Järgnev kollaaž toob esile mõned lihtsad võimalused, kuidas valguse erinevaid omadusi võib foto- või videotöös loominguliselt kasutada:

1. Esimesel fotol on näha, kuidas rabalaudteele langevad puude varjud lisavad pildile kontrastsust. Laudteel, mis muidu oleks ühtlaselt hall, on nüüd heledamad ja tumedamad triibud.
2. Teisel fotol on osa valgusest neeldunud veekogusse. Vette langenud lehed paistavad tumedamad kui need lehed, mis on jäänud vee peale. See jäädvustus veekogust on tehtud nii, et kaamera on veekogule suunatud ülevalt alla. 
3. Kolmandal fotol on näha valguse peegeldumine veepiiskades (piisad justkui helendaks) ja veidi paremal on näha ka vikerkaarevärve, mis on tekkinud valguse murdumisest veepiiskades. Selliseid hetki võib tabada kevade ja sügise päikselistel varahommikutel, kui öö on olnud piisavalt jahe selleks, et tekiks kaste või härmatis.
4. Neljandal pildil on kollaste kaskede, tumedate puutüvede ja helesinise taeva peegeldus jõeveel. Kuivõrd vesi voolab, ei ole peegeldus selgepiiriline. See loob mõnevõrra impressionistliku mulje. Järeltöötluses on foto keeratud nö õiget pidi, et roheline kaldaserv oleks foto allservas ning sinine taevas ülal.

 

Üldjuhul on igas keskkonnas mingit sorti valgust ning enamasti saab kaameraga jäädvustada ka mingisuguse kujutise (Millerson, 1991). Sageli arvatakse, et parim valguslahendus on päikesevalgus, kuid siin on päris mitu aspekti, millega tuleks enne võttepäeva arvestada. Kevadel ja suvel on selgel keskpäeval valgust isegi liiga palju, mistõttu on tavakasutajale kättesaadava tehnika piirangute tõttu üpris keeruline head kaadrit jäädvustada. Näiteks võib jääda valguse ja varju kontrast liiga tugev, st varjus alad on kaadris liiga tumedad ja päikse käes olevad alad liiga heledad, või jääb kogu kaader ühtlaselt liiga hele või vähe kontrastne. Küll aga võib päikesevalguses huvitavaid tulemusi saavutada hommikuti ja õhtuti, mil päike on madalamal.

Pikemate võttepäevade puhul on päikesevalguse probleemiks selle pidev muutumine ajas. Näiteks vahelduva pilvisusega ilma puhul võib igal hetkel pilv päikese ette tulla ja muuta kogu võtteplatsi ja kaadri valguslahenduse. Erinevalt inimsilmast ei kohane kaamerad muutuvate valgusoludega kuigi hästi. Samuti on päikesevalgus eri kellaaegadel veidi isemoodi (erinev intensiivsus, värvustemperatuur jne). Pikemate võttepäevade puhul võib seetõttu juhtuda, et hommikupoolikul filmitud kaadrid ei sobi õhtuse materjaliga enam kuigi hästi kokku.

 

Erinevates valgusoludes toimetulek on videotöös kahtlemata vajalik oskus, sest nii on võimalik kontrollida valguse intensiivsust, valguse ja varju kontrasti, järjepidevust erinevates kaadrites, sisulist sobivust. Ühtlasi on valguse abil võimalik luua erinevaid meeleolusid ja atmosfääri (Millerson, 1991). Valguse oskuslik kasutamine võimaldab kaadris luua ruumilisuse illusiooni.

 

Üks viis valguse tundmaõppimiseks videotöös on valgustussuundade mõistmine ja jäädvustamine kaadrisse. Valgustussuundade all mõistetatakse seda, millise nurga all (kaamera asukohast lähtuvalt) valgus kaadris olevale inimesele langeb (Millerson, 1991). Valgusallikas võib seega olla otse kaamera kohal, kaamerast umbes 90kraadise nurga all, paista kaamerale otse vastu jne. Järgnev kollaaž illustreerib nelja viisi valgusallika paigutamiseks kaamera ja pildil oleva inimese suhtes.

