Teesid

Euroopa Liidu rohepööre ning strateegilise autonoomia tugevdamise vajadus on tõstnud kriitilised toormed majandus- ja julgeolekupoliitika keskmesse. Vastuseks sellele võeti 2024. aastal vastu kriitiliste toorainete määrus, mis muuhulgas kohustab liikmesriike koostama riiklikud üldgeoloogiliste uuringute programmid. Selle nõude täitmiseks koostas Eesti Geoloogiateenistus Kliimaministeeriumi tellimusel Eesti kriitiliste toormete uuringuprogrammi, mille eesmärk on tuvastada majandusliku potentsiaaliga kriitiliste toormete esinemisvööndeid ning võimalusel piiritleda uusi leiukohti.

Programmi fookus on Eesti kristalsel aluskorral, mille uurituse tase on seni olnud piiratud, kuid mille geoloogiline ehitus sarnaneb Fennoskandia metallogeensete provintsidega. Nendega rööbistuvad struktuurid viitavad võimalusele Eestist leida mitmeid strateegiliselt olulisi metalle, sealhulgas vaske, niklit, tsinki, liitiumi, haruldasi muldmetalle ning teisi tehnoloogiliselt olulisi elemente.

Programmi tegevuskava ulatub aastani 2040, detailsem plaan hõlmab perioodi kuni 2030. Tegevuskava hõlmab kristalse aluskorra kivimite petrograafilis-geokeemilisi analüüse, struktuurigeoloogiat ja geofüüsikaliste väljade tõlgendamist, suurandmete sünteesi ning vajadusel uute uuringupuuraukude rajamist. Oluline roll on ka huvigruppide kaasamisel ja avalikkuse teavitamisel, et maapõueressursside uurimine toimuks läbipaistvalt ja ühiskondlikku usaldust arvestades.

Programmi elluviimist koordineerib Kliimaministeerium ning peamine rakendaja on Eesti Geoloogiateenistus koostöös ülikoolide ja teiste partneritega. Programmi esimese viie aasta tegevuste eeldatav maksumus on 9,1 miljonit eurot.

Eesti majandus- ja julgeolekupoliitikas on olulisel kohal kriitilised toormed ehk CRM-id. Riigi jäätmevood märkimisväärsel hulgal väärtuslikke elemente, mille ringlussevõtt võiks vähendada strateegilist sõltuvust impordist ning tugevdada kohalikku tööstust. Ettekanne analüüsib jäätmevoogude statistikat, et hinnata riigisisest CRM-ide taaskasutuspotentsiaali ja tuvastada peamisi arengutõkkeid.

Eesti praegune CRM-ide taaskasutamine piirdub peamiselt ümbertöötlemise esimeste sammudega, mis tähendab, et enamik kõrgema lisandväärtusega töötlemisetappe leiavad aset välismaal. Elektroonikajäätmed, akud ja autokatalüsaatorid purustatakse Eestis, kuid väärtuslikemate metallide eraldamine eksporditud materjalist toimub mujal.

Eesti tugevused on lihtsamate ja homogeensemate jäätmevoogude ringlussevõtus: romusõidukid, pliiakud, alumiinium ja vasejäätmed on valdavalt edukalt taaskasutatud. Samas keerukamad vood nagu väikeelektroonika, Ni-Cd patareid, liitiumioonakud ja autokatalüsaatorid on madala ringlussevõtu tasemega, kuigi sisaldavad proportsionaalselt rohkem kriitilisi toormeid.

Eesti jäätmekäitluse jaoks on uute tehnoloogiate majandusliku tasuvuse saavutamine oluline. Ettevõtted on juba loonud lahendusi mille abil saab eraldada haruldasemaid elemente keerulistematest elektroonilistest jäätmetest ning need kasutusele võtnud, kuid märkimisväärne osa kriitiliste toormete potentsiaalist Eestis endiselt eksporditakse jäätmetena. Riigil on olemas teaduslik kompetents, kuid puudub tööstuslik mastaap, mis võimaldaks väärtusahela suuremat osa Eestisse jätta.

Tiit Rahe, Helena Gailan, Tarmo All
Eesti Geoloogiateenistus

Avatud maasoojussüsteemid on üks maapõueenergia kasutamise viisidest, kus soojus ammutatakse põhjavee vahendusel. Käesoleva töö eesmärk on anda ülevaade Eestis rajatud avatud maasoojussüsteemidest, nende senisest kujunemisest, paiknemisest ja tänasest seisust. Võrreldes kinniste maasoojussüsteemidega on avatud süsteemide rakendamine rohkem seotud kohalike hüdrogeoloogiliste tingimustega, sest nende toimimine sõltub põhjaveekihi veeandvusest, põhjavee liikumisest, veekvaliteedist ning tootmis ja tagastuskaevude sobivast toimimisest. Lisaks on avatud süsteemis tõrked ja hoolduse vajadus sagedasem, kui seda on kinniste maasoojusenergia süsteemide korral.

