Kuldlõige on geomeetriline vahekord, mille abil on võimalik saavutada kaadri ideaalne proportsioon. Pildil on kaks erineva suurusega osa, kus väiksema osa suhe suuremasse võrdub suurema suhtega tervikusse (Kärner, 2006; Thalheim, 2011). Videotöös kasutatakse kuldlõike lihtsustusena kolmandike reeglit, mis tähendab, et kaadri komponeerimisel kujutatakse ette kahte horisontaaljoont ja kahte vertikaaljoont. Jooned asuvad ekraani servadest 3/8 kaugusel ning nende joonte lõikumispunktid moodustavad neli tähelepanutsooni (Thorsen & Möller, 1996; Thompson & Bowen, 2009). 

Alloleval joonisel on toodud videotöös kasutatavad kujuteldavad vertikaalsed ja horisontaalsed jooned kaadris, mis aitavad leida sobivaid tähelepanupunkte (joonisel tähistatud roosade täppidena). Ehkki lõplikus kaadris on taoline ruudustik kujuteldav, siis enamik tänapäevaseid kaameraid (ka telefonikaamerad) võimaldavad kolmandike reeglit illustreeriva ruudustiku pildiotsijasse kuvada. See võimaldab kadreerimisel  paremini rakendada vertikaalseid ja horisontaalseid jooni ning tähelepanupunkte.

 

 

Järgneval fotol on kolmandike reeglit tähistav ruudustik ja tähelepanupunktid paigutatud fotole, et illustreerida seda, kuidas mannekeen on lähtuvalt kolmandike reeglist kaadrisse paigutatud. Mannekeeni keha paigutamisel kaadrisse on lähtutud paremale jäävast kolmandikust, sest tema pilk on suunatud pigem vasakule. Mannekeeni pea kõrguse ja silmade asukoha määrab seega ülemise horisontaalse joone ja parempoolse veritkaalse joone ristumispunkt, mis on üks neljast võimalikest tähelepanutsoonidest.

 

 

 

Järgneval fotokollaažil on toodud näiteid kolmandike reegli erinevatest rakendamisvõimalustest:

1. Esimesel fotol on maastikuvaade, kus alumisel horisontaaljoonel paikneb järv ja kalda peegeldus sellel. Foto ülaosa on täidetud värvilise metsa ja tumesinise taevaga. Kolm kaske, millele fotol parasjagu päikese valgus langeb, on paigutatud alumise horisontaaljoone ja parempoolse vertikaaljoone ristumiskohta tekkivasse tähelepanutsooni.
2. Teisel fotol on mesilane ja kastaniõis paigutatud parempoolsele vertikaaljoonele. Horisontaal- ja vertikaaljoonte ristumispunkte ei ole selle foto kadreerimisel kasutatud.
3. Tartu Jaani kiriku torn asub pildi vasakul vertikaaljoonel, silmapiir aga alumisel horisontaaljoonel.
4. Siin on teravustatud lilled asetatud alumise horisontaaljoone ja vasakpoolse vertikaaljoone ristumispunkti. Ehkki kõik lilled ei jää konkreetsesse punkti, vaid täidavad kaadrit suhteliselt laialdaselt, on siiski kaadris näha kolmandike reeglist lähtuv kompositsiooon.

 

 

Järgnevas fotokollaažis on esimesel pildil mannekeen kadreeritud kolmandike reeglist lähtuvalt, teises aga paigutatud pigem kaadri keskele. Võib öelda, et fotona ei ole teise pildi kompositsioon kuigi kehv, ent videotöös kasutatakse kaadri keskmest lähtuvat kompositsiooni väga kindlates kontekstides, näiteks olukorras, kus kaadris esineja pöördub otse vaataja poole nagu uudistesaates (Thorsen & Möller, 1996). Teist fotot võib nimetada ka suletud kaadriks (vt täpsem selgitus ja näide allpool), sest selle kompositsiooni puhul ei teki muljet, nagu jätkuks antud kompositisoonisüsteem ka kaadriväliselt (Thalheim, 2011). Enamasti kasutatakse videotöös esimesele fotole analoogset kompositsiooni, kus inimene kaadris paigutatakse kolmandike reegli järgi kas vasema või parema vertikaaljoone lähistele. Seda tehakse põhjusel, et video puhul on tegemist kaadrite jadaga ning avatud kompositsioon (vt täpsem selgitus ja näide allpool) annab mõista, et kaader on sisuliselt seotud sellele eelnenud ja/või järgnevate kaadritega. Niiviisi on vaatajal hõlpsam täita need osad videoloost, mida tegelikult kaadrites näha ei ole, nt olukorras, kus kaks inimeset omavahel vestlevad ning kumbagi näidatakse suurplaanis (Thorsen & Möller, 1996).