 

 

1. Siin on valgusti asetatud otse kaamera kohale, mistõttu võib sellist valguslahendust nimetada ka otsevalguseks. Nagu fotolt näha, on varjud inimese näost peaaegu kadunud ning inimene fotol tundub olevat kahemõõtmeline.
2. Siin on valgusti asetatud kaamerast umbes 90kraadise nurga alla, kaadris oleva inimese suhtes aga tema vasakule küljele. Sellist valguslahendust võib nimetada külgvalguseks. Fotol on näha, et inimese üks näopool on tugevalt valgustatud, samas kui teisel näopoolel on tugevad varjud. Sellel fotol on valguse ja varju kontrast suur ning see loob mõnevõrra dramaatilise efekti. Sobilikus kontekstis võib kaamerast vasakule või paremale kuni 90kraadise nurga alla asetatud valgusti anda huvitava ja dramaatilise kaadri.
3. Valgusti on asetatud kaamerale vastu, inimese selja taha, mistõttu võib seda lahendust nimetada ka tagantvalguseks. Selline lahendus valgustab inimese piirjooned, kuid mitte kaamera poole jäävaid alasid inimese näol ja kehal. Hästi paigutatud tagantvalgus tekitab silueti.
4. Neljandal fotol on valgusallikas asetatud inimese näo suhtes päris alla ning valgusvihk paistab seega alt üles. Inimese näole tekivad pikad ja dramaatilised varjud kohtadesse, kus neid tavaliselt ei ole. Kui mõned üksikud erijuhtumid välja jätta, siis võiks sellist lahendust vältida.

 

Kokkuvõtteks, valgustussuundadega töötamine aitab mõista erinevusi valguse ja varjude tasakaalus, mida saab luua valgusallikate paigutamisega kaamera ja kaadris oleva inimese suhtes. Harjutamiseks ei ole tarvis kuigi palju tehnikat peale kaamera, sest ka päikselisel päeval (vahel ka pilvisel päeval sõltuvalt pilvkatte tihedusest) on võimalik valgustussuundi tundma õppida. Tõsi küll, sellisel juhul tuleb muuta modelli ja kaamera asukohta päikese suhtes. Hämaras või kogunisti pimedas ruumis on häid tulemusi võimalik saada ka kõige tavalisemate kodukasutuses olevate valgustitega.

Ühe valgusallikaga töötades võib saada kahtlemata huvitavaid tulemusi ning tihti peale polegi tavakasutajal rohkem valgusteid võtta. Siiski on oluline tundma õppida üht tele- ja filmimaailmas levinumat valgustamise viisi – kolme punkti valguse meetodit/süsteemi (Millerson, 1991; Thompson & Bowen, 2009). See on niisugune valgustamise viis, kus inimese välja valgustamiseks kasutatakse kolme valgustit (vt joonis).

 

 

 

Joonisel on näha, et kaks valgusallikat (joonistav ja täitev valgus) paigutatakse inimesest ettepoole, kaamera kõrvale ning kolmas (kontra- või vastuvalgus) inimese selja taha, sõltuvalt olukorrast, kas otse kaamera vastu või suurema kui 90kraadise nurga all kaamera suhtes (Thopmspon & Bowen, 2009). Nimelt on siin oluline, et valgustid ise ei tohiks kaadris näha olla.

 

Valgustamist alustatakse joonistava valguse paigutamisest võtteplatsil. Enamasti asub joonistav valgus kaamera suhtes 45kraadise nurga all kas vasakul või paremal ning kaadris oleva inimese silmade kõrgusest umbes meetri võrra kõrgemal (Thompson & Bowen, 2009). Joonistav valgus on selles süsteemis kõige tugevam valgusallikas, see määrab valguse langemise suuna kaadris. Joonistav valgus toob esile inimese peamised näojooned, loob põhilised varjud ning määrab kaadri üldise särituse (Millerson, 1991).

 

Järgmisena paigutatakse täitev valgus kaamerast teisele poole umbes 45kraadise nurga all. See tähendab, et kui joonistav valgus asub kaamera suhtes paremal, siis täitev valgus pannakse vasakule ja vastupidi (Thomposn & Bowen, 2009). Täitev valgus vähendab kaadri üldist kontrasti ja valgustab joonistava valguse tekitatud tugevaid varjusid (Millerson, 1991). Oluline on ka see, et täitev valgus ei kaotaks inimese näolt varjusid täielikult, vaid ainult vähendaks kontrasti.

 

Täitva valguse allikas võiks ideaalis olla poole võrra nõrgem kui joonistaval valgusel. Kui on kasutada kaks sama võimsusega lampi, siis asetatakse täitva valguse allikas kaadris olevast inimesest poole kaugemale kui joonistav valgus. Üldjuhul kasutatakse täitva valguse allikal ka hajukit.

 

Kolmandana kasutatakse kontra- või vastuvalgust, mille allikas asetatakse kaamerale vastu, inimese selja taha. Vastuvalgus toob esile inimese piirjooned ja aitab kaadris olevat inimest eristada tema selja taha jäävast taustast. Vastuvalgus loob ruumilisuse mulje, ilma selleta võib kaadris olev inimene tunduda kahemõõtmeline (Millerson, 1991).

