„Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“

Mida kauem ma mõtlen Musta Kasti lavastusele „Tükk maad“, seda enam tajun selle mõju ja päevakajalisust – või aegadeülesustki. Sõja ja paguluse teemasid avatakse läbi laste silmade, neile omases keeles. Seetõttu on kontrast naiivse siiruse ja rahvusliku trauma vahel eriti terav.

„Tükk maad“ pole siiski raskemeelne lavateos: mängude ja helgete-humoorikate dialoogide toel jõuab sõnum kohale ka ilma, et selle sisu nooremaid vaatajaid (kes ju lavastuse sihtrühm on) liialt ära ehmataks või, vastupidi, neile liiga kaugeks jääks. Lõpustseen, mis loob teise maailmasõja aegse ja järgse elu ning tänapäeva vahel otsese seose, näis vähemalt nähtud etendusel mõjutavat sügavalt kogu saali.

Juba enne, kui etendus päriselt algab, mängivad näitlejad laval laste õuemänge. Eeldatavasti aitab selline loomulik üleminek nooremal publikul teatrikeskkonnaga harjuda ja piisavalt lavastusmaailma sisse elada. Senikaua saab silm ka lavakujundusega tutvuda: mõlemal pool lava seisavad hunnikus vanaaegsed kohvrid, parempoolses ääres Eesti lipp. Lipp, õigemini selle varras, kus lipp etenduse käigus vahetuma hakkab, ongi laval üks märgilisemaid rekvisiite.

Siis tutvustavad end vaatajatele ridamisi lapsed: Luule, Ants, Ester, Dagmar, Rein, Asta … Vanust on neil 6–11 aastat. Asta (Silva Pijon) on peategelane, kuid enamiku teistega publik rohkem ei kohtugi. Sellegipoolest annavad nad aimu põlvkonnast, kelle silme läbi sündmusi avama hakatakse.

Kaitsva mängu kupli all

Mänguhoos laste keskel kõrgub kuppeljas, iglulik puitraamistik, mille sisekujundus viitab kööktoale. Minimalistliku lavakujunduse tugevus seisneb kujutlusvõimet toetavas leidlikkuses – tegevuse lahti rulludes täidab see kuppel vaheldumisi Asta kodu, põgenikelaeva, armetu üüritoa, pagulaslaagri ja muude tegevuspaikade aset.

Sellest saab isegi ümbruskonna suurim kivirahn, mille otsas lapsed ronivad. Ehkki muutlikud ajad ja ilmad on selle siledaks lihvinud, saab väike Asta hakkama sellega, et ronib päris ise ja kellegi nägemata rahnu otsa. Tajudes oma suursaavutuse tähtsust, kraabib ta sinna oma nimetähed. Seesugused kaudsed, aga mängulised viited Eesti ajaloole ja rahvusmälule on lavastuse mõjusaim osa.

Vene väed ei lase end kaua oodata. Asta tajub ka tasakesi rääkivate vanemate hääles ärevust. Märgilised on nii ema (Jaanika Tammaru) soov üheksa-aastane Asta ohutuse pärast poisiks riietada kui ka tema sõnad abikaasale: „Mina ei taha sellise eluga kohaneda!“ Asta on oma isaga (Agur Seim) väga lähedane, mistõttu on eriti nukker näha, kuidas isa, kes ometi oludega kohaneda proovis, sellegipoolest kinni võetakse ja (eeldatavalt) vangilaagrisse viiakse.

Koolis vahetatakse sinimustvalge punase lipu vastu. Õhus on ärevust ja segadust. Probleeme tekitab näiteks klassivenna kampsun, millele vanaema väikse rahvusmotiivi on lisanud. Õpetaja proovib küll muutunud argielu õpilastele ääri-veeri selgitada, aga lõpuni ei näi lapsed siiski veel olukorda mõistvat. Kui võõrväed aga kaitsva kodukupli paberseinad puruks peksavad, laguneb Asta lapsepõlv – on selge, et tuleb lahkuda, kõigest tuttavast lahti lasta.

Püsimatuid rahvusvahelisi suhteid kujutatakse tabavalt ja kujundlikult, mängude ja laulude kaudu. Kui „venelased“ ja „sakslased“ laulumängu käigus endale ainiti „lapsukest“ nõuavad, on see lükata-tõmmata-lapsuke mõistagi Eesti. Lipp vardas aina vahetub. Ka Saksamaale pagejate ohtlikku piiriületust kujutatakse mängu „Heeringas, heeringas, üks, kaks, kolm“ kaudu.

Küllap tuleb lapsevanematele tuttav ette, et mäng aitab keerulisi olukordi ja traumeerivaid kogemusi pehmendada. Seetõttu mõjuvad kõik emotsionaalselt laetud, aga lapse pilgu läbi mängustatud stseenid ühtaegu armsa ja traagilisena. Kuna lavastus põhineb suurel hulgal allikmaterjalidel, võib arvata, et „Heeringas, heeringas“ kuulus juba tolleaegsete laste mänguvaramusse. Loodetavasti kuulub see sinna tänini.

Miski ei asenda kodu

Välismaale põgenemine ja lapse perspektiiv loovad paralleele Draamateatri mulluse lavastusega „Üks helevalge tuvi“, mis põhineb kirjanik Elin Toona kogemustel. Mõlemas kujutatakse elutruult ja ausalt raskusi, mida sõjapõgenikud üle elama pidid (ja tänapäevalgi peavad).

Asta ja ema, kes on esialgu kostil üleoleva hoiakuga saksa proua (Kristian Põldma) külmas ja kõledas majas, leiavad näilise pääsetee ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni kaudu. Nad saavad koha kiiresti kokkuklopsitud põgenikelaagris, kus magatakse pead-jalad koos ja lutikate keskel ning tööpäev algab kell kuus. Ent isegi selles muserdavas keskkonnas tunneb pere viimaks mingitki stabiilsust.

Õnneks saadetakse meie peategelased peagi edasi Geislingenisse (kus elas pärast teist maailmasõda ligi viis tuhat eestlast). Sealsed tingimused tunduvad varasematega võrreldes lausa uskumatult mugavad. Maailmas jätkuvad segased ajad ja kodumaal kestab tragöödia edasi, aga Geislingenis valitseb grotesksevõitu idüll. Põgenikele pakutakse isegi emakeelset kooli- ja kultuuriharidust, aga Asta tunneb – erinevalt oma emast –, et see pole siiski kodu. Sellise eluga ei taha kohaneda tema.

Kas vahepeal teismeliseks sirgunud Asta soov USA-sse edasi minna ka täitus, jääb selgusetuks, ent vanaduspõlve veedab ta igal juhul juba iseseisvuse taastanud Eestis. Lavastuse lõpp teeb ajahüppe tänapäeva ja tõmbab tugevad paralleelid nii Ukraina kui ka Gaza laste praeguse olukorraga.

Asta lugu ei jää üksnes minevikumälestuseks, see on tema eakaaslaste praegune reaalsus nii mõneski riigis. See arusaam võib saali vaat et enimgi mõjutada, vähemalt minu nähtud etendusel vaikisid lõpustseeni ajal ka muidu üsna jutukad ja rahutud lapsed. Kui praegusaegsete põgenike laps Rami Asta julgustamise ja juhendamise toel vana kivirahnu otsa ronib, leiab ta sealt eest nimetähed „A. S.“. Vana kivi on taas ühe ajastu üle elanud – nagu Asta. Nagu Eesti.