Eestis on avatud maasoojussüsteeme rajatud seni suhteliselt vähe ning nende levik on olnud ajas ebaühtlane. Töö keskendub Eestis rajatud süsteemide koondvaatlusele, et kirjeldada, millistes tingimustes ja milliste lahendustena on neid seni kasutatud. Selle kaudu on võimalik hinnata, milline on olnud avatud maasoojussüsteemide koht Eesti maapõueenergia kasutuse arengus ning millised geoloogilised ja praktilised tegurid on nende levikut kujundanud.

Senine kogemus näitab, et avatud maasoojussüsteemide kasutuselevõttu mõjutavad nii põhjaveekihi omadused, tehniline teostatavus kui ka keskkonnatingimused. Olulist rolli mängivad riskid süsteemi rajamisel, loamenetlusega seotud nõuded ning vajadus põhjalikumate eeluuringute järele. Seetõttu on avatud süsteemid jäänud Eestis pigem üksikute sobivate asukohtade tehnoloogiaks kui laialt levinud standardlahenduseks, kuigi sobivates tingimustes võivad need olla tõhusad ja perspektiivikad.

Teema seostub hästi Eesti geoloogiateaduse tänaste väljakutsete ja tulevikusuundadega. Lisaks senise olukorra kirjeldamisele annab töö lähtekoha ka edasiseks aruteluks, milline võiks olla avatud maasoojussüsteemide tulevik Eestis. Seda toetab ka AVATAR projekt, mille raames kavandatakse uuringupuurauke ja vähemalt ühe avatud maasoojussüsteemiga pilootjaama ettevalmistamist. Nii võimaldab käesolev käsitlus siduda Eestis juba rajatud süsteemide ülevaate uute uuringute ja tulevikuperspektiiviga.

Ettekanne tutvustab Tartu Ülikool isotoopialabori tööprotsesse ja tehnilist võimekust, avades nn „köögipoole“ vaate labori igapäevategevusele. Antakse ülevaade kasutatavatest seadmetest ning nende rakendustest teadusuuringutes. Lisaks käsitletakse praktiliste näidete kaudu levinumaid eksimusi ja jagatakse soovitusi, kuidas neid vältida.

Eesti Geoloogiateenistus, Rakvere, alvar.soesoo@gmail.com; Geoloogia instituut, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn; Geoloogia osakond, Ökoloogia ja Maateaduste instituut, Tartu Ülikool, Tartu

Geoloogiline kaart on enamat kui kivimite leviku kartograafiline kujutis. Seda võib käsitleda kui süstematiseeritud geoloogilise informatsiooni kollaaži, mis ühendab erinevatest ruumilistest ja ajalistest mõõtmetest pärinevaid vaatlusi. Lihtsustatud kujul näitab geoloogiline kaart kivimite ja litoloogiliste üksuste levikut Maa pinnal kahemõõtmeliselt, kuid samal ajal sisaldab see teavet kolmemõõtmeliste „maa-aluste“ struktuuride ning geoloogiliste protsesside arengu kohta ajas (neljas mõõde). Seetõttu toimivad geoloogilised kaardid integreerivate mudelitena, mis koondavad stratigraafilised, struktuursed, geofüüsikalised, geokeemilised, kronoloogilised ja muud andmed ühtseks tõlgenduslikuks raamistikuks. See raamistik võib aga ajas muutuda, ehk siis tõlgendus ei ole lõplik tõde vaid teatud perioodi teadmiste sünteesi tulemus.

Tänapäevase geoloogilise kaardistamise algus ulatub 18. sajandi lõppu (näit. Nicolas Desmarest’ 1771. aastal koostatud Auvergne’i vulkaanilise piirkonna kaart). Oluliseks verstapostiks kujunes William Smithi 1815. aastal avaldatud Inglismaa ja Walesi geoloogiline kaart, mida peetakse esimeseks stratigraafilistel põhimõtetel koostatud riiklikuks geoloogiliseks kaardiks.

Eestis algas geoloogiline kaardistamine 19. sajandil. Carl Friedrich Schmidt koostas 1858. aastal esimese Eesti geoloogilise kaardi, mis pani aluse piirkonna stratigraafilistele uuringutele. Esimesed otsesed andmed Eesti aluskorrakivimite kohta pärinevad 19. sajandi lõpust ning aluskorrageoloogia uurimisel on enam kui sajandipikkune traditsioon. Pärast Eesti taasiseseisvumist järgnes kristalsete kivimite uurimises pikem paus, kuid viimase kümnendi uuringud on loonud võimaluse uuendada ligi 30 aastat tagasi koostatud viimast Eesti eelkambriumi kivimite geoloogilist kaarti.

Sarnane olukord on olnud kogu Balti piirkonnas. Viimane Balti riikide regionaalne aluskorrakivimite ja -struktuuride kaart pärineb aastast 1980. Vahepeal on kogunenud märkimisväärselt uusi geoloogilisi ja geofüüsikalisi andmeid nii Eesti, Läti kui ka Leedu kohta. Seetõttu on Eesti geoloogide poolt algatatud uus projekt ajakohase Balti Eelkambriumi geoloogilise kaardi koostamiseks, mis integreeriks kaasaegse andmestiku ja uuemad tõlgendused.

