Identiteet, suhtlemine ja koostöö

Digisfääris puudub meil reeglina üks ühtne identiteet

Digikeskkondade üks oluline erinevus võrreldes füüsilise maailmaga on tingitud asjaolust, et digisfääris puudub meil reeglina üks ühtne identiteet, mis meiega keskkonnast keskkonda kaasa liiguks. Täna tähendab see, et iga meie digisfääris tehtud toiming saab osaks meie paljutahksest ja fragmenteeritud, dünaamilisest digitaalsest identiteedist. Kõige aktiivsemalt kujundame oma digitaalset identiteeti suhtluses, mis toimub erinevatel tasanditel – sõprade, töökaaslaste, lähedaste, erinevate institutsioonide ning loomulikult iseendaga.

Suhtlusel on mitmeid tahke, millest enamik on olulised või väga olulised ka digikeskkondades. Tänaseid digikeskkondasid iseloomustab suhtlusvahendite ja -kanalite paljusus. Ühelt poolt tähendab see, et kuna sageli tegutseme mitmes suhtluskanalis korraga, hägustuvad seeläbi traditsioonilised kategooriad nagu töö- ja isiklik aeg, era- ja töösuhtlus jne. Seepärast on vaja olla tähelepanelik, et õigesti tajuda, missugune on kontekstile ja eesmärgile sobivaim suhtlus- või koostöövahend, või näiteks missuguste asjaoludega tuleb arvestada suhtluses näiteks nii universaalses digitaalses suhtluskanalis nagu e-post.

Teisalt tingib võimaluste paljusus sedagi, et teatud suhtluse jaoks kujunevad väga spetsiifilised kanalid või vahendid, millele ligipääs on teatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalik (näiteks organisatsioonide sisevõrgud, meeskonnatöö kanalid jne). Nii ühel kui teisel juhul on sageli nii rakendusesiseid kui -vahelisi võimalusi nii palju, et piirdutakse lihtsaimate funktsioonide kasutamisega ka seal, kus vahendi teadlik kohandamine tagab oluliselt suurema tulemuslikkuse, töökindluse jne. Oluline põhjus suuremaks teadlikkuseks suhtlusvahendite kasutamisel on nii enda kui suhtluskaaslaste ohutuse ja privaatsuse tagamine digikeskkondades.

Suhtlus digikanalites tähendab erinevate digitaalsete kommunikatsioonivahendite (nt e-post, vestlus, videokonverents, erinevad suhtlus- ja koostöörakendused) funktsionaalsuste tundmist, et konteksti jaoks sobivaim valida ning end suhtluses mugavalt ja turvaliselt tunda. Tõhususe kriteerium on, kas soovitud sõnumiga jõutakse soovitud isikuteni. Teiselt poolt on oluline osata vastuvõetavale infole filtreid rakendada (nt sortida e-posti, valida keda jälgida sotsiaalmeedias). Kuna sotsiaalsus on inimestele loomuomane, on võimaluste paljususe kontekstis tarvis oskust hinnata ja reguleerida, millal näiteks koostööst on kasu ja millal mitte, või teadvustada, kuidas erineb tagasiside andmine digitaalses keskkonnas traditsioonilisest tagasisidest. Digisfääris pole traditsioonilised suhtlustavad küll täielikult tähendust minetanud, ent tehniliste võimaluste paljusus sunnib neid painduma ja moonduma, mis teeb teadlikult sobiva käitumisviisi valimise ning kohanemisoskuse saavutamise eraldi väljakutseks.Viimase paari aastakümnega massiliselt juurdunud digitaalne suhtlus ning digikanalite fundamentaalsus ühiskondlikes protsessides tähendab, et oluline on mõista nende toimimispõhimõtteid ning mõju ühiskonnale suuremas pildis. See puudutab nii isiklikuks tarbeks kasutatavaid lahendusi ja kanaleid kui ka neid, mille kaudu suhtleme ettevõtete ja teiste organisatsioonide, sealhulgas riigi ning lähedasemate ja kaugemate oluliste kogukondadega (kodanikuaktiivsus).

JÄRGNEVATE ÕPPEMATERJALIDE KASUTUSE EELDUS ON, ET JUBA OSKAD:

põhilisi kommunikatsioonivahendeid (nt mobiiltelefon, internetitelefon, vestlus või e- post) kasutades ja seadistades suhelda, erinevates keskkondades kasutajaks registreerida, valida adressaadist sõltuvalt sõnumitele sobiva struktuuri ja keelestiili, luua ühiselt ja jagada teistega dokumente ja sisu, osaleda suhtlus- või koostöövõrgustikes, märgata digisuhtluse lihtsamaid ohtusid ning neid maandada, kasutada tehnoloogiat erinevate riigiasutuste ning eraettevõtetega suhtlemiseks.

• Oman ülevaadet oma erinevatest digitaalsetest identiteetidest ning nende kaudu ja mujal tekkivatest andmetest iseenda kohta;
• Oskan endaga seotud andmetele ligipääsu nõuda, neid korrigeerida ning mujal kasutada;
• Defineerin oma privaatsusvajaduse erinevates kontekstides;
• Tean isikuandmete kasutamise hetkeseisu ühiskonnas/ärimudelites ning selle positiivseid ja negatiivseid aspekte.

• Mõistan rakenduste ja lahenduste reeglite laiemaid tagamaid (sh miks need täna niisugused on);
• Analüüsin ja teadvustan oma käitumuslikke norme nt sotsiaalmeedias, e-postis jne;
• Oskan koostöö kontekstis kujundada ja juurutada “hea tava” põhimõtted.

• Tunnen ja kasutan suhtlemiseks erinevaid vahendeid, sh nende keerukamaid funktsioone ja professionaalseid töövahendeid (nt koostöökeskkonnad, esitlusvahendid, auditooriumiga suhtlus jne);
• Oskan valida kontekstile ja eesmärgile sobivaima koostöövahendi ning seda iseseisvalt kohandada;
• Oskan teiste vajadusi hinnates neile sobivaima tehnoloogia soovitada ning kasutamist juhendada;
• Oskan suhtlust ja koostööd automatiseerida (nt automaatvastused, sotsiaalmeediakontode sidumine, automatiseerimine (nt if-this-then-that lahendused koostöökeskkondades ja mujal jne);
• Mõistan oma kommunikatsioni- ja koostöövahendite toimimispõhimõtteid ning mõju ühiskonnale.

• Rakendan (võimalusel) automatiseeritud jagamisstrateegiaid, mis on eesmärgistatud ja teadlikud;
• Auditeerin oma jagamissätteid, määramaks infole, sihtgrupile ja kontekstile kohaseima jagamisstrateegia;
• Juhendan teisi jagamisstrateegiates;
• Tunnen ja rakendan viitamis- ja omistamisstrateegiaid;
• Loon vajaduspõhiseid erinevaid koostöövahendeid hõlmavaid terviklahendusi.

• Oskan valida ja kasutusele võtta eesmärgistatud koostöökeskkondade ja -vahendite komplekti koos omavaheliste integratsioonide ja automatiseeringutega, kaaslasi kaasates ja vajadusel juhendades;
• Oskan selgitada, kuidas kasutatakse nende teenuste kasutamisel tekkivaid andmeid;
• Oskan koostöökeskkonna kasutamispõhimõtted teistega läbi rääkida, nende vajadustele kohandada ning rollid jaotada, et tegutseda meeskonnana.

