Raadio koodiks on vaid hääl – kõne, muusika, helid ja vaikus. Et kuulmismeel pole kõige “intelligentsem”, on vaja esitada sõnum väga lihtsalt. Seetõttu on kuulajale luua edastatava mõistmiseks vajalik kontekst – see mis on isikliku inimestevahelise suhtluse puhul olemas. S.t. me peame kirjeldama asju, millest me räägime, inimesi, kes räägivad, nende ilmeid ja kehakeelt. Samuti selgitavad konteksti kaasnevad sõnumid ja programmid. Et kuulaja võtab kõneldavat teksti vastu kujutluspiltidena, siis ka kõneleja peab endale kõneldavast looma kujutluspildi ning seda kuulajale edasi andma. Konteksti aitab sageli hoida kordus (olgu selleks mingi pilt, kujund või sõna).

Ajalehes ja raamatus, mis on puhtalt visuaalne meedia, on see kontekst füüsiliselt pidevalt olemas – artiklid ja fotod on kõik korraga silma all ja me võime suvaliselt valida teksti ja selle osa, mida lugeda. Raamatus on ka sisukord. Selline meedium eksisteerib ruumis.

Samas mitte kogu visuaalne meedia ei eksisteeri ruumis. Televisiooni, filmi ja teatrit iseloomustab muuhulgas liikumine ja heli, mis esinevad eeskätt ajas. Filmis ja teatris pole reeglina vaja konteksti täiendavalt luua, sest areneb üks süžee, mida vaataja jälgib algusest lõpuni. Seal ei ole üksikuid “tükke”, mida võib sisse ja välja lülitada. 

Teatud helisid kasutatakse raamistamiseks (piirirituaal), piiritluseks kasutatakse sageli ka vaikust. Eeskätt koosneb aga sõnum raadios kõnest – mis ei ole lihtsalt sõnad, vaid väljendatud hääle abil.

Raadiokommunikatsiooni eriparad viitavad vajadusele luua sõnum väga täpselt, lühidalt ja mõistetavalt. Isegi salvest järele kuulates ei ole võimalik iga lauset tagasi kerida ega pikemalt selle üle mõtiskleda. Tagasikerimise vajaduse tekkimisekski peab olema sõnum piisavalt selge ja huvipakkuv.

Samas loob raadio “pimedus” talle ka eelised, mis pole lasknud tal uute meediavormide pealetulekul hääbuda (kuigi televisiooni tekkel nii eeldati).

Raadio annab võimaluse kujutluspiltide loomiseks. Detaile kirjeldatakse sõnadega, neid iseloomustavad ka tausthelid ning kuulaja peab manama endale visuaalse kujutluspildi kirjeldatavast. Lisaks on kujutlusvõime piiritu, võime luua ka meelekuvandeid olematutest asjadest. Ka televisioon ja film annavad võimaluse kujutluspiltideks – sealhulgas samastumiskujutlusteks. Tummfilmis aga kujutleme helisid. On aga tõsi, et visuaalsete piltide reaalsusega füüsilisest keskkonnast domineerib filmis ja televisioonis eeskätt režissööri kujutlus asjast. Samas võimaldab ka raamatu lugemine luua kujutluspilte mitte ainult tegelase mõtte- ja tundemaailmast, vaid ka tema välimusest ja tegevuskeskkonnast.

Samastumine – Maksimaalse sisseelamise puhul toimuvasse hakkab kuulaja end samastama saates esinejatega. Vaidlussituatsioonis tekivad sümpaatiad või antipaatiad, kunstiliste saadete puhul samastutakse ühe või teise tegelasega. Dokumentalistikas (uudistes) on võimalik samastumine ajakirjanikuga – eriti kui ajakirjanik on kuulaja esineja ning küsib küsimusi ning otsib vastuseid kuulajale huvipakkuvana.

⬥ Raadio koodid on kuuldelised ja seetõttu esinevad ajas. See annab edastatavale “elulisuse”, sest on jälgitav arengus. Raamatu puhul saame me lugeda lõpplahendust viimaselt leheküljelt, raadiosaate puhul on see võimatu. Seeläbi toimivad ka eelsalvestatud saated olevikulistena, mis soosib olevikuaja kasutamist tekstis. Nagu teater, film ja televisioon, räägib raadiogi pigem sellest, mis toimub, mitte sellest, mis on toimunud. Nagu kirjutab Ivar Trikkel: “Ringhääling ei saa kunagi olla väljaspool aega ja ruumi. Ei täna, ei tulevikus. Küll aga saame üheks hetkeks aja seisatada.” (1996)

⬥ Raadios ei loo me kujutluspilti üksnes fantaasiamaailmast, vaid meil tuleb ette kujutada ka reaalset maailma, mis saabub meile uudiste, ilmateadete ja arutlussaadetena. Lisaks kirjeldustele ja helidele tegutseb raadios ka hääl, mis need kirjeldused meile edastab. Seega loob kuulaja ka temast oma kujutluspildi. Raadiodiktor on meie jaoks enam “fiktsioon” kui näiteks kunstilise filmi tegelane, kes väljamõeldusele vaatamata on meile füüsiliselt nähtav. Samas raadiodiktor on meile nähtamatu – iga kuulaja loob temast omamoodi ettekujutuse.