Geoinformatsiooni osakond, Eesti Geoloogiateenistus, Rakvere, Eesti Ethel.Tamm@egt.ee 

Avamus  

Eesti Geoloogiateenistus on uuendamas ja täiendamas oma geoportaali, mille nimeks saab Avamus. Töö eesmärgiks on, et kõik geoloogiateenistuse kogutavad ja avalikkusega jagatavad andmed on hõlpsasti leitavad, olles loogiliselt struktueeritud ning omavahael lingitud. Vähemoluline ei ole see, et geoloogid ja teised spetsialistid alati ajakohaseid andmeid kasutaksid.  

Oleme geoportaali sisustamisel ja kujundamisel silmas pidanud väga erinevate kasutajagruppide eriilmelisi vajadusi. Olgu see siis igapäevaselt ruumiandmeid kasutav geoloog või kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsilist – igaüks peaks geoportaalist vähese vaevaga leidma info, mida on otsima tulnud. Huviline saab geoportaali kaardirakenduses vaadata geoloogiateenistuse koostatud geoloogilisi kaarte, veebirakenduste kaudud uudistada varasemate geoloogiliste uuringute, sh puuraukude andmeid, tutvuda andmete kirleduste ja dokumentatsiooniga, andmeid alla laadida ning leida abimaterjale andmete kasutamiseks. Geoportaalis on võimalik andmeid otsida ka valdkondliku valiku järgi. Näiteks on ühele lehele koondatud kõik puuraukudega seotud andmed, rakendused ja teenistusevälised valdkondlikud portaalid.  

AUK 

AUK veebirakenduse näol valmib töövahend puuraukudega seotud andmete vaatamiseks ja allalaadimiseks. Rakendus näitab puuraugu asukohta, geoloogilisi kirjeldusi, puursüdamike andmeid ja fotosid, võetud proove ja läbi viidud analüüse ning mõõtmistulemusi. Rakenduse abil on võimalik vaadata ja omavahel võrrelda puuraukude litotulpasid, tõmmates kaardile profiili või valides soovitud puurauke ükshaaval. Samuti on nupulevajutusega võimalik visualiseerida puuraugus läbi viidud mõõtmiste tulemusi ja puursüdamikust võetud proovide analüüsitulemusi.  

Rakenduse kaardil saab kuvada lisaks geoloogiateenistuse hallatavatele puuraugu andmetele ka SARV ja EELIS andmekogus olevaid puurauke ja puurkaeve. Puurauke ja -kaeve on võimalik kuvada maavarade, katastrikaardi, kitsenduste ja paljude erinevate geoloogiliste teemakihtide taustal. Kaardiotsingut saab teha ka aadressi või katastritunnuse alusel. 

Eesti Geoloogiafond 

Eesti Geoloogiafondiga on liidetud ehitusgeoloogiliste aruannete andmestik, mis kuni 2024. aastani oli Maa-ameti hallata. Selleks uuendati geoloogiafondi andmemudelit ja klassifikaatoreid ning lisati fondi rakendusse seoses geotehnika aruannete eripäradega uusi funktsionaalsusi. 

Muutunud on geoloogilise uuringu aruande andmetele juurdepääsupiirangu rakendamise põhimõtted. Nüüd ja edaspidi saab uuringuaruande avalikku kättesaadavust määrata vajadusel ka osaliselt, märkides juurdepääsupiirangut aruande failide põhiselt. Kui läbi viidud uuringu aruande andmed sisaldavad tundlikku teavet, millele on vajalik rakendada juurdepääsupiiranguid, soovitame need vormistada võimalusel eraldi faili. Sel viisil saab avalikku ligipääsu piirata vaid tundliku info ulatuses. Nõnda talitledes on meil võimalik panustada Eesti Geoloogiafondi eesmärgi nimel – avaldada ja avalikustada varasemate geoloogiliste uuringutega kogutud teave, et tõsta tulevaste uuringute usaldusväärsust. 

Geoloogiateenistus on uuendanud ka geoloogiafondi rakenduse kaardikomponenti, parandanud andmete otsingu ja otsingutulemuste filtreerimise ning aruande ruumikuju koordinaatidest esitamise võimalusi. Samuti on nüüdsest hõlpsam navigeerida aruande failide eelvaadete vahel. Uuenduskuuri läbivad ka fondi API, WFS ja WMS teenused. 

Arendusi on aidanud ellu viia Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF). 

Eesti hüdrogeoloogia algas palju varem kui arvutimudelid ja keerulised laborid. See algas ajal, mil vett tuli kõigepealt märgata, kirjeldada ja mõista. Esimesed säilinud kirjalikud andmed Eesti põhjavee kohta pärinevad 1691. aastast. Sealt edasi tuli aeg, mil kirjeldati allikaid, sügavamaid puurkaeve ja vee omadusi. Tasapisi sai selgeks, et põhjavesi ei ole üks ühtlane nähtus, vaid kihiline ja eri omadustega süsteem. Järgnev Eesti hüdrogeoloogia arengu kokkuvõte põhineb Leo Vallneri (2024). aasta ülevaatel.  