• Mõistan riiklike e-teenuste toimimispõhimõtteid ja e-riigi infrastruktuuri põhiosasid;
• Oskan teisi vajaduspõhiselt e-riigi kasutamisel juhendada;
• Suhestun aktiivselt (nt 1 kord kuus) vähemalt ühe kodanikukogukonna vmt teenuse või lahendusega;
• Mõistan ja kasutan ülikooli e-teenuseid ning juhendan teisi;
• Mõistan sotsiaalvõrgustike jmt rolli kodanikuosaluse võimalusena, ja kasutan neid võimalusi.

Põhiküsimused

• Kuidas leida eesmärgile ja auditooriumile sobilik kommunikatsioonivahend?

• Kas on võimalik rangelt eristada õppimiseks, enesearenguks ja vabaks suhtluseks mõeldud teabekeskkondi?

• Miks mõnda keskkonda ei ole turvaline ja otstarbekas teatud eesmärkidel kasutada?

• Missuguseid  kommunikatsioonieetika reegleid tuleks suhtluskeskkondasid kasutades järgida (eraelu, autoriõigus, reklaam, plagiaat ja nii edasi)?

• Kuidas erinevate kommunikatsioonikanalite sõnumeid talletatakse, esitatakse ja kasutatakse?

• Kuidas sorteerida vastuvõetavat infot?

• Mida tähendab info, sisu ja ressursside jagamine teistega internetis? Missugustel tingimustel saab see vabalt toimuda?

• Kuidas on korrektne teiste materjali kasutamisel viitamis- ja omistamisstrateegiaid rakendada? Mida tähendab plagiaat?

• Kuidas suhtlust ja koostööd automatiseerida (nt automaatvastused, sotsiaalmeediakontode sidumine, ITTT protsessid koostöökeskkondades jne)?

• Missugused on kommunikatsioni- ja koostöövahendite toimimispõhimõtted ning mõju ühiskonnale?

Digitaalseks suhtlemiseks on täna palju erinevaid võimalusi, mis asendavad või täiendavad traditsioonilisi suhtlemisviise. Nende komponentide ja rakendusaladega saad lähemalt tutvuda käesolevas ja alljärgnevates õpiressurssides. Tänu digikanalites tegutsemise kohta sageli talletatavale infole kujundab peaaegu iga toiming meie digitaalset identiteeti. Digisuhtlus toimub päris inimestega ning mõjutab ka füüsilises maailmas toimuvat, mistõttu on siingi hea olla lahke, mõistev ja mõistetav – osaliselt sobivad selleks tavalistest viisakusnormidest kinnipidamine, ent üht-teist on ka erinevat. Töötamine hõlmab täna sageli vähemalt osaliselt koostööd digivahendite abil ning kodaniku ja riigi vaheline suhtlus algab ja lõpeb eriti Eestis reeglina digikeskkondades.

Ent esmalt – kuidas ja kus digikanalites suhtlemine toimub ja missugused on selle positiivsed ja soovimatud tagajärjed?

Suhtlemise tüübid

Digikanalites suhtlemist kõige lihtsam jaotada sünkroonseks ja asünkroonseks. Esimesest saame rääkida vahetut kontakti võimaldavate lahenduste (videokõne, voogedastus jne) puhul, teine on levinud nt kirjalike jm sotsiaalmeedialahenuste puhul. Asünkroonset eristab sünkroonsest kommunikatsioonist see, et esimese puhul ei toimu suhtlus reaalajas ning osapoolte vastuste ooteaeg võib näost-näkku suhtlusega võrreldes venida oluliselt pikemaks. Siiani on üks kõige levinum asünkroonse kommunikatsiooni vahendiks e-post, ent hulk rakendusi püüavad seda asendada, taotledes peamiselt suhtluse kujundamist “õmblustevabamaks” ning sobivamaks  põlvkonnale, kes on harjunud suhtlema vähemate piirangute ja normide kontekstis (loe rohkem siit).

Digitaalse suhtlemise positiivsed ja negatiivsed küljed

Digikanalites suhtlusel on palju eeliseid aga ka miinused. Digitaalse suhtlemise positiivseteks külgedeks on:

• mitmekülgsus;
• turvalisus;
• hea dokumenteeritus;
• kasutajate hulga pidev kasv.

Digitaalse suhtlemise negatiivsed aspektid sarnanevad osaliselt probleemidele, mis inimestevahelises suhtluses võivad tekkida ka traditsiooniliste lahenduste juurde jäädes, kuna digikeskkonnas avalduvad erineval moel needsamad tänaseks kujunenud sotsiaalsed suhted ja nendega kaasnevad probleemid. Osalt on probleemid uued, tulenedes digikanalitele iseloomulikust nagu nt 24/7 kättesaadavus. Lisanduvad ka tehnoloogia väga kiire arengu, mõistetavuse ja kasutusmugavusega seotud miinused.

Digitaalsed suhtluskanalid

• sotsiaalmeedia, sotsiaalvõrgustikud, nt Facebook, LinkedIn, Twitter, TikTok jne;
• vestlusrakendused, nt Facebook Messenger, WhatsApp, Telegram, Discord, Skype jne;
• e-post;
• koostöökeskkonnad, nt Microsoft Teams, Slack;
• foorumid, nt Reddit;
• ajaveebid e blogid jt sisuloomeplatvormid, nt Blogger, Tumblr, Medium

Ehkki sageli pakuvad niisugused keskkonnad väga spetsiifilist teenust (nt LinkedIn pigem tööalaseks suhtlemiseks), on toodud klassifikatsioon muidugi suhteline, kuna erinevad toodud näited sobiksid tegelikult erinevatesse kategooriatesse (nt osad foorumid, koostöökeskkonnad ja ajaveebid ka sotsiaalvõrgustike alla). Enamus neist vahenditest on täna kohandatud nii arvutil kui mobiilis kasutamiseks. Tasub mõelda ja proovida, kumb versioon sinu vajadustega paremini sobib (nt kasutada Facebooki pigem ainult lauaarvutis, hoidumaks selle ületarbimisest jne).

Võrreldes otseselt tööalaste rakendustega (nt Microsoft Teams) on sotsiaalmeedial – mille raames ühel või teisel moel toimub lõviosa tänasest personaalsest suhtlusest – platvormist tulenevalt palju erinevaid funktsioone (nt reklaam ja kauplemine). Siiski on selle tuumfunktsioon (eirnevate) kasutajate vaheline suhtlus. See võib toimuda privaatselt või avalikult, individuaalselt või grupiviisiliselt ning samuti võib suhtlus olla mitteverbaalne – näiteks mingi sisu või kommentaari meeldivaks märkimine. Igasuguse suhtluse puhul on mõistlik lähtuda eeldusest, et internetis saab kõike salvestada ja taasesitada ning isegi väga rangetest privaatsussätetest pole kasu, kui vestluses osaleb pahatahtlik osapool. Avalikus diskussioonis ei saa kunagi kindel olla, kes sellesse vestlusesse lõpuks kaasatud on. Seetõttu on alati mõistlik säilitada viisakus ning mitte lasta end kaasa kiskuda.

Maine kujunemine ja kogukonnad

Digikanalites – eriti sotsiaalmeedias – saab eristada erinevaid maineid. Kasutaja enda jaoks on kõige olulisem tema maine tema suhetevõrku kuuluvate inimeste silmis, mille moodustavad sinu postitused, kommentaarid ja samuti liitumine erinevate lehtede ning gruppidega. Vahepeal tasuks üle vaadata oma konto vanemad postitused. Need pildid ja teemad, mis 10 aastat tagasi tundusid head ja aktuaalsed ei pruugi tänasel päeval olla need, millega end siduda soovid. Samuti tuleks arvestada, et su avalikku profiili võivad sattuda vaatama sinu tulevased tööandjad või koostööpartnerid.

Sotsiaalmeediaplatvormi enese jaoks on maine mõõtmine keeruline ning nemad arvutavad pigem n-ö tehnilist mainet, mis arvutatakse sinu postituste arvu, sõprade arvu, meeldimiste jmt järgi. Seetõttu ka kuvatakse kogu suurest võimalikust infohulgast keskmisele kasutajale rohkem niisuguseid postitusi mille puhul on suurem tõenäosus,  et neid märgitakse meeldivaks, jagatakse või kommenteeritakse.

Sotsiaalmeedias mängivad järjest suuremat rolli erinevad kogukonnad. Need võivad tekkida erinevatel viisidel. Kõige traditsioonilisem viis mingi kogukonna loomiseks on kindla ühise tunnuse alusel – nt beebide vanemad, kindlas asukohas elavad inimesed, mingi tõukoera omanikud jmt. Samas võib kogukonnaks nimetada ka inimesi, kes kindlat lehte fännavad, ja ajutised kogukonnad võivad tekkida ka teemaviidete (hashtag) baasil. Kui soovid luua mingit kogukonda ühendavad gruppi, siis pead arvestama, et sellise grupi modereerimine võib tähendada päris palju vastutust ja tööd. Oluline on silmas pidada sedagi, et kogukonna sisulistest eesmärkidest huvitatute kõrval võib sinna kuuluda ka palju selliseid kasutajaid, kelle liitumise eesmärk on enda tegevusega seotud reklaami postitamine. Sellest hoidumiseks rakendatakse sageli kinniseid kogukondasid või rangeid administreerimispõhimõtteid.

Soovitatud lisamaterjalid

• NYT artikkel “The Race to Fix Virtual Meetings”.

Põhiküsimused

• 
  Mis on digitaalne identiteet, millised on selle eelised ja riskid?

• Kuidas oma digitaalset identiteeti kujundada, mida see tähendab?
• Kas on võimalik täna tegutseda ilma end digikanalites väljendamata?
• Kuidas enda ja teiste mainet veebis esinevate ohtude eest kaitsta?
• Kuidas endaga seotud andmetele ligipääsu nõuda, neid korrigeerida ning mujal kasutada?

Digitaalse identiteedi eripärad

Inimese identiteet hõlmab omadusi, mis teevad ta teistega võrreldes (mingis konkreetses kontekstis) unikaalseks – nii teiste kui selle inimese enese jaoks (nt rahvus, sugu, nimi, kuulumine vähemusgruppi, kuulumine mõnda kollektiivi jm). Pikka aega peeti digitaalset identiteeti võrdseks isiku traditsioonilise identiteediga, mille komponendid on nt:

• isikuandmed;
• meie eelistused (nt toit, riietus, muusika jms);
• meie reputatsioon ja sotsiaalne identiteet.

Täna saab digitaalset identiteeti kitsamas mõttes käsitleda laiendatud isikutunnistuse või passina, mis hõlmab peaaegu sarnast informatsiooni. Laiemalt tuleb täna tõdeda, et digitaalne identiteet ei pruugi olla ilmtingimata otseselt seotud päriselu identiteediga. Selline arusaam on tekkinud eelkõige digilahenduste erinevate võimaluste tõttu näiteks oma anonüümsuse säilitamisel või identiteedi varjamisel. Nii saabki digitaalset identiteeti vaadelda kolmest küljest: arvutuslikust, juriidilisest ja sotsiaalsest.

• Arvutuslik identiteet sisaldab identifikaatoreid, mis aitavad infosüsteemis isiku andmeid salvestada, liigitada ja hiljem kätte saada. Arvutuslik identiteet on kõigil Eesti kodanikel, alates nende sünnist ja rahvastikuregistrisse kandmisest. Arvutusliku identiteedi osad on näiteks inimese nimi, rahvuslik kuuluvus ja sissekirjutus. Riik kannab hoolt, et need andmed oleksid võimalikult täpsed, sest sellest sõltub tema võimekus kodanikele efektiivselt teenuseid pakkuda. Arvutuslikust identiteedist on kasu ka väljaspool riigiga suhtlemist. Röntgenipilti tehes ulatab inimene oma ID-kaardi ja temast tehtav pilt seotakse tema identiteediga. Hiljem saab tema raviarst ülesvõtte pildipangast kätte. Nii muutuvad röntgenpilt ning selle põhjal tehtud otsused osaks digitaalsest identiteedist.
• Juriidiline identiteet on Eestis seotud ID-kaardi või mobiil-IDga, mis võimaldavad isikut tuvastada ning tehinguid kinnitada. See on kõigil vähemalt 15-aastastel Eesti kodanikel, kes on kohustus omada isikutunnistust (ID-kaarti).
• Internetikeskkondades loome endale digitaalseid sotsiaalseid identiteete. Kui juriidiline (ja nt kultuuriline) identiteet on tüüpiliselt püsivad, siis virtuaalne identiteet (sh nende hulk) muutub pidevalt, sest loome ja kujundame neid iga päev.

Digitaalse identiteedi omadused

Andmed – sealhulgas meie online identiteeti markeerivad isikuandmed on täna laialt kasutuses ning seetõttu väga väärtuslik ressurss. Reeglina koguneb see ressurss teenusepakkujate kätte ning on rakendatud eelkõige nende (äriliste) eesmärkide täitmise eesmärgil. See tähendab, et ka meie digitaalne identiteet sõltub teenusepakkuja ärivalikutest. Meie digitaalset identiteeti kujundavad andmed saab päritolu põhjal jagada kolmeks. Nende kategooriate lõikes varieerub inimese teadlikkus andmete olemasolust ning võimalused andmete sisu j/või kasutamist reguleerida (ning seeläbi oma digitaalset identiteeti kujundada).

• Andmed, mis me ise oleme enda kohta välja andnud (nime, elu- või asukohaandmeid, kontaktinfo);
• Käitumuslikud andmed (meie loodud ja tarbitud multimeedia; külastatud veebilehed; isiklikud postitused; antud ja saadud kommentaarid ja hinnanguid jne);
• Tuletatud andmed (teenusepakkuja poolt kasutaja käitumise ja tausta põhjal tehtud järeldused, millega reeglina püütakse ennustada kasutaja tulevikukäitumist).

Enamikes digikeskkondades on keskkonna looja otsustada, missuguste tunnuste kaudu kasutajad ennast määratleda saavad. Nende piirangute raames võib kasutajal olla mõningane otsustusulatus, mida ja mil määral ta soovib endast teada anda (näiteks soo või rassi täpsustamine), ning reeglina ka vabadus anda väärinformatsiooni (nt märkides tõelisest erineva vanuse).

Üldiselt on reegel, et mida vähem infot sa enda kohta jagad, seda turvalisemalt saad ennast sotsiaalmeedias tunda. Teiselt poolt ei tekita anonüümsed kontod usaldust ning juhul kui eesmärgiks on näiteks isikliku või professionaalse brändi üles ehitamine, siis on usalduse saavutamiseks vaja jagada enda kohta ka detailset infot. 

Kuna digitaalset identiteeti kujundavad tegevused hõlmavad tihti mingit vahendamisprotsessi (näiteks kirjutan ja postitan midagi), võib neis avalduda vähem impulsiivseid omadusi ja rohkem teadlikult kujundatud jooni. Asünkroonse suhtluse korral on võimalik enne vastamist näiteks oma teadmisi laiendada või otsida infot, missugune seisukoht on teisele suhtluspoolele kõige meeldivam. 

Digitaalseid identiteete saab samaaegselt olla mitu: näiteks ühed sõprade ja lähedastega suhtlemiseks ning teised agressiivsuse välja elamiseks. Mõistlik on neist ülevaadet omada, eriti aeg-ajalt üle vaadata, ega veeb sinust aegunud kuvandit ei loo. Inimesed muutuvad ja ehkki “mitte kunagi mitte midagi unustada” on peetud veebi üheks eesmärgiks ja väärtuseks, on täna üha selgem, et inimesed väärivad ka veebis õigust andestusele ja unustamisele (uuri nt andmekaitse üldmääruse “õigust unustamisele” osa).

Oma online identiteedi kujundamisele on mõistlik pidevalt tähelepanu pöörata – vähemalt samaväärselt nagu kanname hoolt oma traditsioonilise identiteedi ja kuvandi eest. Tõenäoliselt sõltub selle soovituse järgimine konkreetse inimese tegevusalast ja eesmärkidest. Seda on võimalik teha mitmel moel – nii enda kohta juba jagatud infot toimetades ja piirates, uut infot lisades ja end läbivalt ühtmoodi presenteerides.

Digitaalse identiteedi kujundamine

Digitaalse identiteedi loomine on mitmekülgne protsess, milles osaleb mitmeid osapooli, sh inimene ise. Iga meie samm ja tegevus internetis täiendab ja muudab meie digitaalset identiteeti mistõttu on selle kujundamiseks praktiline kaardistada kõik, mis sinu kohta veebist leitav. Seda – pahatihti teadvustamata infovälja nimetatakse mõnikord “digitaalseks jalajäljeks”. See on konkreetse inimeses veebis tegutsemise tulemusel tekkiv jälg (üles laetud fotod, tekstid, foorumi- ja sotsiaalmeediapostitused jne). Aktiivne jälg on sinu enda tekitatud, passiivse jälje tekitavad sinu kohta aga teised – pereliikmed, sõbrad, kollegid, naabrid ja kõikvõimalikud asutused ja organisatsioonid.

NordVPN.com Digital Footprint Explained: https://www.youtube.com/watch?v=MOks7UONCT4

Aktiivse jalajälje kujundamiseks on meil paremad võimalused kui passiivse osas, ent lihtsam on seda kujundada proaktiivselt, mitte tagantjärele. Kõigi oma digitaalsete jälgede korrastamine on suur töö, ent seda saab alustada väikeselt, pühendades näiteks regulaarselt 15-30 minutit mõne konkreetse keskkonna läbi uurimiseks. 

Kui kaalud mõnes keskkonnas konto sulgemist või kustutamist, tasub arvesse võtta järgmist:

• Kas sul võib seda hiljem vaja minna? Ka need keskkonnad, mida sa regulaarselt ei kasuta, väärivad näiteks tugevamat salasõna. Kui soovid sama eesmärgi saavutamiseks kasutada mõnda alternatiivset, näiteks privaatsemat rakendust, alusta näiteks siit: https://datadetoxkit.org/en/alternative-app-centre/).
• Kas see on seotud mõne teise veebilehe või rakendusega? Näiteks paljudes keskkondades sisselogimiseks kasutatud konto (Nt Facebook või Google) kustutamine tekitab arusaadavalt probleeme. Uuri enne kustutamist oma kontoseadeid, tuvastamaks seoseid, millest sa teadlik ei ole.
• Missugused on sinu õigused? Euroopa Liidu kodanikuna on sul teoreetiliselt õigused küsida enda andmete koopiat ning kustutamist

Sotsiaalmeediakontod ja -kogukonnad

Üks esimestest sammudest oma digitaalse identiteedi korrastamisel, võiks olla oma sotsiaalmeedia kontode sätete kontrollimine: kes, kuidas ja mida sinust nende kanalite kaudu teada saavad?

Professionaalse (erialase) digitaalse identiteedi kujundamisel on kasulik liituda ja aktiivselt osaleda erinevates sotsiaalsetes/erialastes sotsiaalmeedia kogukondades. See võimaldab kiiret ja vahetut suhtlemist kolleegide ja erialaekspertidega ning olla oma valdkonnas paremini nähtav. Sisu, mida oma sotsiaalmeediakanalites jagad – näiteks erialaselt kompetentne teave, arvamused, retsensioonid ja kogemused – mõjutab sinu professionaalset ja isiklikku usalduskrediiti. See on oluline täiteks tööle kandideerides – suur osa tööandjatest uurivad kandidaatide sotsiaalmeediaprofiile ning muud veebis leiduvat informatsiooni.

Otsingumootorid

Kuna info ja sisu, mis puudutab meid saab olla loodud ka teiste veebikasutajate poolt, siis otsingumootorite abil on võimalik saada aru, kui palju ja millist infot sinu kohta avalikult leitav on – mida teised inimesed sinu kohta veebis teada võivad saada. Parimate otsingutulemuste saamiseks proovi oma nime otsida erinevat pidi, sh täiendades otsingust erinevaid märksõnadega nagu elukoht või organisatsioon, kus sa töötad. Selleks, et näha, missugune sa teistele paistad, võiksid otsingu tegemiseks kasutatud brauseris kõigist e-posti ja sotsiaalmeedia kontodest välja logida ning kustutada veebiajaloo ja küpsised. Järgi selleks näiteks TacticalTech ja Mozilla koostatud Data Detox Kit nõuandeid: https://datadetoxkit.org/en/privacy/profile ja https://datadetoxkit.org/en/privacy/search/.

Enda kohta käiva infoga pidevalt kursis olemiseks saad seadistada teavitamissüsteemi (Google alerts), mis annab teada, kui internetist leitakse sinu kohta uut informatsiooni. Teavituste seadistamisel tuleb kasutada sõnu, mille otsingumootoris kasutamisel tuleb viide otsitavale objektile (nt. „eesnimi perekonnanimi“). Juhul, kui leidub mingit infot, mis ei vasta tõele või mida sa ei soovi avalikustada, saad vastava infokanali omanikult või info autorilt vastava sisu eemaldamist paluda (uuri nt andmekaitse üldmääruse “õigust unustamisele” osa).

Nimeline domeen

Oma digitaalse identiteedi üle kontrolli säilitamiseks on paslik broneerida nimeline domeen „sinunimi.ee“ (või midagi sarnast), isegi kui sellele puudub kohene praktiline rakendus. Personaalne veebiaadress saab olla parimaks aadressiks sinu isikliku kodulehe, blogi vms sulle erineval moel kasuliku jaoks. Oluline on seegi, et omanimelist veebiaadressi kontrollides ei ole kellelgi võimalik seda kasutades end sinuna esitleda.

Digitaalne signatuur

Oma digitaalse identiteedi ühtlustamiseks tasub luua oma unikaalne ja personaalne digitaalne signatuur, mis sisaldaks näiteks sinu põhikontakte, sulle tähtsaid tiitleid ja kuuluvusi ning olulisimaid linke näiteks sinu organisatsioonile, blogile ja/või sotsiaalvõrgustike profiilidele. Seda saab lisada näiteks e-kirja lõppu, sotsiaalmeedia kontodele jne. Enamik digirakendusi võimaldavad oma profiilile lisada foto – kaalu, kas soovid et see oleks läbivalt sama või on põhjust mõnes keskkonnas kasutada unikaalset fotot (näiteks tööalastel ja isiklikel eesmärkidel kasutatavad keskkonnad).

Digitaalse signatuuri näide e-kirja lõpus.

Privaatsus

Vanasti teadsid inimese kohta kõike tema naabrid või teised külaelanikud ja kui sooviti rohkem privaatsust, tuli kolida uude kohta. Tänapäeval on “naabruskond” avaram ja ei ole piiratud geograafilise lähiruumiga. Me postitame või toodame passiivselt enda kohta palju infot, mille olemasolust me ei pruugi ise teadlikud ollagi. Privaatsuse saavutamine täna ei ole enam nii lihtne kui uude kohta kolimine. Nn “juhtme seinast välja tõmbaminegi” tähendab, et varasem digitaalne jalajälg säilib ikkagi.

Privaatsus tähendab üksikisiku või organisatsiooni eraellu või asjadesse tungimise või tema kohta andmete kogumise kasutamise välistamist. Isikuandmeteks on igasugune informatsioon, mis võimaldab otse või kaudselt isikut tuvastada: nimi, pilt, sõrmejäljed, andmed perekonna kohta, elu- ja töökoht jne. Delikaatsed isikuandmed on näiteks usulised ja poliitilised veendumused, andmed tervise või isikliku elu kohta. Eestis on õigus isikuandmete kaitsele ja õigus avalikule teabele iga kodaniku põhiseaduslikud õigused. Põhiseadus annab ka õiguse igale kodanikule uurida, milliseid andmeid on tema kohta kogutud. Isikuandmete kaitstuse üle teostab Eestis järelvalvet Andmekaitse Inspektsioon.

Alates 25. maist 2018 hakkas Euroopa Liidus kehtima Euroopa Parlamendi isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). GDPR-i eesmärk on tagada isikuandmete parem kaitse ning selle jõustumisega lisandus isikuandmete töötlemise nõuetele uusi reegleid ja kohustusi. Kui isikuandmete kaitse oli sisse kirjutatud juba ka olemasolevatesse seadustesse, siis GDPR väljendab täpsemalt ja konkreetsemalt ettevõtete kohustused isikuandmete kaitse tagamisel ning määratleb kopsakad trahvid vastavate reeglite rikkumisel. Olulisemad muutused tavakodaniku jaoks on: 

• igal isikul on õigus olla unustatud (inimese soovil peab ettevõte kustutama kõik andmed, mida pole otseselt vaja teenuse tagamiseks); 
• isiku nõusolek andmete töötlemiseks ei ole igavene; 
• isikul peab olema ligipääs enda kohta kogutud andmetele.

Soovitatud lisamaterjalid

• TeachThought Staff – 12 Tips For Students To Manage Their Digital Footprints
• InternetSociety – Four Reasons to Care About Your Footprint
• Norton by Symantec – How to clean up your online digital footprint 
• Business Insider – Even if you clear your history, Google has a record of all of your search activity — here’s how to delete it (2018)
• McKinsey Global Institute – Digital identification: A key to inclusive growth
• Cybernetica – The History of Digital Identity in Estonia (2020)

Terviklikud õppematerjalid

• Õpiobjekt “Erinevad autentimisviisid” (autor Veiko Hani, Eduring OÜ, 2017) toetab õppija teadmisi ja oskusi tuntumate autentimisviiside kasutamiseks oma isiku tuvastamiseks nii arvutites, nutiseadmetes kui ka erinevates võrgukeskkondades ning aitab olla teadlik kaasnevatest riskidest: https://sisu.ut.ee/autentimine.
• Internet Society materjalid oma digitaalse jalajälje tundmaõppimiseks, mõtestamiseks ning korrastamiseks: https://www.internetsociety.org/tutorials/your-digital-footprint-matters/.

Põhiküsimused

• Missugune on minu online mõju?
• Kuidas minu käitumine veebis mõjutab teisi inimesi?
• Missugused tegurid mõjutavad minuni jõudvat infot?

Allolev materjal põhineb TacticalTech ja Mozilla koostatud Data Detox Kit teemaplokil “6 Tips to Steer Clear of Misinformation Online”: https://datadetoxkit.org/en/misinformation/steerclear/.

Digitaalses sfääris, kus täna on keeruline faktil ja väljamõeldisel vahet teha, on oluline teadvustada isiklikku vastutust selle eest, mis meie virtuaalses “tagaaias” toimub ning kuidas sellega suhestume. See, kuidas meieni jõudvat informatsiooni käsitleme ning edastame, mõjutab nii meie (digitaalset) identiteeti, suhtlust ja võimalusi, aga ka digitaalset ökosüsteemi tervikuna. Et mitte automaatkäigul tegutseda, on vaja osata küsida kriitilisi küsimusi ning märgata n-ö “punaseid lippe” ja tunda ära ebausaldusväärseid allikaid.

Sinu online mõju

Kui oled inimene, kellele meeldib sotsiaalmeedias kaaslaste jagatud sisuga suhestumine (like, share, retweet, repost jne), tasub teadvustada, missugune on sinu online mõju ja kuidas sa sellega ümber käid.

Uuringud näitavad, et kõige tõenäolisemalt levivad viraalselt sellised lood ja meedia, mis tekitavad hirmu, ebameeldivust, hämmingut, viha või ärevust. See tähendab, et just niisugused emotsioonid levivad kõige tõhusamalt. Jagatud info võib sekunditega jõuda juba kolmandate inimesteni, mis teeb eksimuste parandamise – näiteks impulsi ajel jagatu tagasivõtmise – võimatuks teha. Peatu ja kaalu enne selliseid interaktsioone, kas sisu väärib oma nime sellega sidumist?

Mõtle, enne kui selle isiksusetesti teed!

Tõenäoliselt puutusid alles hiljuti kokku mõne pealtnäha süütu veebiküsimustikuga, mis soovis teada sinu vanust, “hingelooma”, kujutlust täiuslikust puhkusest jne. On suur tõenäosus, et selle küsimustiku peamine eesmärk on andmete kogumine sinu isiksuse hindamiseks nn psühhomeetriliste mustrite alusel. Just selliste testidega kogus andmeid kurikuulus Cambridge Analytica, kes rakendas sel moel kogutud infot väga personaliseeritud poliitilise reklaami edastamiseks. On lihtne käsitleda oluliste isiklike andmetena salasõnasid, isikukoodi, kodust aadressi ja sünnipäeva – ent info selle kohta, mis sind hirmutab, häirib, või missugused on sinu ambitsioonid, on samaväärselt või enamgi oluline. Mida vähem inimesi sellistesse lõksudesse langeb, seda vähem on võimalusi neid andmeid massiliselt ära kasutada.

“Testidega”, mis koguvad infot pealtnäha süütutel teemadel nagu “linnad, kus sa elanud oled”, “lemmikloomanimed”, “minu varasemad autod”, “lemmiksportlased” aitavad nende andmete kogujal ära arvata ka turvaküsimuste vastuseid, mida kasutatakse sageli kontodele ligipääsu taastamisel.

Hoidu klõpsusöödast!

Veebimeedias kohtame sageli eriliselt põnevat või muul moel erakordset sisu lubavaid pealkirju: “You won’t believe these beauty tricks (number 5 is shocking!)”; “Man vs. Shark: What happens next will surprise you…” jne. Neile klikkides võid sattud üsna mageda sisu juurde. Milles on asi?

Langesid “klõpsusööda” (ingl k click bait) lõksu. Niisuguste pealkirjade eesmärk on meelitada võimalikult palju inimesi lehele, mille sisu küll lubatule ei vasta, ent mille niimoodi suurendatud veebiliiklus toob lehe omanikule kasu. Teemad ja pealkirjad, mida sulle sel moel ette söödetakse, võivad põhineda sinu isiksuse kohta tehtud järeldustel (vt eelmine lõik “Peatu, enne kui selle isiksusetesti teed!”

Väldi süvavõltsinguid!

Süvavõltsingud on video- ja audioklipid ning pildid mida on digitaalselt muudetud – tüüpiliselt asendades kellegi näo, liigutused või sõnad mingist muust allikast pärit visuaali või audioga. Kõige lihtsamal kujul võib see juhtuda ka tahtmatult või mugavusest – kui näiteks esitatakse koos teksti ja visuaali, millel tegelikult seos puudub (näiteks kasutades rahvarahutustest kõneleva artikli juures fotot mõnest teisest analoogsest sündmusest). Ebameeldivamal juhul on tegemist tahtliku tõeväänamisega. Süvavõltsingutega toimetulekuks on oluline kriitiline suhtumine eriti sisusse, mille eesmärk on emotsionaalsete reaktsioonide esiletoomine. Meil pole võimalik kogu meieni jõudvat infot analüüsida, ent kui asi tundub sulle oluline, on mõistlik uurida, kes on sisu autor, millal ja kus see algselt avaldati jne. Kui tegemist on pildiga, saab selle päritolu tuvastada TinEye kaudu tagurpidiotsingut tehes.

Purusta oma filtrimull!

Kui veebiplatvormidel ja rakendustel on sinu profileerimine õnnestunud, võid avastada (või siis mitte kunagi avastada), et oled sattunud filtrimulli. See juhtub, kui sulle pakutakse automaatselt sisu, mis sarnaneb sellele, millele juba varem klikkinud oled. See tähendab, et võid oma varasemate valikute tõttu näha täiesti teistsuguseid uudiseid, artikleid, reklaame kui mõni teine sulle muidu väga sarnane või lähedane inimene. Sellest ehk ei olegi midagi hullu, kui sa vaatad YouTube’ist kassivideoid. Ent asjad ei pruugi olla sama ohutud, kui su naaber on mingil põhjusel sattunud üha enam radikaliseeruvate videote vaatamise tsüklisse. Niisugustest polariseerumistest võivad saada haaratud suured riigid, nagu Ameerika Ühendriigid 2021. a presidendivahetuse ajal.

Kuidas aru saada, et oled filtrimullis? Võrdle oma veebipõhiseid uudistekanaleid ja sotsiaalmeediat. Kas tulemused üllatavad teid? Kuidas filtrimullist välja astuda? Selleks võiks otsida teenuseid, mis koondavad erineva taustaga allikatest pärinevaid uudiseid ja infot, mis esindavad mitmekülgset vaatenurkade spektrit. Global Voices ja The Syllabus on head võimalused alustamiseks.

• Milleks meile tavade, normide teadvustamine?
• Missugused on erinevate rakenduste ja lahenduste reeglite laiemad tagamaad?
• Milles seisneb viisakus digisuhtluses, kuidas see erineb suhtlusest füüsilises maailmas?

Viisakus on teatud sotsiaalne käitumisnorm, millega arvestatakse konkreetses sotsiaalses ruumis, sh mingis kitsamalt või laiemalt määratletud digitaalses ruumis. Erinevusi erinevate sotsiaalsete ruumide vahel on palju. Ühes ruumis ebaviisakas võib teises olla täiesti aktsepteeritav. Samuti sõltub suhtlus ja selle normid kasutada olevatest vahenditest. Füüsilises keskkonnas suhtlemiseks on meil rohkem vahendeid, sh kehakeel ja füüsilise keskkonna kontekstuaalne mõju. Veebipõhises suhtluses on need puudu; osaliselt on nende asendamiseks kujunenud netikeel (ingl. k. netspeak). Netikeel hõlmab lühendeid, piltlikult kujundatud emotsioone (ingl. k. emotion icon, emoticon, emoji, vt Joonis 3), meeme (ingl. k. meme, Joonis 4) jmt, mis toetavad teksti kirjutamist ja sellest arusaamist.

Joonis 3. Emoticons vs Emoji. Allikas: StackExchange, e.James 2016 https://english.stackexchange.com/questions/317617/what-is-the-difference-between-emoji-and-emoticon

Joonis 4. Meem. Allikas: Wikipedia.

Digikanalites suheldes on mõistlik teadvustada tegureid, mis selle eripärasid põhjustavad. Tiit Hennoste on välja toonud järgmised aspektid:

• Igapäevaellu toodud peamiselt kirjalik suhtlus nõuab väga kiiret ja spontaanset kirjutamist ning suure osa netikeele eesmärk on tekstikiiruse suurendamine (nt lühendused, emotikonid, lihtsustatud õigekiri).
• Anonüümsetes, argistes ja privaatsetes keskkondades tõstab netikeelsuste ja suulise keele joonte hulka ennekõike väiksem sotsiaalne kontroll. Avatud ja institutsionaalses keskkonnas oma nime all kirjutades järgib inimene enam kirjakeele norminguid.
• Netisuhtlusele on omane mitme suhtluse ja tegevuse paralleelsus (multitasking): sul võib olla korraga käsil vestlus sõbraga ja tööandjaga. Nii võib ühel ajal käia argine, spontaanne kiire dialoog ja hoolikat redigeerimist nõudev kirjutamine. Teisisõnu, inimene peab suheldes liikuma pidevalt ja kiiresti üle registripiiride. See omakorda toob kaasa ühe registri keelekasutuse ülekandmise teise. See mõjutab esmajoones rohkem redigeerimist nõudvaid tekste, mille keel läheneb üha argiste tekstide keelele.
• Ka on internet toonud kaasa kummalise registripiirihäire: privaatses ruumis arvuti taga istudes ei taju inimene, et kirjutab avalikku ruumi. See on kaasa toonud sõnavara, mida muidu kohtas avalikus ruumis vaid salaja tehtud seinakritseldustes ja avalikes käimlates (krdi tolvanid rsk, hüpersuper ennasttäis värd).

Erinevate meediumite jaoks on kujunenud (pidevas muutumises) konkreetsed tavad ja normid. Need normid võivad puudutada nii keelekasutust kui ka vormistust jne. Ootuspäraselt seostub rohkem norme konservatiivsemateks ning tööalaseks suhtluseks kasutatavate meediumitega (e-kirjad), ning vähem ettekirjutusi erasuhtluseks kasutatavatega. Üldisemad soovitused digimaailmas toimetamiseks hõlmavad näiteks niisuguseid kategooriaid:

• Luuramine. Näiteks sotsiaalmeedias uue grupi või kogukonnaga liitudes on alustuseks viisakas jälgida, kuidas selles koosluses suhtlemine toimub, et enne aktiivselt osalemist nende kultuuri tundma õppida.
• KKK lugemine. Paljudes digikeskkondades on “korduma kippuvate küsimuste” (ingl. k FAQ – frequently asked questions) sektsioonid, mille uurimine aitab hoiduda suhtluskanalite koormamist triviaalsete küsimustega.
• Ära unusta inimest. Digivahendite abil suheldes kipub ununema, et suhtluskanali teises otsas on (tõenäoliselt) samuti inimene, mistõttu võime käituda labasemalt kui näost näkku suhtluse korral. On kena meeles pidada, et ka online suhtleme päris inimestega, kellel on päris tunded.

E-kiri

• Liigenda pikad tekstid tähenduslikeks osadeks, mille markeerimiseks kasuta reavahesid ja/või vahepealkirju.

• Hoidu eriliste kirjatüüpide ja värvide kuhjamisest.

• Kirjuta alati kirja lõppu oma nimi.

• Kasuta subject-rida, selgitamaks kirja teemat.

• Kasuta kirjakeelt, väldi slängi.

• Väldi TRÜKITÄHTEDEGA kirjutamist – seda samastatakse karjumisega.

• Tsiteeri vastates ainult minimaalselt vajalikku.

• Enne kirja saatmist loe see ise üle, et kontrollida õigekirja ja üheseltmõistetavust.

• Väldi irooniat. See ei pruugi kirjalikult mõistetav olla.

• Võimalusel rakenda kirjadele vastamisel ühtseid põhimõtteid – nt kui kiiresti vastad ning kas nt loed/saadad (tööalaseid) e-kirjasid ka väljaspool tööaega.
  
  

Veebivestlus 

Siin kehtivad paljus samad reeglid mis e-posti saatmisel, ent suhtluse iseloomust tulenevalt on need loomulikult sageli lõdvemad. Sellegipoolest tuleb meenutada, et:

• Kasuta emotikone, kuid ära nendega üle pinguta.

• Väldi konfidentsiaalse info edastamist – sõnumisaaja ekraani võib näha ka keegi teine.

• Kasuta selget kasutajanime.

• Kasuta staatuse märkimist – kas oled hõivatud või mitte.

• Anna kaaslasele vestluse omapoolsest lõpetamisest teada.
  
  

Soovituslik lisamaterjal: 

• Chris Harwood – Politeness and University Student Online Communication (2017)

• Pratatama Hendi – Linguistic Politeness in Online Communication (2019)

• Britannica entsüklopeedia – Netiquette

• Wikipedia – Etiquette in Technology

• Tiit Hennoste – kuule ma eemale nüüd (netiketist)

• Mida tähendab digitaalne koostöö ning missuguseid vahendeid selleks kasutada?
• Missuguseid rolle digitaalse koostöö eri vormid eeldavad?
• Mida tähendab tagasiside digitaalsetes keskkondades?
• Missuguseid võimalusi digitaalsed koostöökeskkonnad loovad?

Virtuaalne koostöö on 21. sajandi üks populaarsematest koostöö vormidest. Traditsioonilise koostöövormiga võrreldes on sel hulk erinevusi (vt. Tabel 1). Virtuaalne meeskond hõlmab erinevates geograafilistes asukohtades töötavaid liikmeid, eks ei oma ühist kindlat paika töö tegemiseks. Virtuaalne meeskond suhtleb peamiselt üle interneti ning ei pruugi teineteist väga tihti või kunagi silmast-silma näha. Virtuaalne meeskond võimaldab ettevõtetel hankida oma ala parimad talente ilma geograafiliste piiranguteta, kas palgatöötajana või ostes sisse töölõigu koostööpartnerilt. 

Lokaalseteks virtuaalseteks meeskondadeks nimetatakse neid, mille liikmed kuuluvad ühe ja sama organisatsiooni juurde. Globaalseteks aga nimetatakse neid, mille liikmed on erinevate organisatsioonide töötajad, kes teevad  koostööd mingi konkreetse projekti raames. 

Tabel 1. Virtuaalne vs Traditsiooniline meeskond.

Virtuaalsete meeskondade suhtlust ja tulemuslikkust toetavad lahendused aitavad:

• planeerida ja jälgida töö sisu ja protsessi (ühiskalendrid, tööülesannete haldamine, tööaja mõõtmise rakendused);

• vahetada operatiivselt sõnumeid, infot, andmeid, meediat (tekstipõhised suhtluskanalid, pilvepõhised salvestusteenused); 

• teha audio/videokoosolekuid;

• sünkroonselt sisu luua (jagatud dokumendid, kaustad, loomekeskkonnad).
  
  

Soovituslik lisamaterjal: 

• Difference Between Virtual and Traditional Teams (2019)

• Wayne F. Cascio – Managing a Virtual Workplace (2000)

• Virtuaalmeeskonna tööks sobivate veebirakenduste loetelu

• Millest koosneb e-riik, mis on selle olulisimad komponendid inimese jaoks?
• Kuidas kasutada tehnoloogilisi vahendeid kodanikuaktiivsuse väljendamiseks (nt lobitöö, petitsioonid, rahvaesindus) ja ühiskonnas osalemiseks?
• Kuidas leida oma huvidele ja vajadustele vastavaid kogukondi, võrgustikke ja sotsiaalmeediat?

Antud sisuploki loomiseks on osaliselt kasutatud e-kursust “Digiteenused” (CC BY 4.0 litsensi alusel).

E-teenuseid pakuvad riigid, kohalikud omavalitsused, firmad ja ka kodanikud ise. Euroopa Liidus kasutab e-teenuseid umbes 50% elanikkonnast, 90% ettevõtetest ning e-kaubandus moodustab täna umbes 25% ettevõtluse käibest. Eestis toimub 99% pangandusest elektrooniliselt ning 92% tuludeklaratsioonidest esitatakse internetis. Meil on kasutusel e-identiteet dokumentide allkirjastamiseks ja krüpteerimiseks, toimuvad e-valimised, kasutusel on elektroonilised tervishoiuteenused jm. Mõningatel hinnangutel annab e-teenuste kasutamine aja kokkuhoidu umbes ühe nädala inimese kohta aastas.

E-teenuste pakkumine on traditsiooniliste teenustega võrreldes kuluefektiivsem; eriti riigisektoris on nende argumendiks ka valitsemise muutmine läbipaistvamaks ja tõhusamaks. Elektroonseid kanaleid, mida riik, kohalikud omavalitsused ja teised institutsioonid avalike teenuste osutamiseks pakuvad on palju. Eesti.ee riigiportaal ehk Eesti teabevärav on riigi ühtne veebileht, mille kaudu asutused avalikustavad teavet, võimaldavad juurdepääsu elektroonilistele teenustele ning edastavad dokumente ja teavitusi. Viimaseks on vajalik ametliku @eesti.ee lõpuga e-posti aadressi aktiveerimine (isikule kujul eesnimi.perekonnanimi.n@eesti.ee ning isikukood@eesti.ee, ettevõtetele kujul ettevõtte.nimi@eesti.ee ning registrikood@eesti.ee). Riigiportaali ja ametliku e-posti seadistamise juhendid leiad Riigiportaali abi lehelt: https://www.eesti.ee/et/riigiportaali-abi/. Eesti riiklikult pakutavad e-teenused leiab Eesti.ee veebilehelt ja need saab kasutaja rollist lähtuvalt jagada kolme rühma:

Kodanik leiab portaalist vajalikku informatsiooni asjaajamiste korraldamiseks riigiga, näiteks kuidas registreerida lapse sünd, taotleda dokumente või alustada ettevõtlusega. Ta saab kasutada riigiasutuste e-teenuseid, näiteks vaadata oma retsepte, juhilubade kehtivust ja isiklike sõidukite andmeid, esitada peretoetuse ja vanemahüvitise taotluse, vaadata enda andmeid rahvastikuregistris jms. Kodanik saab kasutada erilahendusi, näiteks suunata @eesti.ee meiliaadress oma igapäevaselt kasutatavale meiliaadressile, digiallkirjastada dokumente jms.

