Hindamise tüübid
Nägime, et hindamisel võib kasutada erinevaid meetodeid. Sõltuvalt sellest, miks konkreetse lapse puhul hindamist teostatakse, eristatakse ka erinevaid hindamise tüüpe.
Skriining- ehk sõeluuringud
viiakse läbi lastega, kelle puhul on vaja otsustada, kas nad nt (a) sobivad teatud õpetamisprogrammidesse, (b) vajavad tõenäoliselt õpiabi või (c) vajavad põhjalikumat uurimist. Sellised uuringud on suhteliselt lühikesed ja neid viiakse sageli läbi paljude lastega üheaegselt. Seetõttu pole need uuringud enamasti väga ressursimahukad, kuid võimaldavad kätte saada otsustamiseks esmase info. Nt võib nii hinnata koolivalmidust. Midagi väga detailset sellistest uuringutest lapse kohta järeldada ei saa. Otsused, mis sellise hindamise tulemuste põhjal tehakse, ei peaks olema lõplikud, neid peaks saama mistahes hetkel üle vaadata.
Kompleksne ehk diagnostiline hindamine
on lapse detailsem hindamine kõigis arenguvaldkondades (nt. tunnetustegevus, akadeemiline võimekus, kõne, sotsiaalsed oskused jne), mis võimaldab tuvastada lapse tugevad ja nõrgad küljed. Nii saadakse kätte lapse võimete-oskuste profiil, mille alusel tehakse ettepanekuid sekkumiseks.
Fokusseeritud ehk probleemilahendushindamine
on üksikasjalik hindamine ühes kindlas valdkonnas. Sellise hindamise eelduseks on hüpotees lapse probleemide olemuse suhtes. Näiteks kahtlustatakse ATH-d või lühimälu probleemi ja hinnataksegi spetsiifiliselt neid psüühilisi omadusi.
Rehabilitatsiooni prognoosimine
on etteulatuvalt lapse kohanemisvõime hindamine sekkumisega kaasnevate muutuste korral. Sisuliselt on tegemist püüdega näha ette, mis võib juhtuda, kui rakendatakse üht või teist sekkumise viisi. Hinnatakse lapse võimalikke reaktsioone uutele tingimustele või uuel viisil õpetamisele ning potentsiaali probleemide ületamiseks.
Progressi hindamine
on sekkumisega kaasnev pidev muutuste hindamine, mida kasutatakse lapse edusammude ja sekkumisprotseduuride kasulikkuse analüüsimiseks.