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses muutus uurimine täpsemaks. Lisandusid vee keemilised analüüsid, puurkaevude kirjeldused ja esimesed katsepumpamised. Juba siis saadi aru, et üks vesi võib olla joogiks hea ja teine halb, üks kiht vastupidavam ja teine haavatavam. 1930. aastatel koguti üle Eesti kokku enam kui 3700 allika andmed. See oli suur samm edasi. Üksikutest tähelepanekutest hakkas kujunema tervikpilt. 

Tõeline murrang tuli pärast II maailmasõda. Uurimine muutus süsteemseks. Hakati koolitama geolooge, loodi teadusasutused, rajati põhjavee vaatlusvõrk, koostati kaarte ja hinnati põhjaveevarusid. Eestis kujunes välja tugev hüdrogeoloogiline koolkond. Selle keskmes ei olnud enam ainult küsimus, kust vett saab, vaid ka see, kuidas põhjaveekihtkond on üles ehitatud, kuidas vesi selles liigub ja mis seda mõjutab. 1991. aastaks oli seires 795 vaatluskaevu.  

Aga see ei olnud ainult edulugu. Mida rohkem uuriti, seda rohkem hakkasid välja paistma ka probleemid. Selgus, et põllumajandus, tööstus, kaevandamine ja hooletu veekasutus mõjutavad põhjavett palju rohkem, kui varem arvati. Nõukogude aja lõpus näitas puurkaevude inventeerimine, et 70 protsenti neist ei olnud nõutavas sanitaarseisundis ja 40 protsenti andis reostumistunnustega vett.  

Ka fosforiidi teema ei tulnud Eesti hüdrogeoloogiasse eile. Juba 1980. aastatel hinnati kavandatud suurkaevanduste võimalikku mõju veekeskkonnale. Hüdrogeoloogilised uuringud näitasid, et selliste projektide mõju ei jääks kitsalt kaevanduse piiridesse. Nii jõudis põhjavesi juba siis ühiskondliku vaidluse keskmesse. See oli tähtis ajalooline hetk, sest sealt alates ei olnud põhjavesi enam ainult veemajanduse või geoloogia teema. Sellest sai ka avaliku otsuse ja avaliku vaidluse teema.  

Taasiseseisvunud Eestis algas uus etapp. Kui varasem töö keskendus peamiselt kihtide kirjeldamisele, varude hindamisele ja klassikalisele seirele, siis uuem aeg tõi kaasa geokeemia, isotoophüdroloogia ja kolmemõõtmelise põhjavee liikumise mudeldamise. Küsimus ei olnud enam ainult selles, kui palju vett on, vaid üha rohkem selles, kuidas kogu süsteem töötab ja kuidas see ajas muutub.  

Sama muutus on toimunud kogu maailmas. Vett ei käsitleta enam ainult tehnilise ressursina. Üha enam nähakse seda osana tervikust, mis seob kokku kliima, ökosüsteemid, toidujulgeoleku, linnade vastupidavuse ja ühiskondliku arengu. UNESCO (2024). aasta üleilmne veearuanne rõhutab, et veeküsimused on olemuselt omavahel seotud ja neid ei saa lahendada kitsalt ühe valdkonna sees. Ka rahvusvaheline hüdrogeoloogiline uurimistöö (Huggins jt., 2023, Yang jt., 2025) liigub järjest enam suunas, kus põhjaveeuuringud seotakse ühiskonna, ökosüsteemide ja teiste loodusprotsessidega.  

See tähendab, et hüdrogeoloogia muutub. Varem piisas sageli sellest, et spetsialist oskas arvutada, joonistada kaardi või hinnata veetaseme alanemist. Täna sellest enam ei piisa. Täna tuleb osata siduda põhjavesi jõgede, märgalade, kliima, maakasutuse, kaevandamise, terviseriskide ja kogukondade ootustega. See ei tähenda, et vana oskus oleks muutunud vähem tähtsaks. Vastupidi. See tähendab, et selle ümber on kasvanud uus nõudmine. Hüdrogeoloog peab suutma näha põhjaveest kaugemale. 

Just siin saavad kokku ajalugu ja tänane päev. Viimaste aastate arenduste ja keskkonnamõju hindamiste vaidlused näitavad, et põhjavesi on muutunud avalikus ruumis palju nähtavamaks kui varem. Kui kunagi oli see peamiselt inseneri, geoloogi või vee-ettevõtte teema, siis nüüd on see ka kogukonna, kohaliku poliitika ja usalduse teema. Põhjavesi on jäänud samaks loodusnähtuseks, kuid selle tähendus ühiskonnas on kasvanud. 

Sellepärast ei ole Eesti hüdrogeoloogia järgmine samm ainult parem tarkvara või tihedam seire. Neid on kindlasti vaja. Aga sama palju on vaja oskust siduda oma teadmine laiemasse pilti. Eesti hüdrogeoloogia tugevus on olnud alati andmetes, järjepidevuses ja süsteemses mõtlemises. Tulevik sõltub sellest, kas selle kõrvale kasvab sama tugev oskus rääkida põhjaveest nii, et sellest saavad aru ka need, kelle jaoks see ei ole teadus, vaid nende kaev, kodu ja elu. 

Kirjandus 

Huggins, X., Gleeson, T., Serrano, D. et al. 2023. Overlooked risks and opportunities in groundwatersheds of the world’s protected areas. Nat Sustain 6, 855–864. https://doi.org/10.1038/s41893-023-01086-9 

UNESCO. 2024. World Water Development Report. UNESCO, Report. ISBN: 978-92-3-100657-9 

Vallner, L. 2024. Eesti hüdrogeoloogilised uurimised 1691–2021. Eesti geoloogia seltsi bülletään 10/2024, lk 95-128.  

Yang, C., Condon, L.E. & Maxwell, R.M. 2025. Unravelling groundwater–stream connections over the continental United States. Nat Water 3, 70–79. https://doi.org/10.1038/s44221-024-00366-8 

TalTech, Tallinn, Eesti, mall.orru@taltech.ee 

Soode teke Eesti aladel algas vahetult pärast mandrijää taandumist, esmalt Kõrg-Eestis ning hiljem Madal-Eestis. Pärastjääaegne kliima, mida iseloomustasid niisked ja suhteliselt soodsad tingimused orgaanilise aine akumulatsiooniks, lõi eeldused soode ulatuslikuks tekkeks ja arenguks. Käesolev töö annab ülevaate Eesti soode uurimisest, turbauuringute andmestiku koondamisest ning soode arenguloost paleoklimaatilises kontekstis. 

Eesti soid on uuritud süsteemselt Eesti Geoloogiakeskuses aastatel 1967–2015, mille käigus võeti arvele kõik vähemalt 1,0 ha suurused ja minimaalselt 0,3 m turbakihiga sood. Kogutud andmete alusel koostas Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut aastatel 2016–2021 eestikeelse ja ingliskeelse Turbauuringute andmebaasi (https://turba.geoloogia.info). Andmebaas on kasutatav teadusasutustes, turbatööstuses, ministeeriumide strateegilises planeerimises, looduskaitses ning rahvusvahelises koostöös. 

Andmebaasi põhiosa hõlmab 560 soo, turbamaardla ja turbaala uurimisandmete digitaliseerimist ning georefereerimist. Kokku on kogutud proove 2793 proovipunktist ning teostatud ligikaudu 450 000 sondeerimist. Laboratoorselt on analüüsitud 32 936 turbanäidist. Eriti märkimisväärne on turba botaaniline analüüs, mille käigus on tehtud 165 807 määrangut turvast moodustunud taimeliikidest, võimaldades detailset rekonstruktsiooni kliima- ja keskkonnatingimuste muutustest eri soodes. Andmebaasi loomisel on kasutatud maapõue infosüsteemi SARV tehnilist lahendust ning see on osa Eesti teadustaristu NATARC tunnustest. 

Palünoloogiliste analüüside ja C14-dateeringute põhjal võib Eesti soode arengut kirjeldada mitme etapilisena. Turba ladestumine algas preboreaali lõpul ja boreaali alguses mitmetes Kagu-Eesti soodes (nt Napsi, Mukre, Kuiksilla, Remmeski). Boreaalis toimus üleminek madalsoost rabafaasi (nt Napsi, Mehiksoo, Mukse). Atlantikumis laienesid rabade pindalad märkimisväärselt ning kujunesid sfagnumi-, fuskumi-, villpea- ja männivillpeaturbad. Subboreaalsel kliimastaadiumil algas turba teke Marimetsa soos ning Haanja kõrgustiku sulg lohkude madalsoos (Karujärve, Mäetilga,  Kõverjärve). Perioodi teisel poolel algas Sangla üleminek rabaks ning Lääne- Eesti saarte piirkonnas (Koigi, Piila) hakkas ladestuma esimene turbakiht. Subatlantilisel perioodil hakkas turvas ladestuma  Lääne- Eesti ranniku lähedastes piirkondades (Tolkuse, Lihula). Kõige intensiivsem turba akumulatsioon toimus jahedatel ja niisketel perioodidel, eriti rabades. 

Tulevikus teostatavates uuringutes tuleks lisaks kliimamuutustele pöörata suuremat tähelepanu lokaalsetele keskkonnatingimustele, kuna igal sool võivad olla spetsiifilised kujunemistegurid. Näiteks Sakala kõrgustikul paiknevas Napsi soos ulatub turbakihi paksus 11 meetrini, millest 8 meetrit moodustab vähelagunenud rabaturvas, viidates eripärastele akumulatsioonitingimustele. Turbauuringute andmebaas on loonud mitmekülgsed võimalused teaduslikeks uurimissuundadeks. 

 Viited

Esimene Autor, A.B., Teine Autor, C.D., 2024: Pealkiri. Geoloogia 15, 3–17. (Stiil Reference) 

Tartu Ülikool Loodusmuuseum ja botaanikaaed 

Süstemaatiline geoloogia/mineraloogiaga tegelemine Tartu ülikoolis algas 1820 kui uue põhikirjaga loodi üldise loodusteaduse ja eriti mineraloogia professuur (Professor der Naturgeschichte überhaupt und der Mineralogie insbesondere). 

Esimeseks mineraloogiaprofessoriks sai Otto Moritz Ludwig von Engelhardt (27. november  1778 Viisu – 29. jaanuar 1842 Tartu), kes oli Tartu ülikooli eluga tuttav selle taasavamise ettevalmistamisest alates (1801.a. kuulus kuratooriumi koosseisu). 1803.  kuulas füüsika ja keemia loenguid. 1811-1812 reisis prof G.F. Parrot poja J.J.F.W. Parrotiga Krimmis ja Kaukasuses – sai selle eest 1815 Tartu ülikooli audoktoriks ja 1816.a. Peterburi TA korrespondentliikmeks. Samuti oli ta vabatahtlikuna aidanud korrastada Looduskabineti/Loodusmuuseumi  kollektsioone ja ka ise neid oma materjalidega (Soome reis 1818, trükis 1820) täiendanud. Kollektsioonide tähtsust tõendab hästi ka Engelhardti ja Raumeri 1816.a. ilmunud suure osa Lääne-Euroopa geoloogiline korrelatsioon (Pariisi Ecole des Mine kogude põhjal). Teiste reisijate kogutud materjalidel põhinevad  ka artiklid Lähis-Ida ning Põhja-Ameerika lääneranniku geoloogiast. 

Engelhardt tegutses tänapäevase geoloogia kujunemise ajal. Seda perioodi on nimetatud ka geoloogia kangelaslikuks perioodiks. 

Professorina töötas Engelhardt 1820-1841. Selle aja jooksul õpetas ta palju erinevaid mineraloogia/geoloogia kursusi – mineraloogia, kristallograafia, rakenduslik mineraloogia, geognoosia, mineraalide kirjeldamine ja määramine jne.  Palju reisinud ja kuulsate õpetajate (A.G. Werner ja R.J Haüy) juures õppinuna koostas ta ka ise mineraloogia õppevahendi.  Õpetatavate ainete nimetuses on sõna geognoosia selge kavatsusega – Engelhardt ise eristas geognoosiat ja geoloogiat. Tema õpilastest on tuntumad Ernst Hofmann, Gregor von Helmersen, Stepan Kutorga, Hermann Asmuss, Alexander Lehmann, Alexander Schrenck, Constantin Grewingk. 

Uurimisreisidel käis ta Saksamaal-Prantsusmaal/Freibergi Mäeakadeemias õppimise ajal/, Liivimaal, Krimmis ja Kaukasuses, Soomes, Uraalis.  

Nagu nüüdisajal, tuli ka kakssada aastat tagasi raha taotleda, aruandeid kirjutada ja mõnikord ka võimaliku pahatahlikkusega kokku puutuda. Siin on heaks näiteks Engelhardti 1826.a. reis Uraalidesse. 

EEA.402.3.1997 – Moritz von Engelhardti toimik Rahvusarhiivis 

Reise in die Krym und den Kaukasus von Moritz von Engelhardt und Friedrich Parrot. Berlin 1815. 

Geognostische Umrisse von Frankreich, Grossbritannien, einem Theile Teutschland und Italiens. Moritz von Engelhardt und Karl von Raumer. Berlin 1816. 

Zur Geognosie. Darstellungen aus dem Felsgebäude Russlands von Moritz von Engelhardt. Erste Lieferung. Geognostische Umriss von Finland. Berlin 1820. 

Zur Mineralienkunde. Tabellen von M. von Engelhardt. Dorpat, 1823. 

Die Lagerstätten des Goldes und Platins im Ural. Riga, 1828. 

1- Ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu Ülikool; 2 – Ökoloogia ja maateadute instituut, Tartu Ülikool 

 Maateaduste (geoloogia, geomorfoloogia, geofüüsika, hüdroloogia, sedimentoloogia jne) meetodite ja tehnikate rakendamine (esi)ajaloolise inimasustuse uurimisel sai alguse juba 19. sajandil, sh Eestis. Viimase paarikümne aasta jookusul on tehtud Eestis erinevaid interdistsiplinaarseid uuringud mida võib liigitada geoarheoloogia valdkonda. Üks põhisuundi on olnud Läänemere arengu uurimine kaasates sellesse arheoloogilist andmestikku. Arheoloogia jaoks on see aga andnud senisest oluliselt paremad võimalused inimasustuse ja muinasmaastike ja elupaikade ning majandusviiside veesidususe rekonstrueerimiseks ja seeläbi asutusmustrite ja -viiside uurimiseks. Enam on olnud seni tähelepanu all rannasidused kiviaegsed asulakohad, kuid “kõrvalsaadusena„ on mitmel  pool (Kirde-Eesti, Põhja-Eesti, Hiiumaa, Ruhnu) selgitatud ja täpsustatud aega, mil meresidus asustus lõppes ja elupaiku hakati rajama senisest teistsugustesse kohtadesse ja valikuprintsiibil. Keskendume ettekandes just sellele protsessile, esitades mõningaid juhtumuuringuid ja asetades muutused laiemasse ajaloolisse konteksti. 

Ursula Toom ja Olle Hints

Geoloogia instituut, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinn, Eesti, ursula.toom@taltech.ee 

Jäljekivistised ehk ihnofossiilid on erinevate organismide elutegevuse tulemusel tekkinud settekivimite tekstuurid. Sageli on need ainukeseks tõendiks väljasurnud organismidest, aidates kirjeldada elurikkust ja selle arengut geoloogilises ajas. Jäljekivististe taksonoomiat reguleerib rahvusvaheline zooloogilise nomenklatuuri koodeks.  

Sarnaseid vorme grupeeritakse morfoloogia, struktuuri, sisemise ehituse ning substraadi ja  sellesse suhestumise alusel sugukondadesse, perekondadesse ja liikidesse, kuid lisatakse eesliide “ihno”, rõhutamaks, et tegemist on jäljekivististega. Enamasti on jälgede tekitajad teadmata ning jäljekivistisi ei klassifitseerita tekitajate järgi. Uute taksonite kirjeldamisel on soovituslik lisada arutelu nende oletatavate tekitajate kohta. Enamasti kasutatakse selleks analoogiaid tänapäevaste organismide ja nende elutegevuse jälgedega. 

Ihnofossiilid näitavad organismide käitumist ja on seotud nende erinevate tegevustega kogu eluringi jooksul. Üks organism võib tekitada mitu erinevat jäljekivistist ning erinevad organismid võivad tekitada sarnaseid vorme. Jäljekivististe ülesehituse erinevuste ja loomade käitumusliku mitmekesistumise paremaks mõistmiseks ajas ja ruumis on need liigitatud kategooriatesse (inglise keeles Category of Architectural Designs). Need arhitektuurilist ülesehitust kirjeldavad kategooriad on suureks abiks ihnofossiilide määramisel. 

Jäljekivististe morfoloogia sõltub keskkonnast, selle erinevatest omadustest. Üheks erijuhuks on bioerosioonilised jäljekivistised — struktuurid, mis on tekitatud kõvasse substraati. Bioerosioon (bioloogiline erosioon) on kivimite, mineraalide või erinevate biogeensete kõvade substraatide (nt karbonaatsed kojad, puit ja luud) mehhaaniline või keemiline kulutamine elusorganismide poolt. Organismid puurivad, kraabivad ja lahustavad erinevaid “kõvapindu” muutes seeläbi ümbritsevat keskkonda.  

Bioerosiooniga on seotud lai organismide ring alates mikroobidest kuni selgroogseteni. Tüübi järgi jagunevad bioerosioonilised jäljekivistised mikro-ja makrobioerosioonilisteks puurimisjälgedeks, kraapimis-, kinnitumis- ja kisklusjälgedeks. Organismide võime lagundada substraati ulatub tagasi  Paleoarhaikumisse (McLoughlin et al., 2009). Kambriumi-ealised bioerosiooninähtused on võrdlemisi haruldased, suurim mitmekesistumine toimus Ordoviitsiumis.  

Organismide märgatavalt intensiivistunud ja mitmekesistunud võimet “kõvapindu“ lagundada rõhutasid Wilson ja Palmer (2001) terminiga Ordoviitsiumi bioerosiooniline revolutsioon (Ordovician Bioerosion Revolution). Tegemist oli osaga elustiku kiirest mitmekesistumisest Ordoviitsiumi ajastul. Organismide vahel arenesid välja uued ökoloogilised suhted, kus kisklus ja kaitsemehhanismid kiirendasid evolutsiooni. Loomad hakkasid aktiivselt ümber kujundama ümbritsevat keskkonda: kivised merepõhjad elustusid, tekkisid uued elupaigad ja varjumiskohad ning suurenes liikidevaheline sõltuvus. 

Viimastel aastate intensiivsed tööd jäljekivististega on toonud palju uusi andmeid. Võib kindlalt väita, et Baltika paleokontinent oli bioerosiooni üks sünnipaiku (Toom et al., 2024). Mitmekesistumise sündmus algas arvatust varem — Kesk-Ordoviitsiumis — ning oli seotud ulatuslike kõvastunud merepõhjade asustamisega. See jätkus Hilis-Ordoviitsiumisl kui organismid kohastusid erinevate biogeensete substraatidega nagu suured sammalloomad, korallid ja stromatopoorsed käsnad.  

Bioerosiooniliste jäljekivististe hüppelise mitmekesistumise Baltoskandia Ordoviitsiumis põhjustas mitmete globaalsete ja regionaalsete tegurite koosmõju. Neist olulisimad olid „kaltsiitse mere“ geokeemia, meretaseme stabiilsus, fütoplanktoni areng ning keskkonna suurenenud hapnikusisaldus. Regionaalselt soodustas bioerosiooni arengut ebatavaliselt aeglane setete kuhjumine ulatuslikus madalmeres, soojenev kliima ning toitaineterikkus. 

Pea kümme aastat kestnud töö tulemusel on koondatud ulatuslik temaatiline kirjandus ning ihnofossiilide taksonoomiline andmestik koos sünonüümika, kirjelduste ning levikuga ajas ja ruumis. Sellele lisandub ulatuslik pildimaterjal Eesti teaduskollektsioonidest. Kogutud teabe paremaks esitamiseks laiale teadlaste ja huviliste sihtrühmale loodi Eesti maapõue andmehaldusplatvormi SARV (https://geoloogia.info) baasil eraldiseisev bioerosiooniliste jäljekivististe andmebaas — Bioerosional Trace Fossil Database (https://tracefossils.info). Tegemist on avatud ja pidevalt uueneva andmebaasiga, mis oli aluseks hiljuti rahvusvahelises koostöös valminud kokkuvõtva teadusartikliga (viide). 

