Hindamise meetodid

Laste arengu hindamisel saab kasutada erinevaid meetodeid, mille abil infot koguda: vaatlust, kusitlust, testimist ja mitteformaalseid hindamisprotseduure. Meetodid on tegelikult samad, mida peadgoogikas ja psühholoogias kasutatakse teaduslike teadmiste saamiseks inimeste käitumise ja õppimise kohta. Ka konkreetse lapse uurimisel saab just nende meetoditega vajalikku infot. Iga meetodi raames saab rääkida konkreetsetest vahenditest, nt testimisel kasutatakse erinevaid intelligentsuse teste (Raveni Progresseeruvad Maatriksid; Wechsleri test jne) või mälu teste või isiksuse teste. Kõigi meetodite ja vahendite puhul on oluline küsimus nende valiidsusest ja reliaablusest. 

• valiidsus ehk kehtivus näitab määra, kuivõrd antud uurimismeetod või vahend võimaldab mõõta just seda, mida mõõta tahetakse. Et kui tahetakse uurida nt mälu, siis mil määral antud meetod mõõdab just mälu, mitte muid psüühilisi omadusi. 

• reliaablus ehk usaldusväärsus näitab määra, kuivõrd on tulemused korratavad ega sõltu mingitest juhuslikest mõjuritest. Et kui uurida mälu täna ja nädala pärast, ei saadaks vastandlikke tulemusi. 

Meetodi valiidsus ja reliaablus sõltub selle teoreetilisest põhjendatusest. Et mingit psüühilist omadust mõõta, peame teadma, mis see täpsemalt on, mis on tema roll psüühikas, kuidas ta väljendub käitumises ja mis mõjutab tema funktsioneerimist.  Psühholoogiateadus on juba üle sajandi püüdnud meid selle infoga varustada ja psüühiliste omaduste uurimisel tuleb nende teadmistega arvestada. Uurimisvahendite välja töötamisel peavad nende autorid eraldi kirjeldama protseduure, mille abil püütakse saavutada aktsepteeritavat valiidsuse ja reliaabluse taset. Samas, laste uurimisel peab meeles pidama, et mida väiksem on laps, seda raskem on saada igati reliaabset ja valiidset infot.

Teoreetiliselt on kõik eelpool mainitud neli meetodit psüühika uurimiseks väga vajalikud, kuid nende efektiivsus sõltub siiski konkreetsest kasutajast – tema teadmistest ja oskustest. Hindaja peab olema väga hea ettevalmistusega nii psüühiliste omaduste osas kui konkreetsete hindamisvahendite kasutamise ja tulemuste tõlgendamise osas. Mistahes hindamisvahendeid tuleb kasutada korrektselt, targalt ja vastutustundlikult, et mitte teha nende põhjal lapsele kahjulikke otsuseid. 

Inimeste psüühiliste omaduste hindamises eksisteerib  kaks vastandlikku suunda: psühhomeetriline ja impressionistlik.  Esimene väärtustab ranget objektiivsust, standardiseeritud vahendeid ja mõõtmistäpsust. Teine väärtustab inimese analüüsimist tervikuna, olulised on ka uurija muljed ning info kogumisel kasutatakse ära ka sellised  võimalused, mille psühhomeetriline suund kõrvale jätab. Samas on alati oluline kriitiline suhtumine nii kogutud andmetesse kui info allikatesse.

Järgnevalt analüüsitakse kõiki nelja hindamise meetodit ja nende sobivust laste uurimiseks.