Teaduskommunikatsioon ei tähenda tingimata populaarteaduslikke artikleid päevalehtedes ega intervjuusid telesaadetes. Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet ja loomaökoloogia professor Tuul Sepp panid Kakrarahu uurimisprojekti kogemuste põhjal kokku „Kajakasaare“ koomiksiraamatu ja lauamängu.
Muljeid suvisest „Kajakasaare“ mängust
Tim (4): Mäng meeldis hästi! Kõige rohkem meeldis munade pesasse panemine. Selleks et võita, tuleb munad keerata teistpidi, et tibud saaks kooruda munast välja. Tahaks veel mängida.
Uku (12): Tore mäng! Toredad munad ja tibud. Ilmatäringul võiks rohkem halva ilmaga päevasid olla. Mina midagi uut ei õppinud, ma olen kajakatest juba nii palju teada saanud. (Uku on Kakrarahu välitöödel kaasas käinud.)
Kalle (15): Oli lõbus, tasavägine, ettearvamatu. Uue muna kaarte oli liiga palju. Õppisin seda, et tiirud ründavad inimesi ja kaitsevad nii ka kajakapesi.
Merit (41): Oli täitsa huvitav mäng! Mulle meeldis ilmatäring, see võis mõnikord kaardid sassi lüüa. Ja see, et peab ikka strateegiliselt valima, kuhu sa oma pesa paned. Uus teadmine oli ka see, et kajakal peab alati pesas olema kolm muna.
Sellest on juba neli aastat, kui esimest korda Matsalu lahe suudmes asuvale Kakrarahule välitöid tegema astusin. Igakevadine linnumelu – udusulised tibud, kurjalt kriiskavad kajakavanemad, susisevad luiged, piketeerivad linnud, plekilised riided jm – on end nende kevadete jooksul jäädavalt hinge verminud. Ehkki teadlaste jaoks on kärarikas linnusaare-elu lihtsalt välitööde harjumuspärane osa, tundis meie meeskond, et need kogemused on väärt ka teistega jagamist.
Koomiksiraamatu ja lauamängu „Kajakasaar“ sisu koos kõikide oma riukalike nüansside ja nunnude piltidega põhineb täies mahus tegelikul elul. Ühe sealse kajaka(tibu) eluringi osaks on mune varastavad röövloomad tormilained, pesa kõrvale trügivad kormoranid ja munaproove koguvad teadlased.
Oma geenidesse talletatud visaduse ja vanematelt õpitud teadmistega saavad kajakad aga selle kõigega hakkama. Igal aastal koorub väikesel Kakrarahul tuhandeid tibusid, kellest suur osa taas täiskasvanuna siia pesitsema naaseb. Kogu sellest saaremelust ja kajakaelu keerdkäikudest on nüüd võimalik osa saada lauamängu abil, kehastudes ise kajakaks.
Mäng on lihtne, ja ma mõtlen seda tõsiselt: isegi mu äsja neljaseks saanud Tim sai mõningase välise abiga suurepäraselt hakkama. Samas on see hariv ja huvitav ka täiskasvanutele.
Iga mängija peab end kajakaks mõeldes valima Kakrarahu maketil pesitsemispaiga, munema munad ja hauduma välja tibud. Võidab see, kes esimesena kolm tibu munadest välja haub – kolm muna ja tibu ongi ühe Harju keskmise kalakajaka tavapärane norm.
Mängu käigus saab rinda pista tormide, rebaste ja munaröövlitega ning vahepeal ise röövlit mängides konkurentide pesi tühjendada. Naabermängija pesast munade näppamine võib lastega lauamänguõhtut veetes ka omajagu tundeid üles kütta, nii et olge selleks valmis. Võin aga kinnitada, et emotsioonide möll ongi kajakasaare elu igapäevane osa. Tõtt-öelda … ega neil kriiskavatel kajakatel pettunud teismelistega võrreldes väga suurt vahet olegi.
Lisa kommentaar