 

 

Joonistava ja vastuvalgusena kasutatakse enamasti suundvalgusteid ehk väikese hajumisnurgaga valgusteid. Mõisted “joonistav valgus”, “täitev valgus” ja “vastuvalgus” kirjeldavad valgusallikate funktsioone kolme punkti valguse süsteemis, mitte aga valgustite tehnilisi karakteristikuid.

 

Järgnevas videos on illustreeritud kolme punkti valguse süsteemi ühes kaadris. Valgusallikad lülitatakse sisse üksteise järel põhjusel, et õppijal oleks võimalik analüüsida, mis kaadris parasjagu esil on. Päris võttepaigal, kui valgustid on paika seatud, töötavad kõik kolm lampi üheaegselt.

 

 

Kolme punkti valguse süsteemis on küll päris konkreetsed juhised, kuidas valgustid peaksid asetsema ning missuguseks kaadri muutma, kuid konkreetne valgustite paigutus sõltub juba võtteplatsist jm asjaoludest, mis võivad valguslahendusi mõjutada (Millerson, 1991). Ühtlasi on siinkohal oluline rõhutada, et kui on soovi luua kaadris erilist meeleolu või atmosfääri, siis on tausta ja kaadrisse jäävate esemete valgustamiseks vaja kasutada eraldi valgusallikaid. Seega on võtteplatsil soovitud valguslahenduse loomine tehnilises mõttes küllaltki ressursimahukas.

 

Õppimise seisukohast võib proovida luua ka olukordi, kus küll kasutatakse kolme valgusallikat, aga nendest ainult kaks valgustavad kaadris olevat inimest, kolmandat aga kasutatakse näiteks taustal asuvate esemete või tausta enda valgustamiseks. Sedalaadi harjutamine on oluline ka seetõttu, et võrdlemisi kõrge hinna tõttu ei pruugi lihtsamas videotöös alati soovitud hulgal tehnikat kasutada olla. Nii näiteks tuleb teine kord siseruumides hakkama saada üksnes ühe või kahe videotööks mõeldud valgustiga ning kombineerida neid ruumis endas olevate valgusallikate ja aknast langeva päevavalgusega.

 

Järgnev fotokollaaž illustreerib kolme valgusallika erinevaid kasutusviise, kus esimesel fotol on inimene valgustatud kolme punkti valguse meetodil. Teisel fotol on inimese valgustamiseks kasutatud joonistavat ja täitvat valgust, kuid kolmandat valgusallikat kasutatakse värvilisena tausta valgustamiseks.

• Proovi päikselisel hommiku- või õhtupoolikul jäädvustada erinevaid varjude tekitatud kujundeid erinevatel pindadel. Proovi seadistada oma telefon/kaamera nii, et varjud tuleksid kontrastsemalt esile.
• Veekogu ääres proovi leida erinevaid peegeldumisi, neeldumisi või murdumisi. Kahe esimese harjutuse peamine eesmärk on treenida silma naturaalses keskkonnas huvitavate valgusaspektide märkamiseks. 
• Võta eeskujuks valgustussuundade peatükk ning proovi tehisvalguses jäädvustada fotod või videod, kus inimese näole langeb valgus otse kaamera kohalt, inimese vasakult või paremalt küljelt, inimese selja tagant ja inimese lõua alt. Harjutuse eesmärk on paremini mõista, kuidas erinevatest suundadest langev valgus muuda inimese näojooni kaadris. 
• Proovi otse-, külg- ja tagantvalgust jäädvustada päikesevalguses.
• Leia kolm valgusallikat, mida saad ruumis liigutada ning proovi luua kolme punkti valguse süsteem. 

Griffin, M. (2008). Visual competence and media literacy: can one exist without the other? Visual Studies, 23(2), 113-129. doi:10.1080/14725860802276255

Maran, M. (2007). Filmiterminid ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Eesti filoloogia osakond

Millerson, G. (1991). The technique of lightining for televison and film. Oxford: Focal Press

Pärtel, E. (2011). Füüsika mõisted gümnaasiumile. Eesti-vene-eesti sõnastik. Kasutatud 31.08.2022. https://www.keeleveeb.ee/dict/school/physics/dict.cgi?word=sv575

Tempel, E. (i.a.). e-õpik: Füüsika 8. klassile. Kasutatud 31.08.2022. https://opik.fyysika.ee/index.php/book/view/36 

Thalheim, T. (2011). Väike inglise-eesti seletav filmisõnastik. Magistritöö. Tartu Ülikool, Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut

Thompson, R. & Bowen, C. J. (2009). Grammar of the Shot. London: Focal Press.

Vakker, E. (2014). Filmi järeltootmise inglise-eesti valiksõnastik. Magistritöö. Tartu Ülikool, Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut