Lugu ja selle loomine

Mitte ükski lugu ei kõneta kõiki, kes seda nägema juhtuvad. Sihtauditooriumi võimalikult täpne määratlemine aitab valida sobivad väljendusvahendid video loomiseks.  Alustada võib sihtauditooriumi kujutlemisest ja kirjeldamisest näiteks järgmiste tunnuste alusel. Kategooriaid võib alati lisada, samuti võib kaaluda, kas siin esitatud tunnused üldse on konkreetse videoloo puhul olulised. 

• Sugu ja vanus
• Igapäevaselt kasutatavad keeled
• Elukoht
• Perekonnaseis
• Suhtlusringid
• Tegevusala
• Huvid ja harrastused
• Meediakasutusharjumused, sh sotsiaalmeedia
• Lemmikmuusika
• Riietumis- ja tarbimisstiilid

 

Näide 1: Aiandustalu kavandab lühikest videot, et värvata marja- ja aiaviljamüüjaid välilettide juurde. Videot on kavas levitada sotsiaalmeedias koos pisikese auhinnaloosiga. Sihtauditooriumit positsioneerides jäävad sõelale mõned olulisemad tunnused:

• Pigem noored või nooremas keskeas mehed ja naised
• Head suhtlejad, kes jaksaksid klientidele kogu päev naeratada
• Hea tervisega ja „ilmakindlad“, et nad peaksid vastu nii vihmasel kui palaval päeval
• Eesti keele oskus hädavajalik, vene ja inglise keele oskus annab eeliseid
• Eelistatud on suure suhtlusringiga aktiivsed sotsiaalmeediakasutajad – kui nad ei taha ise müüjaks tulla, aitavad nad sõnumit edasi levitada.
• Muusikamaitse ja perekonnaseis ei ole selle video sihtrühma puhul eriti oluline; küll aga peab mõtlema, kas ja millist muusikat videos üldse kasutada.
• Elukoht ja mobiilsus võivad osutuda väga tähtsaks
• Kuna eesmärk on leida särasilmseid müügiinimesi, siis peaks video kõnetama pigem tavapärasema stiilitundega inimesi (äärmuslike subkultuuride esindajad ei ole välistatud, aga neid ei ole ka eraldi vaja arvestada).

 

Näide 2: Noortekeskuses on otsustatud teha video, mis suunaks mõtlema tõukerattaga sõitmise ohutusele. Sihtrühm kirjeldati järgmiselt:

• Poisid ja tüdrukud vanuses 5-15; pigem siiski poisid, kuna nad kalduvad liigselt riskima.
• Elava loomuga, väljas liikumist armastavad noored, kellele meeldib kiirus ja põnevus.
• Arvatavasti hindab sihtrühm iseseisvust ja vabadust ning tunneb mõningat trotsi reeglite ja korralduste vastu.
• Video on suunatud nii linnas kui maal elavatele noortele.
• Sihtrühmale vastuvõetava stiili määramiseks on arukas korraldada fookusrühm.
• Muud tunnused tunduvad ebaolulised.

Kui sihtrühm on positsioneeritud, võib tähelepanu alla võtta loodava narratiivi sõnumi. Miks võiks see sihtrühm sellest sõnumist huvitatud olla? Millist kasu vaataja selle video sõnumist saab ja kuidas see teda mõjutada võib? Väga kasulik on läbi mõelda ka oma kommunikatiivsed eesmärgid ehk see, mis pärast sinu videolugu muutuma peaks. Kas loo loomise eesmärk on informeerida, näidata, aidata? Mõjutada kellegi käitumist? Lahutada meelt? Väljendada kokkukuuluvust? Väljendada oma mõtteid? Koguda populaarsust?

Juhtlause väljendab ühe grammatiliselt korrektse lausega narratiivi peamist teemat. Juhtlause on vajalik eeskätt autori enda jaoks, kuid seda võib kasutada ka kaastöölisi otsides või oma loo lühivormis tutvustamiseks. 

Sünopsis on umbes 25sõnaline kirjeldus sellest, mis loos toimub või mida näidatakse. Sünopsis laiendab juhtlauset ning lisab sellele detaile. Samas on sünopsis kõige lühem vorm, mis annab edasi loo ajalise või põhjusliku sidususe. Mõnikord on hea esitada sünopsis peategelase ehk protagonisti kaudu (vt näidet).

Kui sündmuste põhilisest käigust on ülevaade olemas, võib lõplikult paika panna ka loo sõnumi. Siin väärib eristamist see, MILLEST lugu räägib ja see, MILLEKS seda räägitakse. 

Juhtlause, sünopsise ja sõnumi vormistamisel on alati võimalikud variatsioonid. Mõnikord võib loo loomise protsess alata väga selgest ja personaalsest sõnumist, mille väljendamiseks autor alles otsib sobivat tegelast, tegevust, sündmuskohta ja stiili. Mõnel teisel korral aga tulebki lähtuda olemasolevast isikust või võttekohast (nt vana rahvamaja, millel varsti tuleb aastapäevapidu) ning genereerida selle põhjal sihtrühma kõnetav lugu. Seetõttu tuleb ka järgnevas näites esitatud veergude järjekorda suhtuda loominguliselt.

Näide 3

Juhtlause	Sünopsis	Sõnum
Minu lugu näitab, kuidas kilekotte ruumisäästlikult kokku voltida.	Malle tahab köögikapist võtta ühte kilekotti, ent sealt voolab välja terve laviin. Malle on vihane. Kööki astub Linda, istub rahulikult laua taha ja hakkab kotte kolmnurkadeks kokku voltima. Malle järgib tema eeskuju ja rahuneb.	Kilekotte saab hoida ka nii, et nende pärast ei ole tarvis vihastada.
See on rahuliku tempoga lugu minu vanaisa talu arengust 100 aasta vältel.	Vanaisa Enn vaatab fotoalbumit ja kommenteerib fotodel olevaid hooneid, inimesi, sündmusi, ajastuid.	Perekonna mälestused on huvitavad ja väärt edasikandmist.
Mul on pakkuda lustakas videolugu oma kassi esimesest eluaastast.	Lugu algab päevast, mil ma kassipoega esimest korda nägin, ja liigub kronoloogiliselt tänasesse päeva, mil kiisu saab aastaseks. Lõpukaadris sööb kiisu pasteedist torti.	Kassipojaga saab alati palju nalja, sest ta on nii painduv ja graatsiline.
Selle videoga me värbame suveks maasikamüüjaid.	Maasikamüüja Kelli suhtleb klientidega, kaalub marju, naeratab, arvutab, võtab raha vastu, räägib oma kaubast ja töö nüanssidest jne.	Maasikamüüja töö on meeldiv, tasuv ja üldse mitte üksluine.
Video räägib kolme põrsakese ja hundi vahelisest konfliktist.	Kolm põrsast ehitavad endale maja. Üks õlgedest, teine haost, kolmas kividest. Hunt puhub kaks esimest maja laiali ja sööb põrsad ära. Kolmas, kivimaja ehitanud põrsas kavaldab hundi üle. Ta keedab hundi ära ja pistab nahka.	Turvalise elu nimel tuleb vaeva näha, aga see tasub ennast ära.

 

Autori isik, maailmavaade ja stiilitaju on sõnumi valikul väga oluline. Eelmises näites kasutatud kolme põrsakese lool võib olla mitu erinevat sõnumit. Valiku teeb autor ning sellest valikust sõltub ka loo žanr ning stiil:

• Ma tahan vaatajale öelda, et väiksel põrsal ei ole suure hundi vastu eriti midagi teha. Tuleb saatusega leppida.
• Ma tahan oma looga öelda, et individualistlikus ühiskonnas süüakse nõrgemad ära.
• Ma näitan oma looga, et isekad jäävad küll ellu, aga üksi.
• Minu loo sõnum on see, et kuri ja ahne hunt saab alati karistuse.
• Ma juhin oma looga tähelepanu huntide õiguste räigele rikkumisele ülekaaluka põrsapopulatsiooni poolt.

Lugusid võib liikidesse jagada väga mitmel viisil, ent kuna narratiiv on sedavõrd universaalne mõiste, ei ole ükski liigitus lõplik. Mõned näited on toodud allpool.

Keeleteaduses ja -õpetuses eristatakse tihtipeale kolme põhilist tekstitüüpi: kirjeldav, jutustav ja arutlev. Kirjeldava teksti eesmärk võib olla mingi nähtuse tunnuste või omaduste esiletoomine, mõnikord ka võrdlus teiste nähtustega. Kirjeldavat teksti võib leida teatmeteostest, aga ka retseptiraamatutest või juhendvideotest, mis näitavad, kuidas mingi protsess toimub (näiteks jalgratta keti vahetamine). Videotöös sünnib kirjeldavat tüüpi tulemus ka siis, kui kaamerat kasutatakse lihtsalt mingi sündmuse jäädvustamiseks, ilma sellele omapoolset tausta või hinnangut lisamata. Näide selle kohta võiks olla pilliõpilase esitatud pala, mis kõlab videos algusest lõpuni. Niisugune video on mõnes olukorras kohane, ent kirjeldav tekstitüüp on videotöös pigem algmaterjal, mida mõningate võtetega väärindada ja tihendada.

Arutlev tekst väljendab ja põhjendab autori arvamust või seisukohti. See sisaldab argumente ja hinnanguid, tihtipeale ka põhjuslikke seoseid. Arutleva tekstitüübi alla liigitatakse esseed, kirjandid, arvamuslood, arvustused, aga ka dokumentaalfilmid ja tõsielusaated. Videotöös maksab hoolikalt jälgida võtteid, mille abil autor oma seisukohti esitab. Montaaži, tempo, helikujunduse ja paljude teiste võtetega on võimalik vaataja hoiakuid mõjutada kergemini kui näiteks kirjutatud teksti puhul – väljendusvahendeid on rohkem ning need on suunatud mitmele meelele korraga. 

Kõige lähemal narratiivile on jutustav tekstitüüp. Jutustava teksti eesmärk on kujutada mingit sündmuste jada, mis võib olla niihästi faktipõhine kui fantaasiast lähtuv. Selles mõttes kuuluvad jutustava teksti alla niihästi elulood, reportaažid, seletuskirjad kui kriminaalromaanid – kõigi puhul on keskmes sündmuste ajalise või põhjusliku järgnevusse esitamine. Aja kulg jutustavas tekstis ei ole aga alati lineaarne. Kui näiteks reisikirja on mõistlik alustada teeleminekust ja lõpetada tagasijõudmisega, siis põneviku teebki huvitavaks see, et algushetkest tuleb liikuda nii tagasi kui edasi (näiteks miks ja kuidas kuritegu toime pandi ning kuidas liigutakse ajas ja ruumis süüdlase tabamiseni). On enesestmõistetav, et niisugune aja ja ruumiga mängimise vabadus annab ka võimaluse kruvida pinget, vaatajas erinevaid tundeid tekitada, teda üllatada ja rabada ning hoida tema huvi üleval kuni loo lõpplahenduseni.

 

Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut kirjeldas oma magistritöös kaheksat põhilist narratiivi tüüpi, mille alla tema hinnangul annab liigitada peaaegu kõiki tuntud lugusid. Magistritööd peeti liiga üldistavaks ja halvasti tõendatuks, nii et see jäi esialgu kaitsmata. Teooria ise aga pidas ajale vastu. Vonnegut ise on sel teemal mitmeid loenguid pidanud, eesti keeles on sellest tüpoloogiast kirjutanud Moona-Liisa Mänd (2018) oma bakalaureusetöös. 

 

Näide 4: Sama sünopsise ja samade faktide põhjal saab erinevaid mudeleid kasutades rääkida mitu lugu. Näide illustreerib ka seda, kuidas protagonisti ehk peategelase valik võimaldab lugu konstrueerida väga erineval viisil:

1. Mees augus: Vapper ja tubli põrsake pühendab kogu oma aja ja energia turvalise maja ehitamisse, talub sõprade ja sugulaste pilkeid, satub võlgadesse ja jääb ilma kõigist oma lähedastest. Viimaks saab ta oma leidlikkuse ja visaduse abil kurjast agressorist jagu ning elab pika ja turvalise elu.
2. Halvast hullemaks: Üksildane ja tõrjutud hunt võitleb iga päev nälja ning külmaga. Ta näeb pealt põrsaste pillerkaari ning järjest kasvavat majanduslikku heaolu. Hunt püüab sõbruneda mitme põrsaga, ent need ei mõista tema lähenemiskatseid ja provotseerivad hunti kuni kakluseni, mis lõpeb kahele põrsale letaalselt. Hundi nälg ja üksindus süvenevad. Hunt ei anna alla ning pingutab, et luua suhteid kolmanda, kõige jõukama põrsaga, kes aga tapab hundi külmavereliselt ning kahetsuseta.

Videoloo ülesehitamiseks on lõputult võimalusi. Et leida oma kommunikatiivse eesmärgi täitmiseks parim žanr ja stiil, on hea teadvustada ka taustsüsteemi, milles video vaatajani jõuab. See on sammuke edasi sihtauditooriumi positsioneerimisest – video autor kujutleb nüüd ka aega, kohta, konteksti ja seadet, milles videot tõenäoliselt vaadatakse ning valib sellest johtuvalt oma väljendusvahendid.

 

Üsna üldisel tasandil püsides võib eristada faktidel ja fantaasial põhinevaid žanre, ehkki piirid žanrite vahel on kohati üpris tinglikud. Faktipõhisteks võib nimetada suuremat osa ajakirjanduslikest žanridest (uudis, intervjuu, reportaaž, otseülekanne, ülevaade, olemuslugu, kroonika, arvamus), aga ka teistest diskursustest pärinevaid (kõne, loeng, debatt jne). Fantaasial põhinevad videoloo žanrid kattuvad osaliselt kirjandusest tuttavatega ning nende loetlemine ei pruugi siin olla vajalik. Oluline on see, et loo jutustamiseks valitakse vahendid, mis vaatajat ülemäära ei eksita. See võib juhtuda näiteks siis, kui autor kajastab väljamõeldud sündmust nii, nagu oleks see reaalselt aset leidnud, aga ei anna vaatajale piisavalt vihjeid, et tegu on libauudisega.

 

Mistahes žanri või stiili autor valib, peab ta läbi mõtlema, kuidas seda helis ja pildis väljendada. Järgnev näide esitab ühe võimaluse, kuidas kirjalikust tekstist saab hakata liikuma humoorika video loomise suunas. Igale tundele, mõttele ja omadusele tuleb leida konkreetne väljendus.

 

Näide 5

Jüril on jalg kipsis. Ei midagi hullu, aga kolm nädalat tubast istumist on garanteeritud. Telekanaleid klõpsides jäi Jürile kõrva veidra kõlaga sõna. Narratiiv. Narratiiv, narraator, narratiivi tüübid – poisile tundus, nagu püüaks see sõna teda narrida, aga ilmselt ei olnud asi päris nii. Google sülitas vähem kui sekundiga välja ligi 12 000 lehekülge. Kõigepealt tuli meetrite viisi definitsioone, seejärel pressisid ekraanile narratiivi tüübid ja miljon joonist narratiivi kavandamise, arendamise, karakteriloome ja puänteerimise kohta. Jüri kratsis kipsi all sügelevat säärt ja pidas endamisi aru, kas poleks mitte mõistlik arvuti selleks korraks kinni panna. Aga ta oli lootusetult hiljaks jäänud. Ekraanile vupsasid narratiivmeetodil tehtud uurimistööd, raamaturiiulist hakkasid ennast välja nihutama lood, lood ja veel kord lood. Telerist tuli tõsilugusid segamini luiskelugudega, ajalugu ajas isikulugu taga viimasena vupsas läbi lahtise akna sisse edulugu.

 

Tegelase kirjeldamine audiovisuaalsete väljendusvahendite abil

Omadus, tegevus, tunnus	Väljendus helis ja pildis
Jüri igavleb	Jüri pikutab diivanil ja loobib tuima näoga tennispalli. Ajab ennast kargu najal püsti ja vaatab aknast välja. Aknast ei paista mingit liikumist. Taustal mängib arusaamatu muusika. Jüri plõksib telekapulti, viskab selle käest ja ringutab.
Jüri on kodus üksi.	Vaated toast, kus miski ei liigu peale sekundiosuti. Remont varastest nullindatest. Nurgadiivan, rulood.
Jüri kahetseb oma narri vigastust.	Retrospektiivne (nt vähendatud saturatsiooniga või hägustatud) kaader kukkumisest. Jüri kirub ennast. „Narr, narr, narr mees!”
Sõna „narratiiv” hakkab kummitama.	Kordab sõna „narratiiv”. Tõmbab sülearvuti lähemale, trükib „narratiiv” Galerii kümnetest veebilehtedest.
„Narratiiv” hakkab elama oma elu.	Animatsioon või ekraanigraafika või kombineeritud võte: sõnad ja skeemid lipsavad ekraanist ja klaviatuurist välja Raamatud nihkuvad riiulis
Jüril pole enam igav, ta on põnevil.	Jüri krabab ühe joonise sabast kinni, püüab raamaturiiulist muinasjutu, põikab ajaloo ja isikuloo eest kõrvale ja meelitab sõrmega edulugu.

 

Kase, D. (2013). Õpiobjekt “Narratiiv ja loo jutustamine.” Kasutatud 31.08.2022. http://narratiivloojutustamine.weebly.com/

Kavanda lühike lugu, milles kasutad üksnes fotosid. Mõtle läbi ja pane kirja oma loo adressaat ehk sihtauditoorium, sõnasta juhtlause, sünopsis, sõnum ning vali üks Vonneguti tüüpidest ning sellega sobiv žanr. Proovi jäädvustada nii palju sisuliselt seotud fotosid, et saaksid kokku vähemalt minuti pikkuse tervikliku loo. Inspiratsiooniks vaata allolevat näidet. 

 

 

Kui oled ühe looga õnnestunud, proovi kas samadest fotodest on võimalik Vonneguti tüüpidest lähtuvalt ka mõni teistugune lugu kokku panna. Kui mõni põhiline kaader puudu jääb, salvesta juurde. Enese loo loomise oskuste edasi arendamiseks võid proovida läbi kõik Vonneguti loo tüübid, kusjuures igakord ei pea kasutama sama materjali, vaid võid salvestada ka uued fotod. 

Mänd, M.-L. (2018). Sümbolfotod loojutustamise skeemide õpetamisel: õpikomplekti loomine ja katsetamine. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool: ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava

Saaroja, I. (2016). Audiovisuaalne projekt „Kohtumised“ – laste kasutamine sisuloomes. Magistriprojekt. Tartu Ülikool: ajakirjanduse õppekava