peatihvt viiakse juurekanalisse kogu tööpikkuses.
I. Lateraalsesse ossa asetatakse lateraalkondensaator ning antakse instrumendile kerge surve apikaalses suunas. NB! Juba 1,5 kg jõud võib tekitada juuremurru!
J. Instrumenti roteeritakse veidi ja tõmmatakse koronaalses suunas tagasi juurekanalist välja.
K. Vabanenud ruumi asetatakse lateraaltihvt (pilt 1.3) ning kondenseeritakse (pilt 1.4).
L. Protseduuri korratakse kuni lateraalkondensaator ei penetreeru kaugemale kui koronaalne kolmandik ja juurekanal on täitematerjaliga täidetud (pilt 1.5).
M. Liigne materjal eemaldatakse kuuma instrumendiga (ekskavaator, spaatel vms) (pilt 1.6) ning topeldatakse soe juuretäidise mass apikaalsemas suunas.
N. Asetatakse korrektne alustäidis (pilt 1.7) ning korrektne koronaalne restauratsioon (pilt 1.8) või ajutine täidis.
O. Tehakse kontrollröntgen.