⬥ Raadio “pimedus” jätab kuulajal käed ja silmad vabaks. Kõige esimesi detektorvastuvõtjaid kuulates pidi kuulaja anduma täie pühendumusega, häälestades vastuvõtuaparaati püsivalt lainele. Mõni aastakümme oli raadiovastuvõtja seotud ka toatäie antenniga. Kaasaskantavate ja autoraadiote tekkega on raadiot võimalik kuulata kõikjal – autos, õues ja kus iganes. Taskuraadio odavus võimaldab aparaadi soetada igaühel. Seeläbi ei ole vajadust raadio ühiskuulamise järele (nagu 1920ndatel) – vaid raadio suhtleb igaühega meist eraldi, kuigi auditoorium võib olla miljon. Seda soodustab ka raadiosaadete stiil, mis võimaldab sosistada igale kuulajale eraldi kõrva, mitte pidada massidele kõnet. Raadioaparaat võib asuda meile lähemal kui tavaline vestluspartner. Raadio pakub ka seltsi üksindushetkil – keegi räägib minuga.

Seetõttu suudab raadio otse-eeter edukalt konkureerida ka internetiga, sest raadio toob passiivsele kuulajale kätte ülikiiresti kõik värsked uudised, samas kui internet nõuab interaktiivsust: sisse-logimist ja värskeima uudise versiooni saamiseks lehekülje värskendamist – refresh’imist. Autojuhtidele saab anda värskeimat infot teeolude kohta, mille põhjal nad saavad vajadusel ümber kujundada oma teekonna. Tavaolukorras rakendab raadio (kui ülimalt passiivselt tarbitav meedium) tipp-operatiivsust harva, sest raadio kuulamine etteaimatava saatekava alusel annab kuulajale vabaduse oma aega vajalikul moel planeerida. Kriisiolukorras saab aga olulise uudise või teate edastada momentaanselt – kusjuures improviseeritud lause ongi uudis, eetris juba loomise hetkel, samas kui interneti kirjalik uudis tuleb luua (soovitavalt üle kontrollida) ja üles laadida.

Samas põhjustab tähelepanu hajumine raadiokuulamise ja muu tegevuse vahel ka vastuvõetavate sõnumite ebatäpset mõistmist. Ja kuigi meil võib raadio pidevalt taustaks mängida, võime me küsimusele “kas raadiot kuulad” vastata ikkagi eitavalt. Me ei märkagi, et raadio mängib – või ei pane me tähele, mis raadio mängib. Vaid 1988.–1991. aasta revolutsiooniliste sündmuste ajal kuulati iga raadiost tulnud sõna äärmise tähelepanuga, sest see sageli sisaldas juhiseid edasiseks tegevuseks. Samuti niisugust informatsiooni olukorrast riigis, mis lõi rahulikuma meeleolu ja aitas vältida pinget ja negatiivseid emotsioone.

Selleks aga, et raadiot taustaks kuulava (kuulva) kuulaja tähelepanu konkreetse sõnumi puhuks püüda, siis tuleb mingi helilise kõlliga ta tardumusest äratada, sõnumi avalause sisu korrata ka hiljem, korrata sõnumi tegijat, tegevuse kohta ja muid olulisi komponente, et sõnumi sisu oleks meile ka hilinenult kuulama hakates mõistetav – näiteks võõrsil toimunud õnnetuse toimumiskohta peaks uudises nimetama ka hiljem, et ei tekiks häirivat muljet, et asi leidis aset meie lähikonnas.

Nagu öeldud, toimub raadios kommunikatsioon hääle abil. Seega tuleb leida iga sõnumi edastamiseks vastav hääl – kõneleja, aga ka sobilik helifoon, mis kinnistaks edastatavat sõnumit ning looks sobiva meeleolu. Ilma hääleta ei ole raadiot.

Puhas taustheli võib olla petlik, sest me ei näe seda ega tunne lõhna. Magnetlindi-sasi kahiseb nagu hein. Kuuldemängus tehakse krudisevaid samme lumel – tärklisekotti kriuksutades. Helisid, mida me suudame kontekstis identifitseerida, pole vaja sõnadega üle seletada: kui orkester mängib ja sõdurid marsivad ja teemaks on näiteks Vabariigi aastapäev, siis pole sõnadega vaja üle seletada.

Teemade avamiseks tuleb leida esinejad – rääkijad. Sageli on oluline nende usutlemine mitte stuudiovaikuses, vaid nende igapäevaste helide keskel. Reporteritehnika annab selleks järjest piiramatumaid võimalusi. Kui raadio algusaegadel tuli sündmuskohale sõita ülekandebussiga, siis 1950ndatel tulid esimesed reportermakid (vändast üles keeratavad – salvestasid 3 min). Mingil ajahetkel sai anda reportermakilt raadiomajja salvestise üle, ühendades klemmid tavatelefoni toru külge. Nüüd on kõvaketas-salvestusseadmed ja internet ja MP3 failid. Paraku tempo ja odavuse taotlus on toonud eetrisse üha enam telefoni-intervjuusid, millel reporteri (kirjeldamis)funktsioon delegeeritakse mitteajakirjanikust usutletavale, kellel võib olla mingi oma huvi asjade kirjeldamisel või kel puudub vilumus ajakirjanduslikku teksti luua.

Autentne foon lisab rääkijale usutavust, kuigi vastava fooni lisamine hiljemgi ei ole keeruline. Kui just tegu ei ole võltsinguga, võib seegi olla vajalik, sest tausthelide “konservide” kasutamine on vahel hõlpsam kui autentse heli püüdmine (aeganõudev, väga head salvestusaparatuuri nõudev jne). Keskustella võib selle üle, kui palju peab tegelikkuse loomises osalema oma häälega reporter ja kui palju mitmesugused rääkijad. Mõned reporterid räägivad ise kogu loo, illustreerides oma lugu paari illustreeriva lausega rääkijalt (eriti uudistes, kus aega on piiratult). Teised usutlejad võtavad oma küsimused välja, lastes tegelastel ise rääkida oma lugu. Usutlustes küsimused muidugi liigendavad jutustust ning tõmbavad hajunud tähelepanu saatele tagasi. Monotoonne küsitletava jutt võib olla uinutav.

Hea kõneleja leidmine ei ole kerge. Mõned inimesed on paremad vestjad, osad pelgavad mikrofoni ja muutuvad liiga kammitsetuks või väljenduvad bürokraatlikult. Sellest johtuvalt otsivad raadioajakirjanikud paremaid rääkijaid. Mõned “kuldsuud” korduvad saatest saatesse ja mõnikord ahvatletakse neid eksperdina kõnelema ka asjadest, milles nad kompetentsed ei ole. Saatejuhtide kergema vastupanu teed võib mõista – raadios ei ole võimalik kidurat intervjueeritavat asendada kattepildi- materjaliga. Samas ei saa sellist üheülbastamist heaks kiita, sest alati on palju häid rääkijaid, keda ei ole leitud ega mikrofoni ette seatud. Selle veenvaks tunnistuseks on nii “Kirjutamata memuaarid”, “Nipernaadi rännakud”, jne.

Neid hääli ja jutustajaid kokku sidudes loob raadio narratiive (tähendab kitsalt sündmuste esitust ajalises järgnevuses, kuid kasutatakse laiemalt – lihtsalt loo esitusena, komponeeritud tekstina). Narratiivid ilmuvad hierarhilistena ja lineaarsetena. Esimene tähendab seda, et mõned hääled domineerivad teiste üle (raadioorganisatsiooni hääled domineerivad “eetrisse kutsutute” häälte üle; omamoodi hierarhias on ka saatejuhid-toimetajad, kes juhatavad sisse ja välja kõiki esinejaid, neist allpool on reporterid, ning reporterite lugudes on siis mõned laused usutletutelt. Võimalikud on ka muud hierarhilised kombinatsioonid – näiteks kui reporter on võrdsustatud tavausutletavaga (saatejuht küsitleb sündmuskohal olevat reporterit. Mõnikord (BBC-s on selliseid näiteid) reporterit isegi ei identifitseerita. Samas on narratiiv lineaarne, sest see ”rullub lahti” ajalises järgnevuses ja loogilises reastuses.

Ettekavatsetus, seltskondlikkus (sociability), siirus, sündmuslikkus, samastumine, igapäevasus – ringhäälingu põhijooned (Scannell 2002)

Ettekavatsetus. Raadio (ja TV) programme eristab muudest sündmustest institutsionaalsus ning neid luuakse eemalviibivatele kuulajatele. Institutsionaalne sündmus erineb teistest selle poolest, et institutsioonil on jõu-eelis korraldada ja kontrollida sündmuse olemust ja käiku ning kehtestada oma tingimused sündmuses osalejatele. Institutsiooni esindajad vastutavad sündmuse laabumise eest. Seega on raadios aetav jutt institutsionaalne (nagu ka kohtus, kirikus või koolis) – kus voli kõnelda ei ole erinevatel osalistel võrdne. Seda võib jälgida näiteks vox populi tüüpi saates, kuidas saatejuht annab sõna ja vajadusel katkestab ja lõpetab (mõnikord kuulajad protestivad selle peale).
Inimeste omavaheline jutt on mõeldud kolmandatele kuulamiseks. Raadiokuulamine ei ole teiste jutu poolsalajane pealtkuulamine, vaid see jutt ongi avalik diskursus, mõeldud spetsiaalselt sihtauditooriumile.

Seltskondlikkus – on ringhäälingu kommunikatiivse loomulaadi põhijoon. Kommunikaatori ja auditooriumi vaheline suhe on puhtalt sotsiaalne, programm suhtluslikku vormi. Seltskondlikkus seisneb selles, et ringhäälinguorganisatsioon ei ole võimeline kontrollima auditooriumi. Ringhäälingu ja kuulajate suhe on sundimatu, sest kuulaja suhtes ei saa ringhäälinguorganisatsioon end kehtestada. Ringhäälinguorganisatsioon peab seetõttu hoolega jälgima, mida ta räägib inimestele, kel puudub otsene põhjus ja vajadus aparaati sisse lülitada.

Siirus – toob kaasa esinemisega seotud paradoksi: kui inimese käitumine on tajutav kui etlemine, hinnatakse seda ebasiirana. Kunstlik ja stiliseeritud esinemine raadios ei ole sobiv. Seetõttu võib püüda siirust saavutada sellega, et suhelda kuulajatega igaühega eraldi, mitte anonüümse massiga.

Sündmuslikkus – mikrofon läheb sündmuste keskele, aga ei sündmuse korraldaja ega ringhääling saa kontrollida, kuidas auditoorium näiteks käitub avaliku sündmuse käigus (väljaspool stuudiot).

Märgid: Ikoon – märk, mis sarnaneb kujutatava esemega (objektiga) Indeks – viitab objektile, mida kujutab – sageli põhjuslikus või järgnevas seoses Sümbol – märk, millel puudub otsene sarnasus või side oma objektiga. C.S.Peirce 1960, Crisell 1994/2016 kaudu

 

Kõne
Sõnad, eriti mida räägitakse, on märgid, mis otseselt ei sarnane asjadega, mida nad tähistavad. Kuulajal tuleb kuuldud sõnadest koosnev tekst endale visualiseerida. Sellise visualiseerimise peab enda jaoks tegema ka kõneleja, et hõlbustada visualiseerimist kuulajal. Lisaks loob teisese koodi ka esineja oma häälega. Kui hääldus otseselt ei muuda teksti tähendust – intonatsiooniga on võimalik formaalsele lausele anda vastandtähendus –, siis annab ta kindlasti sellele oma varjundi (muie, kõhklus, veendumus, naeratus jm).

Näiteid kõneluse laadidiest kuula siit.

Helid
Erinevalt leiutatud inimkeelest on helid “naturaalsed” – nad kajastavad otseselt objekti, millele nad kuuluvad. Valdavalt on helid ikoonid, nt sammud lumel. Samas on nad ka käsitlevad indeksina (võtme keeramine lukuaugus = keegi tuleb).
Raadio kasutab valdavalt neid helisid, mis on edastatava sõnumi puhul asjakohased. Kuulmismeele iseärasuse tõttu suudame helisid vastu võtta vaid ükshaaval või piiratud kimbuna, mistõttu ka teemakohane taustheli reguleeritakse kõnelejate kõnetugevuse nivoost vaiksemaks. Ka esmaolulisi hääli-helisid ei suuda kõrv kestvalt läbisegamini eristada.
Helide asjakohasuse määrab verbaalne sõnum – kui heli saates ka esineb, otsustab kuulaja konteksti põhjal, kas sellele taustale peab tähelepanu pöörama. Sageli tuleb kuulajale eraldi seletada kontekstivälise taustheli põhjust, muidu oleks see eksitav.
Helidel võib olla ka avardatud tähendus: öökull – loodussaate tunnuseks, pimeduse või ka melodraama meeleoluks, kuke kiremine ei tähista üksnes kodulindu, vaid ka päevaalgust, talukeskkonda, aabitsat. Andrew Crisell märgib, et sammud, mida tavaelus pannakse vähe tähele, on raadiohelide hulgas haruldased, mistõttu erilise sugestiivse mõjuga (pinge) jne. Helipildid ei asenda täielikult sõnul seletamist, näiteks tegemaks vahet, kas öökull märgib loodus- või haridussaadet või kuuldemängu.

Muusika
Täidab kahte põhifunktsiooni: (1) pakub esteetilist naudingut nii nagu ta on; (2) iseseisvalt või kombinatsioonis sõna või heliga tähistab midagi muusikavälist. Omaette esteetiline üksusena on ta enamiku raadioprogrammide alustugi ja programmitäide. Eestis ei ole ühtegi raadiojaama, mis ei mängiks muusikat. Täiesti omaette teema on, millist “sõnumit” kannab muusika semiootika aspektist. Laulutekst edastab sõnumit selgemalt, instrumentaalmuusika puhul on “sõnumiotsimine” mõnevõrra keerulisem.

Valdavalt loob muusika raadios emotsionaalse keskkonna. “Sõnum” jääb võrreldes verbaalse tekstiga ebamääraseks, ning sõltub tegelikult muusika taustfaktoritest – pealkiri, esitaja, või teemaga seotud legend, helilooja jne. Need loovad muusikale juurde narratiivi, mis on siiski eeskätt kaudne “sõnum”. Muusikasõnumi ebamäärasus sobib raadiosse kui taustmeediumi. Me ei pea püüdma edastatava konteksti pidevalt taibata ega sellest endale kujutluspilti luua, vaid sobitada selle meie enda mõtetesse ja meeleollu.

Raadio esmane kood on verbaalne, sest ta seletab kõiki teisi koode. Et tekst ei ole lugemiseks nähtav, siis raadio kood on eeskätt kõne, mitte kirjatekst. Samas suur osa raadiotekstist on eelnevalt kirjutatud – seega eelnevalt välja mõeldud, mitte spontaanne. Ettevalmistatud raadiotekst on ka mõttelt selgem kui spontaanne.
Kirjutatud tekst võib olla liiga kontsentreeritud, seetõttu tuleb seda kirjutada suulise kõne reeglite kohaselt – selles kasutatakse kõnekeelseid väljendeid, kõnekeelset lausestust. Raadioteksti ei tule lugeda, vaid rääkida. Lugemine loob ka barjääri kuulaja ja esineja vahel – lugemine tundub ebasiiras, seetõttu vähem usutav.
Samas uudiseid ja ka järjejuttu loetakse. Etteloetavates tekstuudistes peavad sõnad kandma täpsust, selles puudub jutustaja – kõnelejaks on uudissündmus. Sõnade sümboliline tähendus suureneb ja diktori hääle kui tema isiksuse indeksi tähendus väheneb. Väga iseäralik diktorihääl võib isegi segada uudise sisu mõistmist. Raamatu ettelugemisel rõhutataksegi teksti kui huvikeset ning nauditakse selle ilu.
Kirjaliku teksti lugemine ei sobi üldjuhul raadiosse sellepärast, et kõrv ei suuda seda piisavalt efektiivselt püüda. Asjade ja keskkonna kirjeldused nii ilukirjanduses kui ka uudislugudes sobivad olemuselt raadiosse. Sama lugu on ideede, arvamuste ja väidetega, kui neid esitatakse spontaanse kõne süntaksiga. Kui ideed muutuvad abstraktsemaks ja nende esitlus on ette välja mõeldud või eriteadmisi nõudev (nt terminoloogia!), on raadio ebaefektiivne.

Esmasele koodile lisandub, nagu eelpool viidatud, teisene kood – see kuidas kõneleja räägib. Isegi see, kuidas neutraalne diktor loeb uudist. Hingamisest, hääldusest ja intonatsioonist on võimalik teha aimamisi järeldusi räägitava, kõneleja isiku ja tema suhtumise kohta kõneldavasse jm. Need tekkivad kujutluspildid ei pruugi olla tõesed, kuid need mõjutavad sõnumi vastuvõtmist. Et audiotekste peab ette kandma hääl, ei ole võimalik teisese koodi tekkimist ega sellest tulenevaid tõlgendusi vältida.

Kõneldav tekst on ringhäälingu võtmeosa, mis eristab seda näiteks tavalisest plaadimasinast. Isegi kui programmis ei ole uudiseid (seadus võimaldab eritingimustel ka selliseid eetriraadiojaamu), siis on seal siiski reklaami ja muid lausungeid. 

Tekst peaks hõlbustama kuulajal tekitada kujutluspilte – nende abil on kuulajal võimalik edastatavat mõista, olulist tajuda ning vajalikul määral meelde jätta, et selle abil omakorda mõista järgnevat tekstiosa.

Eespool märgitud audiokommunikatsiooni tunnusjooned on olulised meeles pidada ka kõneldava teksti kirjutamisel. Eriti pädevad need uudiste puhul. See tähendab, et meil ei ole ei loetavat teksti ega hääli illustreerivat pilti – ei seisvat ega liikuvat. Me kuuleme teksti ainult korra (isegi järelkuulatava teksti tagasikerimine on keerukam kui järelvaadatava telesaate puhul) ning sageli esitatakse seda toimuvaga samaaegselt.

See loob olulisi piiranguid võrreldes ajalehe ja televisiooniga.

Esiteks – teksti loetakse ette oluliselt aeglasemalt, kui inimene silmadega ise loeb. Diktor esitab minutiga umbes 160–180 sõna (see teeb umbes 4–6 sek üks tavaline standardne kirjutusmasina tekstirida). Reporteri või vestleja jutustus on aeglasem. Võime ise arvutada, kui kaua kulub raadios esitamiseks aega loo puhul, mis ajalehes hõlmab 2000 tm (240 sõna). Üle kahe minuti, kuigi lehes on see päris pisike. Oleneb ettelugeja esitusmaneerist, tempost jm. See seab piirangud edastatava mahule. Uudistekstides on seetõttu vähem tõlgendusi ja tausta, rohkem esmatähtsaid uudisfakte. Võimalikult vähese abil tuleb luua kogupilt.

Teiseks tuleb suulistelt edastavat teksti tarbida ette antud järjekorras. Ebahuvitava saab vahele jätta tähelepanu hajutamisega, aga et huvipakkuva osa juurde naasta, tuleb mittehuvitavat kuulata vähemalt poole tähelepanuga. Kuulajatele tuleb abiks n.ö eelviited, näiteks saate alguses, mis kinnistab ta kuulajaks juhul, kui saates on kavas teda huvitavat. Kõrva tuleb saates pidevalt stimuleerida, et kuulaja märkaks teemade vahetust ja eri vaatenurki.

Sõnul tuleb seletada kõike, s.h. seda, mis televisioonis on ära näidatud pildiga. Andrew Crisell võrdleb ajelehefotot raadio tsitaathelilõiguga (s.t helilõiku, milles kedagi tsiteeritakse tema enda häälega, või: inimene ütleb ise oma tsitaadi – milles raadio on ehedam tsiteerija kui ajaleht).

Kuigi tekst võib olla, ja enamasti ongi, kirjutatud, on see mõeldud rääkimiseks – suuliseks ettekandeks. Komplekt “räägitav tekst + ainult hääl + kuuleb ainult korra” (ehk piiratud võimalus mõista) kehtestab uudistekstide lihtsuse nõude.

Seda lihtsust uudistekstide puhul saavutame eeskätt lauseehituslike võtete abil:
⬥ lühikesed laused (kuni seitse lauseühikut – operatiivmälu maht);
⬥ lihtlaused või rinnastavalt seotud liitlaused – mitte alistavad liitlaused ja kindlasti mitte põimlaused;
⬥ lausestus peab arvestama kõneleja hingamisrütmi ning lausete-osalausete vahel peab saama normaalselt hingata.

Lihtsaid lauseid saab konstrueerida niiviisi, et lähtume põhimõttest – ühes lauses üks mõte. Kui seame näiteks avalausesse koos uudisega ka kogu tausta (nagu õpetatakse tegema ajaleheartikli  puhul, et lead e. avalõik peab olema kõik kokku üks lause), siis saame keeruka lause, milles on palju eestäiendeid, sest kogu uudise eellugu muutub nominaliseerub ja kolib lauses ettepoole põhisõna, mis aga määrab lauses sisu ja sellest lähtuvalt ka arusaadavuse. Eesti keeles on tagatäiend üliharva esinev vorm, mistõttu tuleb taustinfo lauses uudisväite ette. 

Näiteks:
Kirjanike liidu juhatus valis ajakirja Looming uueks peatoimetajaks seni ajakirja ilukirjanduse osakonna toimetajana töötanud Udo Uibo.

Õige oleks: Kirjanike liidu juhatus valis ajakirja Looming uueks peatoimetajaks Udo Uibo. Udo Uibo töötas seni ajakirja ilukirjanduse osakonna toimetajana.

Helinäide 1 koos ülesandega: Kuula järgmist uudise avalauset.Püüa saada aru selle sisust kohe esimese korraga. Kui see ei õnnestu, siis kuula mitu korda. Mitmendal korral õnnestus? Mitu fakti on selles lauses? Kirjuta need üles. Moodusta uus tekst, mis ei pea olema üks lause.

Helinäide 2 koos ülesandega: Kuula järgmist uudist. Küsimus pärast kuulamist: mitu lehma oli? Kirjuta välja kõik arve sisaldavad laused. Milliseid neist oleks tulnud eemaldada? Miks? Moodusta uus tekst.

Räägitavuse nõue lisaks eemaldab lausest konstruktsioonid, mida tavalises keeles ei räägita. Lauselühendeid on raadiouudiste tekstides palju, kuigi tavakeeles ei ütle keegi, et “jättes naabrimuti pingile, läksin bussi peale”. Millegipärast aga uudises ütleme ikkagi, et “Seoses majanduslike raskustega lõpetas ilmumise ajaleht Saarlane, jättes Saaremaa teise lehe konkurendita.”

Ka lauseehitus peab järgima kõneldavuse printsiipi, kus ei ole kohta pikkadel, mitu korda alistuvatel lausetel ja ka mitte kiiludel, mis sageli lõhuvad tervikfraasi. Igasuguste mõttekatkestuste ja vaheekskursside puhul on oht, et unustame vahepeal ära, millest jutt käib ja mis millega seondub.

Kiil: Eesti Panga pressiesindaja Kaja Kell ütles aga, et väide, nagu Eesti Pank pole innovatsioonipanga tähelepanu möödalaskmistele juhtinud, ei vasta tõele.

Õige oleks: Eesti Panga pressiesindaja Kaja Kell ütles aga, et tõele ei vasta väide, nagu Eesti Pank pole innovatsioonipanga tähelepanu möödalaskmistele juhtinud.

Kuuleb vaid korra

Võõrsõnad, arvud, nimed-tiitlid, lühendid, ka uudis- ja unarsõnad – nende puhul tuleb kaaluda üldist arusaadavust. Vajadusel isegi anda sõnaseletus. Arve esitada väheses hulgas, suurusjärkudena ning pigem omavahelises võrdluses, mitte sundides kuulajat kaasa arvutama.

Vältima peaks pikemaid loetelusid, eriti kirjelduste esitamisel. Loetelu võiks piirduda kolme komponendiga ning need tuleks ette lugeda pauseerides, et kuulaja saaks soovi korral hõlpsamini meelde jätta. Parim loetelu komponente esitada jutustava lausega igaühe kohta eraldi, pakkuda kuulajale memoreerimisvõimalust kujutluspiltide tekkimise abil. 

Korrata on tekstis vaja võtmesõnu, sest ainumainimine teksti alguses võib kuulajal kaduma minna. Seetõttu võib korrata põhitegijaid, põhisündmuskohti jm olulist nimepidi. Mitte kasutada asesõnu ja sünonüüme või koguni metafoore, sest nende puhul ei pruugi hetkega olla arusaadav, kelle või mitte kohta need käivad. Kui põhisõnad, s.h kohanimed korduvad, siis ei pea neid ilmtingimata sünonümiseerima, mis on soovitatav kirjaliku teksti puhul. Siiski on soovitav korrata sama sõna samas lauses.

Selgus, täpsus

“Jutumärke” pole, seetõttu tsitaadi korral on saatelause tsitaadi ees, samuti ei kasuta me parafraasis I pööret (mina, meie). Otsetsiteerimiseks on helitsitaadid (ka ühelauselised), mis on ümberjutustamisest mõjusamad ja isikupärasemad.

“Meil oli hea”, ütles Juss Jukule pärast väsitavat matka. – nii ju keegi spontaanselt omavahel ei vestle. Lausealguse ’meie’ puhul ei ole aru saada, kes see ’meie’ on ja kas seda lausuv kõneleja (ettelugeja) on selle ’meie’ osa.

Viitamine tekstis allikale

Mida kaugem on sündmuskoht, mida kindlam on fakt, seda vähem vajame viidet allikale. Allikad esitatakse kirjalikes tekstides usutavuse ja kontrollitavuse tagamiseks. Suulise lühiuudise (kogupikkus alla minuti) ettekandmise ajal ei suuda kuulaja hinnata allika asjakohasust, samas koormab info allika kohta kuulaja operatiivmälu. Seega vajame allikaviidet faktide edastamisel võimalikult vähe, eriti lühitekstides – sest aeg on piiratud. Arvamust aga ei tohi esitada viiteta, s.t. faktina. Sel juhul esitatakse allikas enne väidet (Peaminister väitis pressikonverentsil, et peame palku kärpima.). Sageli personifitseerime asutuse, mille juht või esindaja infot või seisukohta edastab: teatab välisministeerium. 

 Allikaviidete kohandamine raadioteksti jaoks.

Pikemates lugudes on pigem vastupidi: allikat või intervjueeritavat tuleb nimetada korduvalt, et kuulaja mäletaks, kellega on tegu. Samas inimese amet võiks piirduda

lihtsustatud variandiga, mis aga samas annab piisavalt edasi allika asjakohasuse kõnealuses teemas.

Hõlpsaltöeldavus

Mõned häälikujärjestused võivad olla raskelt hääldatavad. Näiteks mitmesugused kaashäälikuühendid. Konkreetselt on see iga inimese puhul individuaalne. Iga tekstilugeja peaks neid häälikuühendeid oma tekstis märkama ja vajadusel asendama, et ettekandel kõik sujuks. Üks tekstikomistus võib rikkuda kogu otsesaate (tuleb järgkomistusi, muutub meeleolu jm teisese koodi faktorid), eriti kui see jääb tekstirääkijat alateadvuses painama. Eksitusohtlikud kohad tuleb tekstis märgistada (II/III välde, palatalisatsioon, sõna- ja lauserõhk, arvude käändelõpud, pikemate sõnade silbipiirid jm). Oluline on, et need märgised poleks teksti ettekandmisel (eriti otse-eetris) eksitavad ja tähelepanu hajutavad (nt ettekandja ei mäleta, mida ta ühe või teise märgiga mõtles). Ettekandmisel erilist tähelepanu nõudvad sõnad või sõnaosad võib lihtsalt alla joonida – nii püsib silm tekstikohal, kuni suu on selle ära öelnud.

Võõrnimed

Võõrnimed on tihti rääkijal rasked ütelda ja kuulajal rasked kuulata. Eriti kui rääkija ütleb valesti, aga kuulaja teab õiget varianti. Lahenduseks ei saa olla võõrnimede totaalne ärajätmine, kuigi tihtipeale Aafrika, Kagu-Aasia vm paiga inimeste nimed ei ütle lühiuudises midagi. Et mitte-ladina tähekujuliste nimede puhul kipub maad võtma inglise transliteratsioon, siis kaasnab sellele ka inglisepärane hääldus. Nt vene nimede hääldamine inglise kirjapildis võib olla katsumus ka vene keele oskajale. Näiteks vene-nõukogude kirjanik Михаил Шолохов, inglise transliteratsioonis Mikhail Sholokhov: kuidas hääldate? Eesti traditsioonilises transkriptsioonis kirjutatakse tema nimi Mihhail Šolohhov [mihh´ail š´oolohhov].

Eelistatavalt tuleb originaallähedane nimehääldus kindlaks teha. Riigitegelaste jt tuntuste nimehääldust on raadiouudiste toimetused aeg-ajalt küsinud saatkondadest, seda enam et mõnesid nimesid ei hääldata reeglipäraselt. Näiteks kunagise Ukraina presidendi nimi Kutšma, millel eesnimede eeskujul võiks ukrainapärane rõhk justkui olla teisel silbil – kaks silpi ja lõpus a [kutšm´a], kuid mida kandja ise siiski hääldab rõhuga esisilbil [k´utšma]. Ka aastal 2021 ametisolev Ukraina presidendi nimel on palju kirja- ja sellest tulenevalt ka häälduskujusid: ukraina keeles Володимир Зеленський, vene keeles Влади́мир Зеле́нский, inglise transliteratsioonis Volodymyr Zelensky. Eesti keeles kirjutatakse teda ukraina hääldust järgivalt Volodõmõr Zelenskõi.  Lõpusilbi õ võib tuua soovi seda rõhutada. Tegelikult on ukraina õi-lõpulises nimes rõhk eelviimasel silbil ja õ kõlab kui midagi õ, e ja i vahepealset: [volod´õmõr selénskei].

Richard-Johannes, viimasel ajal Eestis levinud eesnimekooslus, tõstatab küsimuse, kas ehk peaks seda saksapäraselt hääldama (nagu Eestis varasematel aegadel on olnud) – [rihhart], mida eeskätt soosib puht-saksa nimi Johannes. Kandjad ise aga võivad eelistada inglisepärast [ritšard], valikus on muidugi veel ka prantsuse [rišaar] ja rootsi [rikard].

Kõneekspert Einar Kraut on võõrnimede hääldust võrrelnud tõlkimisülesandega: kuulajale tuleb pakkuda arusaadavat sisu, mitte rippuda välise vormi küljes (2015). Iseäralik hääldus võib takistada öeldava mõistmist. Eesti keeles kõneldes on asjakohane võõrnimesid mugandada eesti keele hääldussüsteemi kohaselt, seda enam et mitut hääldussüsteemi vaheldumisi kasutada on üsna võimatu. Päris algkeelne hääldusvorm ei pruugi sobituda nt käänamissüsteemiga – Shakespeare’i puhul on puht-inglise hääldus [š´eiskpiö] sobitumatum kui mugandus [š´eikspiir]. Kindlasti peaks olema abiks käsiraamat (vt „Võõrnimed eesti häälduses, I–II), EKI keelenõutelefon või internet (vt https://forvo.com/). Jännist aitab välja ka kogenud kolleegilt küsimine. Kõik käibesse tulevad uued võõrnimed peaksid olema toimetuse ühisteadmus. Halvim võimalik variant on, kui täiesti võõras nimekirjutus vaatab ootamatult vastu otse-eetri tekstis, olemata seda varem kindlaks teinud ja harjutanud. 

Käesolevas tekstis ei ole kõnetehnikale eraldi tähelepanu pööratud. See ei tähenda, et sel poleks tähtsust. Olulised on nii hingamine, artikulatsioon, hääldus, intonatsioon kui ka muu seonduv. Alljärgnevalt on pakutud kirjandust iseseisvaks tööks. Käesolevale tekstile lisatud harjutusvaras leidub ka mõni kõneharjutus (Einar Kraudi harjutusvaramust).

 

Kõnetehnikat puudutav soovitatav lugemine:

1. Kraut, E. Hääldus. – Rmt-s: Kraut, E., Liivaste, E., Tarvo, A. Eesti õigekeel. Tallinn: Koolibri 1998/2000/2004, lk 10–89.
2. Kraut, E. Eesti keele hääldamine. Käsiraamat harjutuste ja helinäidetega. Tallinn: TEA Kirjastus 2000.
3. Kraut, E. Võõrnimed eesti häälduses. I, Praktilisi vihjeid üleüldse ja keeliti: üldalused, inglise keel, vene keel. Keelehooldekeskus, 2015. 
4. Kraut, E. Võõrnimed eesti häälduses. II, Praktilisi soovitusi: saksa keel, soome keel, rootsi keel, läti keel, leedu keel, ukraina keel, itaalia keel. Keelehooldekeskus, 2018.

 

Mõned nõuanded suulise teksti vormistamiseks:

• Vormista tekst puhtalt, parandusteta. Eelistatavalt prindi välja.
• Kasuta paberit, mis ei krabise.
• Jäta reavahe võimalikult suur, et oleks võimalik käigu pealt teha parandusi ja märkmeid.
• Kasuta suuremõõdulist hästiloetavat kirja, milles tähemärgid on eristatavad, nt 1 ja l (soovitavalt püsisammuga ehk ühelaiuste märkidega kirja, nt Courier (fixed-pitch font).
• Väldi liialdamist kirjavahemärkidega – neid ei ole ettelugemisel nagunii näha.
• Ära kasuta ebatavalisi markeeringuid, mida on raske ettelugemisel mõista.
• Lisa oluline häälduse kohta (rõhk, välde, võõrnime häälduspilt), vajadusel ka lauserütmi kohta (paus, rõhk jm).
• Ära poolita sõnu (arvutid seda tavaliselt ise automaatselt ei tee), samuti ära katkesta lauset üleminekul ühelt leheküljelt teisele.
• Käsitsi lisanduste tegemisel kirjuta need äärmiselt loetavalt.
• Kiirkorras välja prinditud algtekstis tee muudatuste, mahatõmmete ja muu jaoks suunavaid abijooni, et silm ei eksleks parandustemassiivis. Vt lisatud näidis 1 ja näidis 2. 
• Kasuta üksnes parandusviisi, mis on tuttav ja kergesti mõistetav. Kui parandusi koguneb palju, prindi välja uus parandatud versioon. 
• Väldi kirjaliku teksti korrektuurimärke (nt tähe- ja sõnajärje muutmiseks). Parandatav sõna kirjuta täielikult uuesti. Näidis 3. 

Kokkuvõtteks tekstikirjutamise kohta saab öelda, et kõneldava teksti puhul on oluline meeles pidada, et selle kallal töötamine ei lõpe kirjutamisega, vaid ettekandmisega (olgu otse-eetris või salvestamisel). Seda tööd juba teinul on eetrisse sobiva teksti kirjutamine järjest hõlpsam: ta “kuuleb” end kirjutamise hetkel seda rääkivat, eriti iseendale teksti kirjutamisel jne. Mõnevõrra keerulisem on kirjutada teksti teisele inimesele, sest kõneldav tekst on isikupärane ja peab kõlama kõneleja suus loomulik ja usutav. Kutsumust nõudev on olemasoleva teksti kohandamine enda jaoks, eriti kui see on olnud koostatud trüki jaoks. Näiteks koostatakse raadiouudiseid kirjalikuna mõeldud tekstide põhjal (agentuurid, ajalehtede online-uudised), kus tuleb tekst suuliseks ettekandeks ümber sõnastada. 

Nn agentuuriuudise suupärastamiseks on soovitatav kasutada pöördlehemeetodit: keerukalt sõnastatud uudis prinditakse välja ja pööratakse tagurpidi. Mälu järgi jutustatakse uudis ümber, vajadusel detaile algtekstist vaadates. See muide töötab hästi võõrkeelsete tekstide töötlemisel, mille puhul neid ei tõlgita sõna-sõnalt, vaid samuti jutustatakse ümber, sageli lühemalt kui algtekst. 

Ülesanne pöördlehemeetodi harjutamiseks.

Kui see ettevalmistusfaas jätta tegemata, võib (eriti otse-eetris) oodata keele sõlmeminek. See kipub vähendama enesekindlust teksti edasisel lugemisel. Vältimaks seda, tuleb tekst enne eetrit-salvestust endale kõva häälega (või vähemalt sosinal) ette lugeda, et tuvastada võimalikud esituslikud ebakohad ning need ümber sõnastada.

1. Chignell, H. Key Concepts in Radio Studies. London: Sage, 2009.
2. Crisell, A. Understanding Radio. London-NY: Routledge, 1994/2016
3. Farmann, E., Kramhøft, P. Raadioajakirjandus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997
4. Hendy, D. Radio in the Global Age. Cambridge: Polity Press, 2000
5. Kraut, E. Võõrnimed eesti häälduses. Tallinn: Keelehooldekeskus. I 2015, II 2018.
6. Maeseneer, P. Here’s the News. A radio news manual. UNESCO, n.d.
7. McLeish, R. Radio Productions. Oxford: Focal Press, 2005
8. Pant, V. Žanriskaalast saateskaalani, definitsioonist reportaažini. Fakt-Sõna-Pilt II, Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1965, lk 88-107
9. Loit, U. (toim). Raadiouudis. Seminari materjalid. Tallinn: Eesti Ringhäälingute Liit, 1998
10. Loit, U. (toim). Raadiouudis II. Seminari materjalid. Tallinn: Eesti Ringhäälingute Liit, 2000.
11. Scannell, P. Radio, Television & Modern Life. Oxford: Blackwell Publishers, 2002
12. Scannell, P. The relevance of talk. In: Broadcast Talk. London: SAGE Publications, 1991, pp 1–13.
13. Trikkel, I. Ringhäälinguaeg, Tallinn, 1998.