Ettevõtja leiab riigiportaalist tegutsemiseks vajalikku infot, näiteks maksusüsteemi, raamatupidamise, töötajate arvelevõtmise või erinõuetega tegevusalade kohta.

Ametnik leiab eesti.ee vahendusel tööks vajalikku infot.

Elektrooniline identiteet (ehk eID) on andmete kogum, mis seob elektroonilises keskkonnas isiku tema füüsilise (isiku) identiteediga. Elektroonilise identiteedi toimimise alus on avaliku võtme infrastruktuur ehk PKI (inglise k public key infrastructure), mis võimaldab turvaliselt digitaalselt autentida, allkirjastada ja turvaliselt (salastatult) andmeid edastada. Eestis kasutatakse eID-d elektrooniliseks isikutuvastamiseks (autentimiseks veebikeskkondades), digitaalseks allkirjastamiseks, krüpteeritud andmete edastamiseks ja vastuvõtmiseks, kliendikaartidelt andmete lugemiseks, läbipääsusüsteemides jm. Euroopa Liidus reguleerib antud valdkonda ja piiriülest koosvõimet määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS), mis ütleb, millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.

E-riik toetub suuremahuliste andmete kogumisele, mis omakorda parendab avaliku teenuse kvaliteeti kui ka seda osutava asutuse tõhusust. Selleks, et Eesti saaks edukalt pakkuda e-teenuseid on vajalik riiklik digi/tugistruktuur, mida nimetatakse ka X-tee lahenduseks ning see annab võimaluse nii riiklikel asutustel kui ka firmadel luua erinevaid e-teenuseid, mida liidestada olemasoleva riikliku autentimislahendusega. Selleks, et kõik süsteemid omavahel parimalt koostöötaksid, on võetud vastu koostöövõime raamistik, kuid rakendatakse ka printsiipi “once only”. Nagu antud printsiibi nimigi juba viitab, on asja mõte, et kodanikult küsitakse vajalikke andmeid ainult üks kord ning edaspidi peaksid süsteemid suutma neid omavahel ise vahetada.

Selle all on embeeditud h5p.

Vaata videot X-tee võimalustest ja turvalisusest.

Vaata videot Eesti e-teenuste ajaloolisest arengust.

Eesti infoühiskonna arengukava 2020 (leiad selle teiste kehtivate arengukavade hulgast: https://www.mkm.ee/et/eesmargid-tegevused/arengukavad) on võtnud sihiks avalike e-teenuste kvaliteedi ja kasutajakogemuse järgmise arenguhüppe – arendatakse välja „nähtamatuid“ ning asutusteülesed sündmuspõhiseid teenuseid, et muuta avalikud teenused kasutajale võimalikult lihtsaks ja tõhusaks. Inimene peab saama asjad aetud ühe suhtluskorraga, igal võimalusel pigem automaatselt ja sekkuma ainult riigi poolsel algatusel või märguandel.

Vaata videot: Sündmusteenused on tulevik: elusündmuste hierarhia. Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Seadused ja teenuslepped

Kõik Eesti seadused on leitavad Riigi Teatajast – teenuseid puudutavad seadused on enamasti leitavad haldusõiguse või eraõiguse alt. Näiteks uurige lähemalt avaliku teabe seadust või digiallkirja seadust.

Iga tavainimest puudutab aga isikuandmete kaitse seadus, kus selgitatakse, milliseid andmeid võib teenusepakkuja koguda ja töödelda, kuidas andmeid tuleb hoiustada ja hävitada. Igal inimesel on oma andmete kasutamise osas õigused, näiteks võib igaüks paluda teenusepakkujal jagada infot, milliseid andmeid nad tema kohta omavad ning kuidas nad neid talletavad; samuti on õigus andmete töötlemise lõpetamist või andmete hävitamist paluda; kui on juhtunud turvaintsident, siis on teenusepakkujal kohustus sellest oma teenuste kasutajaid ka teavitada. Õigused ja kohustused tuleb kindlasti enne lepingu sõlmimist läbi lugeda.

Teenuse kasutuslepe on veebilehe omaniku poolt välja pakutud tingimused, millega kasutaja enne kasutama hakkamist nõustub. Enamasti küsitakse luba erinevateks toiminguteks, mis puudutavad kasutajate andmeid ja nende hoiustamist. Vahel küsitakse luba ka andmete jagamiseks kolmandatele osapooltele. Kursis võiksid olla nende teenuste kasutustingimuste ja lepingutega, kus on neil kasutajakonto. Konto loomine ja kinnitamine ilma kasutustingimusi lugemata ei ole turvaline ega mõistlik praktika.

Soovituslikud lisamaterjalid: 

• RIA – X-tee tutvustus

• Registrite ja Infosüsteemide Keskus – Avaandmed

• European Comission – Success stories in eGovernment

• How to apply for e-residency in Estonia? 

• Fujitsu – 7 põhjust, miks Eesti e-riiki tahaksid ka teised väga järgi teha

• France24 saade “Welcome to e-Estonia, the world’s first digital nation!”

• Kuidas kajastuvad internetis erinevate kultuuride erinevad tavad?

• Kuidas kohaneda erinevate e-suhtluse kultuuridega?

Virtuaalsete meeskondade üks olulisematest omadustest on see, et nende liikmelisus ei ole geograafiliselt oluliselt piiratud. See tähendab, et meeskonna liikmed võivad esindada erinevaid kultuure, sh rääkida erinevat keelt ning sõltuda erinevatest ühiskonnanormidest. Teadlikkus niisugustest erinevustest ning oskus nendega arvestada on rahvusvaheliste virtuaalmeeskondade töös väga oluline. Tabelis 1 on toodud hollandi kultuuri-uurija Geert Hofstede (1980) liigitus kultuuridevaheliste erinevuste kuuest peamisest dimensioonist. Erinevat päritolu liikmeid hõlmavate virtuaalsete meeskondade töös on praktiline neist tulenevaid võimalikke meeskonnaliikmete vahelisi erinevusi teadvustada ja neile eraldi tähelepanu pöörata, kuna lähtuda tuleb mitte ühe vaid erinevate kultuuriruumide headest tavadest ja normidest.

Tabel 1. Hofstede kultuuridimensioonid. Allikas: Trasberg, K. Hofstede kultuuridimensioonid

Osaliselt kultuurilistest erinevustest tulenevate kitsaskohtade ja probleemidena eristatakse multikultuuriliste virtuaalsete meeskondade töös järgmiseid aspekte (Singh, Rampersad, 2010; Vinaja, 2003):

• usalduse vähenemine meeskonnaliikmete vahel;

• isiku individuaalsuse eiramine, stereotüüpne käsitlemine teatud kultuuri esindajatena;

• rassism;

• erinevate keelte kasutamisest tingitud mikromeeskondade kujunemine ning mõistmisraskused;

• ajatsoonide, riiklike pühade ja vabade päevade erinevustest tulenev lisa-ajakulu suhtlemisel;

• vähene meeskonnaliikmetevaheline sünergia ning lahendamata jäetud konfliktid;

• tehnilise infrastruktuuri erinevused.

Üks peamistest nõuannetest, kuidas saab multikultuurilise virtuaalse meeskonna tööd tõhustada ja efektiivselt juhtida on paindlikkus. Eelkõige meeskonnajuht, kuid ka kõik teised liikmed peavad olema valmis paindlikult enda ja meeskonna töö ümber kujundamiseks.