McLoughlin, N., Furnes, H., Banerjee, N. R., Muehlenbachs, K., Staudigel, H., 2009. Ichnotaxonomy of microbial trace fossils in volcanic glass. Journal of the Geological Society 166, 159–169. 

Toom, U, Kröger, B., Kuva, J., Laska, W., Moghalu, O. A., 2024. Where did the Ordovician Bioerosional Revolution begin?. In: Conference: ICHNIA 2024 – The 5th International Congress on Ichnology at Florianópolis, Brazil, 279–280. 

Wilson, M.A., Palmer, T.J., 2001: The Ordovician bioerosion revolution. In: Geological Society of America Abstracts with Programs 33(6), A248.  

Wilson, M.A., Taylor, P.D., Vinn, O., Toom, U., 2026, The fossil record of bioerosion. Journal of Paleontology, submitted. 

Sigrid Hade, Alvar Soesoo, Kairi Põldsaar 

Eesti Geoloogiateenistus, Rakvere, sigrid.hade@egt.ee  

UNESCO ülemaailmsed geopargid on kujunenud oluliseks raamistikuks geoloogilise pärandi kaitsel, samal ajal toetades kestlikku regionaalset arengut, haridust ja geoturismi. 2026. aasta seisuga kuulub UNESCO ülemaailmsete geoparkide võrgustikku 229 geoparki 50 riigis, kusjuures suurim osa neist paikneb Euroopas ja Aasias. Viimase kümnendi jooksul on geoparkide arv maailmas kiiresti kasvanud, mis peegeldab geoloogilise pärandi üha laiemat rahvusvahelist tunnustamist piirkondliku identiteedi ja majandusarengu ühe olulise tegurina.  

Eestil on mitmekesine geoloogiline ehitus ja arvukalt hästi säilinud geoloogilisi objekte, mis loovad soodsad eeldused UNESCO ülemaailmsete geoparkide rajamiseks. Siiski ei ole varasemad katsed geoparkide loomiseks seni viinud ametliku tunnustamiseni. Viimase kahe aastakümne jooksul on Eestis tehtud mitmeid algatusi geoparkide rajamiseks erinevates piirkondades. Neist võib nimetada Balti klinti Põhja-Eestis, Vooremaa-Tartu ala, kus keskenduti Kesk- ja Lõuna-Eesti geoloogilistele ja geomorfoloogilistele eripäradele, Virumaad, kus keskenduti regiooni geoloogilise pärandi ühendamisele piirkonna tööstus- ja kaevandusajalooga, Saarte geoparki,  mis paraku on kattuv UNESCO Lääne-Eesti saarte biosfääri alaga ja Loode-Eesti ala. Loode-Eesti geopargi kontseptsioon ongi praegu ilmselt ainus algatus, mille arendussuunad reaalselt jätkuvad ja kus on eesmärgiks seatud saada tulevikus UNESCO ülemaailmsete geoparkide võrgustiku liikmeks.  

Vaatamata nende piirkondade tugevale geoloogilisele potentsiaalile, on varasemad algatused enamasti takerdunud organisatsioonilistesse, institutsionaalsetesse või koordineerimise probleemidesse, mitte geoloogilise väärtuse puudumise küsimustesse. Praegu juhib Eesti Geoloogiateenistus KIK-i projekti (“Eesti geopargipotentsiaali kaardistus ja prioriteetide seadmine” projekti nr RES.4.09.25-0190), mille eesmärk on süsteemselt analüüsida Eesti võimalusi luua oma territooriumil geoparke ning liituda ka UNESCO ülemaailmsete geoparkide võrgustikuga. Projektis hinnatakse geoloogilise pärandi objekte, regionaalse arengu potentsiaali ning juhtimis- ja koostöömudeleid, mis on vajalikud geoparkide edukaks rajamiseks.  

Käimasoleva analüüsi eesmärk on välja selgitada Eesti kõige perspektiivikamad geopargi alad ning määratleda strateegilised sammud tulevaste taotluste esitamiseks UNESCO ülemaailmsete geoparkide võrgustikku. Teadusasutuste, kohalike omavalitsuste ja kogukondade tihedam koostöö on võtmetähtsusega, et muuta Eesti märkimisväärne geoloogiline pärand rahvusvaheliselt tunnustatud geoparkideks.  

Ökoloogia- ja maateaduste instituut, Tartu Ülikool  

Paleokunst on saamas järjest suuremaks paleontoloogia osaks ning koos teaduskommunikatsiooniga kasvab ka teadusillustratsiooni vajadus. Samas on Eestis paleokunst veel suuresti tundmatu. Tutvustan ettekandes akadeemilise paleokunsti olemust ning selle tegemise protsessi. Räägin ka Eesti paleokunstnikkest ning nende iseloomulikeimatest töödest, ajaloost ja trendidest. Lõpuks räägin Eesti paleokunsti seisust täna.