Testimine
Meetodi olemus
Testimine tähendab uuritavale küsimuste või probleemide kogumi (testi) esitamist selleks, et mõõta tema oskusi, teadmisi või võimeid. Enamasti saadakse mingi arvuline näitaja, mis (a) kirjeldab lapse hetke funktsioneerimist võrreldes teiste omaealistega, (b) näitab kätte kognitiivsed, käitumuslikud ja motoorsed tugevused ja nõrkused, (c) pakub lähtealust mõõtmaks edasiminekut pedagoogilise sekkumise või ravi tulemusel.
Oluline on, et kogu testi läbi viimise protseduur oleks standardiseeritud. See tähendab, et kindlalt on paigas testi sisu, selle esitamine ja tulemuste kokku lugemine ehk skoorimine. Selliseid uurimisvahendeid nimetatakse standardiseeritud testideks ning testimise kui meetodi all peetakse silmas just selliseid uurimisvahendeid.
Mida testimine võimaldab?
Testide abil saab uurida peaaegu kõiki psüühilisi nähtusi, oskuseid ja teadmisi ning eriti kasulikud on nad tunnetusoskuste uurimisel. Testimine võimaldab lapsi omavahel kindlatel alustel võrrelda. Siin on abiks testi normid, mis kajastavad seda, millistele tulemustele antud kultuuriruumis eri vanuses inimesed seda testi teevad. Testi normid saadakse uurides antud testiga suurt hulka inimesi, mille põhjal arvutatakse välja keskmised tulemused ja tulemuste kõikumine. Konkreetse lapse tulemust saabki seejärel võrrelda antud kultuuriruumi keskmiste tulemustega ning positsioneerida lapse oskusi eakaaslaste suhtes. Nii on nt Raveni Progresseeruvate Maatriksite kohta kogutud normid Eesti koolilaste hulgas ja antud testiga saab määratleda kooliealiste laste intelligentsuse taset.
Eelised võrreldes teiste meetoditega laste hindamisel
- Teooriapõhisus. Ilmselt toetuvad testid ülejäänud hindamismeetoditest kõige enam kindlale teoreetilisele aluspõhjale. Ehk et testiülesanded ei ole juhuslikult sellised nagu nad on, vaid nad on välja töötatud mõõtmaks kindlat psüühilist nähtust arvestades seda, kuidas psühholoogiateadus seda psüühilist nähtust käsitleb.
- Objektiivsus – testi tulemused ei sõltu testi läbi viijast, sest kõigi jaoks on samad materjalid ja juhised.
- Testid võimaldavad hinnata lapse võimeid kindlamalt kui ükski teine meetod. Paljud testid ongi just selleks välja töötatud, et mitte hinnata konkreetsetid oskusi, vaid oskuste aluseks olevaid võimeid.
Meetodi piirangud
- Maailmas on välja töötatud palju teste, kuid nende kasutamine konkreetses kultuurikontekstis eeldab nende kohandamist kohalikele oludele. Verbaalset infot sisaldavate testide puhul tähendab see ennekõike tõlkimist, kuid lisaks tuleb kontrollida kõigi testiülesannete sobivust ja töötamist antud kultuurikontekstis. See aga on väga ressursimahukas ja sisaldab ohtu, et teste kasutatakse ilma, et need oleks korrektselt kohandatud. Samuti ei ole lubatav lapse tulemusi võrrelda mõnes teises kultuuriruumis kogutud normidaga.
- Kuna testidel on enamasti ranged juhised selle kohta, kuidas neid läbi viia, siis ei ole nad piisavalt paindlikud kohandumaks erinevate laste individuaalsete vajaduste ja kogemustega. See on põhjuseks, miks kõiki teste ei saa kasutada erivajadustega laste hindamisel.
- Konkreetse testitava tulemuste usaldusväärsust võivad mõjutada mitmed nö “juhuslikud” asjaolud, mis võivad näidata last vähem võimekana:
- testitava vähene motivatsioon;
- kehv tervislik seisund või väsimus testimise ajal;
- välised segavad stiimulid;
- raskused juhiste mõistmisel;
- varasem kokkupuude sarnaste ülesannetega võib tulemust moonutada positiivses suunas;
- vastamismuster (sisuliselt või juhuslikult);
- toimetulek võõras situatsioonis.
Sellised asjaolud on ka põhjuseks, miks isegi väga heade psühhomeetriliste näitajatega testi tulemustesse tuleb ikkagi suhtuda teatud kriitikaga ja kasutada hindamiseks ka teisi vahendeid.