 

 

Järgnevalt on toodud mõned võtted, mis abistavad videotöös kolmandike reegli rakendamist. Allolev näide illustreerib nn pearuumi jätmise põhimõtet (Thompson & Bowen, 2009), mis tähendab, et üldiselt jäetakse kaadris oleva inimese pea kohale natuke ruumi (Thorsen & Möller, 1996), kuid mitte liigselt nagu on näidatud esimesel fotol. Sellel fotol on tekitatud olukord, kus kogu kaadri ruum ei ole efektiivselt täidetud. Mannekeeni pea kohal on liiga palju tühja ruumi, mis muudab kaadri informatsioonivaeseks (Thompson & Bowen, 2009).

 

 

Järgneva fotokollaaži esimene foto illustreerib olukorda, kus kaadris olevale mannekeenile ei ole jäetud piisavalt ruumi selles suunas, kuhu ta vaatab ja räägib. Kuivõrd mannekeen on kaadriservale lähedal, mõjub serv nagu sein ning jääb mulje, et mannekeen lõksus (Thompson & Bowen, 2009). Mannekeeni selja taha jäävat ruumi nimetatakse negatiivseks ruumiks (Thompson & Bowen). See hõlmab suurt osa kaadrist, kuid ei anna kuigi palju informatsiooni edasi. Teisel fotol on ruumi vaatamise ja rääkimise suunas piisavalt. Video vaataja saab ise luua pildis tasakaalu ning leida seosed järgnevas kaadris näidatava vestluspartneriga (Thorsen & Möller, 1996).

 

 

Järgmise kollaaži esimesel fotol on tegemist avatud kompositsiooniga. See tähendab, et kaadri põhijooned ja mannekeeni liikumine on suunatud pildist välja (Kärner, 2006). Ühtlasi vastab see näide põhimõttele, et video vaataja tahab teada, kuhu kaadris olev inimene teel on (Thorsen & Möller, 1996). Teisel fotol on aga kujutatud kahte mannekeeni, kes näivad olevat omavahel interaktsioonis. Kompositsioon on suletud, sest kompositisooni põhijooned suunduvad pildi keskmesse (Kärner, 2006). Kõik kaadris oluline toimub nende kahe vahel ning sestap pole kaadrit vaadates ka eeldust, et midagi olulist võiks toimuda sellest kaadrist väljaspool.

 

 

Kokkuvõtteks. Kolmandike reegli rakendamine videotöös on üpris levinud ning olemuselt on reegel üpris lihtne järgida ka alustajale videograafile. Täiendavad võtted, nagu pearuumi, tegevuse ja liikumise suunas ruumi jätmine aitavad reeglit paremini rakendada. 

Ehkki ülal on toodud päris mitu võimalust, kuidas video kaadrit üles ehitada, on järgnevalt esitatud veel mõned võtted, mida sobivas kontekstis rakendades saab tulemuseks huvitava kaadri. 

 

Üks põhimõte, mida videotöös enamasti jälgitakse, puudutab kaamera asukohta kaadris oleva inimese silmade kõrguse suhtes (Thompson & Bowen, 2009). Kui on sellest aspektist lähtuvalt soov saavutada neutraalse alatooniga kaader, peaks kaamera kõrguse valima lähtuvalt kaadris oleva inimese silmade kõrgusest, ehk kaamera paigutatakse inimese silmadega samale kõrgusele. Niisuguses olukorras on niihästi kaadris olev inimene kui ekraani taga olev vaataja võrdsel positsioonil (Thompson & Bowen, 2009). Kui aga kaamera on inimese silmadest kõrgemal (vt all oleva kollaaži esimest fotot), kannab see video vaataja jaoks sõnumit, et kaadris olev inimene on pisendatud, allutatud, nõrk (Thompson & Bowen, 2009). Niisugust kaamera paigutust kutsutakse ka kärbseperpsektiiviks. Teine foto illustreerib vastupidist olukorda, st kaamera on kaadris oleva inimese silmade kõrgusest oluliselt madalamal. Nüüd on kaadris olev inimene tähtsam, suurem, võimsam kui video vaataja (Thompson & Bowen, 2009). Seda paigutust kutsutakse konnaperspektiiviks.

 

 

Samas, võib konna- ja kärbseperspektiivi kasutamine erinevates kontekstides pakkuda tavatut vaatenurka. Näiteks alloleva kollaaži esimene foto on pildistatud täielikult ülevalt alla suunas. Ülased näivad väikesete valgete täpikestena ning nende paiknemine moodustab mustri. Teises näites on need samad ülased pildistatud võimalikult maapinna lähedalt. Niisugune kaamera nurk võimaldab maailma jäädvustada kaadris olevate esemete perspektiivist. Eriti oluline on kaamera kõrgust jälgida olukorras, kus töötatakse laste või loomadega, sest vältimaks kaamera kõrgusest tingitud lisatõlgendusi, on tarvis filmida nende silmade kõrguselt.

