Vaatlus

Meetodi olemus 

Jälgitakse lapsi ja nende tegutsemist. Vaadelda saab nii eelnevalt ettevalmistatud situatsioonis kui lapse loomulikus keskkonnas.  Esimesel juhul  valmistatakse ette mingi olukord, kuhu laps siis satub ja jälgitakse tema tegutsemist, nt viiakse laps mänguruumi, kus on veel mõned lapsed või tekitatakse olukord, kus laps jääb ilma tuttava täiskasvanuta võõrasse keskkonda. Teisel juhul jälgitakse last tema loomulikus keskkonnas ilma lapse tegevusi suunamata. Vaatleja võib olla täiesti kõrvalseisev isik, kes ainult registreerib lapse käitumisi või lapsega samal ajal tegutsev täiskasvanu. Vaatluse kui hindamismeetodi puhul on oluline, et uurijal oleks kindel plaan, mida jälgida ning et nähtu kuidagi fikseeritakse. Seega peaks hindamiseks olema kava ja hindamisel saadud info tuleb protokollida. Sõltuvalt sellest, mida jälgitakse, on protokollimise võimalused erinevad. Lisaks võib kasutada ka videosalvestamist.

Mida vaatlus võimaldab?

Vaatlus võimaldab registreerida kindlaid käitumisi, nende esinemissagedust, kestust ja vallandumis- ning vaibumismistingimusi. Samuti võrrelda lapse käitumist teiste lastega. Nt annab vaatlus infot, kuidas laps planeerib, otsustab, milline on tema tähelepanu, kuidas kasutab mälu jmt ka väljaspool nende protsesside otsest uurimist; kuidas laps reageerib sotsiaalsele ja keskkondlikule stressile, nt kui tekivad lahkhelid teistega või kui keskkonnas on müra; kuidas lapse käitumine päeva jooksul muutub.  

Eelis teiste meetodite ees laste uurimisel

• Annab ülevaate lapse ja konkreetse keskkonna interaktsioonist – millised faktorid tingivad, säilitavad või võimendavad probleemset käitumist ning aitab planeerida sekkumist arvestades lapse igapäevaseid tegevusi, konkreetseid suhteid teistega ning probleemi leevendavaid asjaolusid. 
• Mida väiksem on laps, seda enam avalduvad tema mõtlemine ja oskused otseselt käitumises. Vanemaks saades õpivad lapsed mõtlema niiöelda vaimses plaanis ja nende mõttekäik ei pruugi enam käitumises otseselt väljenduda. Nii võivad suuremad lapsed istuda ja mõelda, kuidas mingit probleemolukorda lahendada, samal ajal kui pisemad lapsed hakkavad kohe tegutsema ja katsetavad selle käigus erinevaid lahendusvõimalusi.
• Ei eelda kõne osalust ja sobib seega pisemate laste uurimiseks, kelle verbaalsed vahendid on veel napid ja kes ei saa nt koos uurijaga asjade üle arutleda. Kuna kõne arengu probleemid on erivajadustega lastel üsna sagedased, siis sobib see meetod hästi ka niisuguste laste uurimiseks.
• Erivajaduste kontekstis huvitavad meid ka laste käitumuslikud iseärasused ja need on kõige vahetumalt hinnatavad just vaatluse teel.
• Kuivõrd lapsed ei ole alati altid võtma kontakti ja suhtlema/tegutsema võõraste täiskasvanutega, siis on vaatlus hea meetod seetõttu, et see ei eelda tingimata lapsega kontakti loomist. 

Meetodi piirangud

• Raske on tagada objektiivsust. Erinevad hindajad võivad näha ühes ja samas situatsioonis erinevaid asju. Tulemusi võivad kõigutada hindaja hoiakud ja arvamused sellest, millised käitumised on informatiivsed uuritava nähtuse seisukohast. Nt kui uuritakse agressiivset käitumist, siis võib erinevatel uurijatel olla erinev arusaam sellest, milline käitumine on agressiivne ja milline mitte.  
• Vead võivad tekkida tulemuste tõlgendamisel ja üldistamisel. Kuigi lapsed pakuvad tegutsedes vaatlejale palju infot, ei ole selle tõlgendamine ja taandamine psüühilistele omadustele sugugi lihtne. Selleks peab uurija omama väga häid teadmisi psüühika ja käitumise seoste kohta.