 

 

 

Varasemates peatükkides on videotöös soovitatud kasutada pigem nihkes kompositsiooni (vt kolmandike reegel), siiski tasub sobivas kontekstis proovida ka sümmeetrilist kaadrit. Sümmeetria puhul on kaadri keskteljest või -punktist võrdsel kaugusel olevad osad ühetaolised või peegeldavad teineteist (Kärner, 2006). Alloleval kollaažil on toodud mõned näited sümmeetrilistest kaadritest:

1. Esimesel fotol on kadreeritud Mooste mõis niiiviisi, et kaadri keskteljest mõlemale poole jäävad foto osad peegeldavad teineteist.
2. Sellel fotol ei ole kaadri keskteljest vasak ja parem pool küll täielikult ühetaolised, kuid fotol on siiski rõhutatud Mooste mõisa abihoone kahe tuulekoja sümmeetrilist paigutust teineteise suhtes.
3. Selle fotonäite võib liigitada telgsümmeetria näiteks, kus Ahja laululava on kadreeritud nii, et teljest ühekaugusel olevad motiivid ühtivad pööramisel (Kärner, 2006).
4. Toila Oru pargi kuju sellel fotol on samuti kadreeritud telgsümmeetria põhimõtetest lähtuvalt.

 

 

Üks huvitav võte kadreerimisel on raamimine, mis lähtub kaadrisügavuse elementide (esi-, kesk- ja tagaplaan) kasutamisest kompositsioonis. Raamimisel leitakse kaadri esiplaanile kesk- või tagaplaanil toimuvat tegevust raamiv ese. Alloleva kollaaži esimesel fotol on näha raam, mis on tekitatud läbi mänguväljaku atraktsiooni sisse lõigatud avause. Raami abil on fotol tähelepanu keskmes hoopis tagaplaanil toimuv. Teisel fotol moodustavad oksad raami tagaplaanil oleva liivaranna ümber ning kolmandal fotol raamistab Toomikiriku võlv keskplaanil asuvat varemete sisemust.

 

 

Kaadrisügavuse loomiseks saab hõlpsasti ära kasutada ka koonduvaid diagonaalijooni, nagu on illustreeritud järgneval kollaažil:

1. Esimesele fotol on vaade Lossi tänavale Tartus ning sellel fotol väljendub ka tsentraalperspektiiv.
2. Teisel fotol rõhutavad sügavust rabalaudtee servad, mis kaugemal näivad koonduvat. Huvitava visuaalse mulje loob ka asjaolu, et laudtee ise ei kulge mitte päris otse, vaid sinka-vonka.
3. Sellel väga väikese teravussügavusega fotol tekivad koonduvad diagonaaljooned laevakatusel asuvast palgist ja lauast.
4. Siin on näha Illimari pargi tee Ahjal. Tee ääred moodustavad koonduvad diagonaalid, ent seda “kordavad” rohelised murutriibud ja isegi vasakul asuv järv.

 

 

Järgneva kollaaži esimesel fotol on Ahja mõis kadreeritud sümmeetriliselt, teisel fotol aga pigem nihkes kompositsioonist lähtudes. Nagu näha, võivad mõlemad variandid olla mõjusad.

 

 

 

 

Selle alajaotuse viimasel kollaažil on näha sümmeetriliselt (1. foto) kadreeritud tee, mille äärtest tekivad diagonaalsed koonduvad jooned, mis korduvad ka heinamaa eri värvi kihtides. Teisel fotol on aga nihkes kompositsiooni kese ning tee servade moodustatud koonduvad diagonaaljooned on asetatud pigem vasakule kolmandikule. Sõlutvalt kontekstist võivad mõlemad kompositsioonid olla sobilikud kasutada.

 

 

Kaadri komponeerimiseks on seega mitmeid erinevaid viise ning siin toodud võtete loetelu ei ole lõplik. Küll aga on peatüki autorite õpetamiskogemus näidanud, et need võtted videovaldkonnas alustavatele õppijatele jõukohased, ent samas ka arendavad.

Kaadris kujutatu mastaabi väljendamiseks kasutatatakse videotöös eri suurusega plaani. Järgnevalt esitatud kollaažil on kujutatud nelja peamist plaanisuurust – üldplaan, keskplaan, suurplaan ja detailplaan. Kokkuleppeliselt on selle jaotise aluseks inimese kujutise kadreering (Maran, 2007). Näidisfotodel on kasutatud teadlikult mannekeeni ja udustatud tausta, et vältida liigsetest detailidest tingitud tõlgendusvõimalusi.

1. Üldplaan näitab kaadris olevat inimest keskkonnas, inimene on kaadris täies pikkuses (Thalheim, 2011).
2. Keskplaanis täidab inimese kujutis vähemalt poole kaadrist ning inimest on kujutatud vööni (Maran, 2007). Keskkond on selles plaanis inimesega võrdse tähtsusega (Thompson & Bowen, 2009), inimesed emotsioonid ja žestid on selgelt eristatavad (Vakker, 2014).
3. Suurplaani puhul täidab kujutatu suurema osa kaadrist, inimest kujutav suurplaan algab õlgadest kõrgemalt (Vakker, 2014). Suurplaani puhul on keskkond väheoluline (Thompson & Bowen, 2009).
4. Detailplaani puhul täidab kogu kaadri üksik element kujutatust (Vakker, 2014). Detailplaanis enamasti puudub keskkond ja kontekst (Thompson & Bowen, 2009). Et mannekeeni puhul on väga keeruline leida ilmekaid detailplaane, on järgnevas kollaažis esitatud valik inimesest kadreeritud detailplaane.

• Jäädvusta fotod või videod, kus kasutad kolmandike reeglit nii, et igas kaadris paigutad olulised objektid erinevatel lõikepuktidele või kolmandikele. Näiteks maastikufoto puhul proovi silmapiiri paigutada ühes kaadris ülemisele horisontaalsele kolmandikule ja teises alumisele horisontaalsele kolmandikule. Või proovi üksik eristuv objekt paigutada erinevatele ristumispunktidele ning pärast võrdle oma tehtud kaadreid. Mililses ristumispunktis tundus objekt kõige mõjusam?
• Jäädvusta võrdlemiseks kaadrid inimesest keskses paigutuses ja kolmandike reeglist lähtuvast paigutuses.
• Jäädvusta võrdlemiseks kaks kaadrit, kus ühes lähtud pearuumi jätmises põhimõttest ja teises mitte. Harjutuse eesmärk on põhimõte praktikas läbi proovida, et tekiks vilumus põhimõtet pidevalt järgida. 
• Jäädvusta võrdlemiseks kaks kaadrit, kus ühes lähtud tegevuse suunas ruumi jätmise põhimõttest ja teises mitte. Harjutuse eesmärk on põhimõte praktikas läbi proovida, et tekiks vilumus põhimõtet pidevalt järgida. 
• Jäädvusta kaader avatud kompositsioonist ja kaader suletud kompositsioonist.
• Jäädvusta kaadrid konna- ja kärbseperspektiivist. Proovi mõlema puhul erinevaid kaamera kõrguseid ning pärast võrdle salvestatud kaadreid, kuidas erinev kaamera kõrgus kaadri tähendust sinu arvates mõjutab.
• Proovi leida keskkonnast erinevaid sümmeetrilisi objekte ning jäädvustada sümeetrilisi kaadreid. Jäädvusta samadest objektidest ka nihkes paigutusega kaadrid ning võrdle, kuidas need erinevad sümmeetrilistest kaadritest. 
• Otsi keskkonnast erinevaid raamivaid objekte ning proovi luua kaadreid, kus esiplaanil olev objekt raamib tagaplaani. 
• Leia ümbritsevast keskkonnast erinevaid koonduvaid diagonaalseid jooni ning kadreeri neid erinevatest paigutuse printsiipidest lähtuvalt. Näiteks, ühes kaadris paiguta koonduvad jooned kolmandike reeglist lähtuvalt, teises sümmeetriast lähtuvalt, kolmandas proovi luua tsentraalperspektiiviga kaader jne. 
• Salvesta näidistest lähtuvalt neli erinevat plaanisuurust. 
• Proovi salvestada erinevaid plaanisuuruseid erinevatest kompositsioonivõtetest lähtuvalt, nt jälgi kindlasti kolmandike reeglit, aga proovi ka sümmeetriat või koonduvaid diagonaaljooni rakendada. 

Kärner, E. (2006). Kompositsiooniõpetus. Tallinn: TEA Kirjastus

Maran, M. (2007). Filmiterminid ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Magistritöö. Tallinna Ülikool, Eesti filoloogia osakond

Sõnaveeb. (2022). Eesti Keele Instituut. Kasutatud 31.08.2022. https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/kompositsioon/1

Thalheim, T. (2011). Väike inglise-eesti seletav filmisõnastik. Magistritöö. Tartu Ülikool, Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut

Thompson, R. & Bowen, C. J. (2009). Grammar of the Shot. London: Focal Press. 

Thorsen, M. & Möller, H.-G. (1996). Teleajakirjandus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 

Vakker, E. (2014). Filmi järeltootmise inglise-eesti valiksõnastik. Magistritöö. Tartu Ülikool, Germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut