Kristian Jaak Petersoni läkitus Eestile

„Kas siis selle maa keel / laulu tules¹ ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?“ küsis Tartu Ülikooli tudeng Kristian Jaak Peterson luuletuses „Kuu“ pika orja-aja murdumise päevil, kui eestlaste rahvustunne alles uinus, ning vastas ise kogu oma ülilühikese eluga ja napi, kuid erakordse ande toel sündinud algupärase loominguga: jah, võib küll!

Kristian Jaak Petersoni (1801–1822) olen mitmes kirjutises, sh esseeraamatu „Sünnimaa, kui tõusta suudad …“ peatükis „Eesti luule suur algus“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024) võrrelnud Dante Alighieriga (1265–1321), Itaalia ja Euroopa omakeelse vaimuloome ja rahvuskeelte äratajaga keskaja ja renessansi piirilt. Meie emakeeleski jõuti 21. sajandi algusveerandil, pärast sajandipikkust tõlketööd ja -vaeva „Jumaliku komöödia“ täieliku väljaandeni (Eesti Keele Sihtasutus, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011–2022).

Mullu oktoobris, kui sõitsin Euroopa vanima ülikoolilinna Bologna rongijaamast Trentosse, et sealsel konverentsil Hispaania kuldajastu (16.–17. saj) draama eesti tõlgete ja lavastuste kohta sõna võtta, tervitas mind katoliku kiriku vastureformatsiooni sünnipaiga Trento jaamaesisel platsil just Dante Alighieri uhkelt kõrguv ausammas. Jah, ausammas luuletajale ja mõtlejale, kes on vaimse Itaalia sümbolina tuntud üle kogu maailma – enam kui ükski sealt maalt pärit paavstidest.

Vaimse Eesti mälestistele mõeldes tundub, et nõukogude ajajärgu ausammastest on üks õnnestunumaid see, mis kõrgub Tartu Toomemäel toomkiriku varemete kõrval künkal ja kujutab Kristian Jaak Petersoni (1983; skulptor Jaak Soans, arhitekt Allan Murdmaa).

Petersoni ilmumine eestlaste endi teadvusse on olnud aga aeglane. Teda on võõristatud, liiga eriliseks peetud. Kui mõelda meie väiksele rahvaarvule, siis pole see õieti mingi ime.

Dante Alighieri itaaliakeelsed teosed, tertsiinides loodud filosoofiline poeem „Commedia“ ja filosoofiline proosatraktaat „Convivio“ olid võrsunud ladina keele rüpest antiikkultuuri jätkuna. Tõlkeraskustest hoolimata algas 15. sajandi esimesel poolel „Commedia“ levik Euroopas. Euroopa romantism tõstis Dante Alighieri loomingu uusaegse lääne kirjanduse suurtähisena maailmakirjanduse kaanonisse.

Kristian Jaak Petersoni algupärast eestikeelset (luule)loomingut ei ole aga omaette raamatus üheski võõrkeeles välja antud. Üksikute luuletuste, sh „Kuu“ tõlkeid leidub küll (kõige täielikumalt vt andmeid Eesti kirjanike e-leksikonist). Luuletaja eluajal ei ilmunudki trükis ühtki tema luuletust – sest mõistet eesti kirjandus polnud veel olemas. Eesti kirjanduse alusepanijaks sai alles mitukümmend aastat hiljem, aastal 1861 ilmunud eepos „Kalevipoeg“ – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi erakordne saavutus, mida mainib enamik suurrahvaste keeltes ilmunud tuntumaid maailmakirjanduse leksikone.

Imekombel jõudsid Petersoni luule ja filosoofiliste mõttekatkendite käsikirjad Eesti Kirjandusmuuseumi. Sellest, kuidas ja tänu kellele see täpsemalt käis, saab lugeda kirjandusteadlase Karl Taevi (1903–1992) saatesõnast tema koostatud raamatus „Kristian Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat“ (Eesti Raamat, 1976).

Taevi raamat on tegelikult teine – ja seni viimane –, mis hõlmab (peaaegu kogu) Petersoni algupärase loomingu. Karl Taev lõpetas Tartu Ülikooli 1935. aastal ning oli 1964.–1973. aastani eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja. Petersoni loomingut koondava raamatu on ta koostanud eeskujuliku hoolega, sealjuures (mis puudutab Petersoni filosoofiliste arutluste taustaselgitust) ideoloogias tasakaalukat joont hoides.

Küllaltki vähe on avalikkuses märgatud Taevi pool sajandit varasemat eelkäijat, raamatu „Kristian Jaak Peterson. Laulud, päevaraamat ja kirjad“ (Eesti Kirjanduse Selts, 1922) koostajat. See oli Aino Paltser (1892–1965), andekas ja luuletundlik, filoloogias haritud naine. Lähemaid andmeid tema kohta napib, ehkki ta oli veel mitme raamatu koostaja ja toimetaja.

Petersoni loomingut esmakordselt hõlmavas raamatus ei piirdunud Aino Paltseri roll koostamisega. „Esisõnas“ (lk 5–13) kirjutab ta: „Äärmiselt kitsais XVIII aastasaja Eesti oludes oli paratamatuseni loomulik, et eestlane, suutes omandada kõrgema hariduse, oma rahvale kadus. Alles XIX aastasaja algul tutvume mehega, kes alt üles tõustes ei pelga rõhutada oma algupära, end igal pool avalikult eestlaseks tunnistab, ja Eesti kultuuri ärkamise esimest eelkäivat püüdu kehastab kõrgema ning iseseisvama arenemise poole. See erilist austust ja tähelepanu teeniv esimene nooreestlane on Kristian Jaak Peterson. Ta tahtis kirjutada juba 1818. aastal mitte ainult harimatule, vaid ka haritud lugejale; on esimene eesti lüürik, kes „maakeelega“ söandas teostada midagi uut ja julget, kel usku oli oma rahva ja keele tulevikku, ajal, kui seda veel kellelgi polnud ja kelle sarnast harva leida hilisemategi luuletajate juures möödunud aastasaja kestes.“

Paltser jagab „Esisõnas“ kõrget tunnustust Gustav Suitsule kui Petersoni luuleloome avastajale ja esmatutvustajale. Veel enne, kui sündis Eesti Vabariik ja rahvusülikool Tartus, oli Suits avaldanud essee „Meie esimene luuletaja“ (1905) ja seejärel Noor-Eesti albumites (1909, 1915) ja ajakirjas (1910–1911) ühtekokku 13 Petersoni luuletust. Neis hakkab silma mõnigi kärbe ja teisendus. Aino Paltser tänab professor Suitsu nõuannete eest, kuid eelistab oma raamatus täielikku truudust Petersonist maha jäänud käsikirjadele, sealjuures kaasab luuletuste erinevaid tekstivariante.

1. ¹ Märkus. Petersoni käsikirja sõna tules saab tõlgendada kahel viisil: tules ja tuules. Paltseri eelistus on tules – laulu tules, ka laulutules. ↩︎

Kuu

Kas lauluallikas
Külmas põhjatuules
Minu rahva meelesse
Oma kastet ei vala?

Kui siin lumises põhjas
Ilusa lõhnaga mürdike
Viluses kaljuorus
Ei või õitseda kaunisti;
Kas siis meie maa keel,
Mis kui tasane ojake
Oma ilu tundmata
Läbi heinama sinise
Taeva kullases tules
Rahuga on joosklemas,
Ja toreda häälega,
Oma rammu tundmata,
Taeva müristamisega
Kui meri on hüüdmas;

Kas siis selle maa keel
Laulutules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

Siis ma võtan teid,
Selge, sinise taeva
Tähed, maa päält
Kõrge isamaa poole
Rõõmuga vaadates, laulda;
Siis ma laulan sind,
Öise kuningas, kuu,
Kes sa pilvede sülesta,
Nii kui pungasta lilleke
Lõbusa valge palgega
Üles tõused taeva all,
Kus tulised tähed
Maha on langemas
Sinu eest musta,
Pimeda udu sisse.
Nõnda, inimeste vaim,

Oled sa udus ujumas,
Kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta.

Laulja

Nii kui vahuse jõe
Mürisevad lained,
Mis kalju päälta
Langevad oru sisse,
Nii kui taeva pikne
Musta pilvede alla
Hirmsasti kärgatab:
Nõnda on jooksmas laulu
Ilus tuline oja.

Nii kui valguse allikas
Seisab austud laulja
Oma vendade keske’ella.
Kärgatab pikne –
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstmas
Oma häält, valamas
Hingesta laulukastet.
Ja tema ümber,
Vait kui merekaljud,
Rahvad on kuulamas.

Laul,

kui ma Tartust läksin Riia poole, oma vanemaid vaatama; tehtud on see laul Tuule kõrtsis

Jumalaga nüüd, meie maa!
Ei ma nüüd kõnni
Sinu kasemetsadessa,
Kus lilled on õitsemas
Ja laulemas linnud
Ilusti puude varjulla.

Sagedasti istsin
Tasase oja kaldal,
Mõteldes teie pääle,
Mu hallid vanemad!

Sinu halli pääke
Tuleb ikka mu meele,
Kui päev on õitsemas üles,
Kui päeva silm on minemas
Suure Looja sülle,
Armas isakene!

Emakene, vend ja õde,
Teie juurde nüüd tulen!
Jumalaga, meie maa,
Ilusam päev mulle paistab
Hella vanemate majas.

Päevaraamatust

Riia linnas, 1818

Ükskord ütles minu õde, kui ta veel lapsukene oli: „Kui inimestel taevas on, siis peab loomadel ehk elajatel ka taevas olema, sest neil on ju ka hing sees.“
Seda ütles üks lapsukene, ja tähtsad kirjatundjad näitavad seda kõige suurema vaevaga.

Üks jutt

Talv oli ju maale tulnud. Linnud olid vait. Külm tuul puhus metsas ja ajas lund hange. Metsas istus lumise männipuu all pisukese tule juures Jaak, kes linna läks oma armsaid vanemaid vaatama. Ta oli üksi metsa sees; tuleleek tõusis üles ja puu raksus põledes. Jaak, teekäimisest väsinud, võttis oma piibu ja tubakakoti, ja piipu põlema pannes hakkas ta iseenese juures sedaviisi mõtlema:

„Oo Jumal! Kaugel veel on mu armsad vanemad, ja nende poeg on siin üksi suures metsas talve käes. – Küll nüüd mu vana isakene ajab juttu ema, õe ja vennaga, ja küll tema küsib ka: kus on nüüd meie armas Jaak? – Ei nemad tea seda mitte, et Jaak ikka lähemale nende poole jõuab. Oo, kui rõõmsad saavad nad olema, kui nende silmakesed saavad mind nägema tuppa tulevat! Siis loen jälle oma laulusid nende juures ja isakene hakkab siis laulma ja tantsima. Ema heidab pärast magama, ja siis ajan mina vana isaga hääd juttu, pudel õlut ees ja piibud suus.“

Nõnda mõtles Jaak, tõusis üles, kustutas tule ära, pani oma punga jälle selga. Mõõk rabises tema kõrval. Siis hakkas minema, seni kui oma vanemate juurde sai. Kui suur tema ning nende rõõm oli, seda võib igaüks ise arvata, mina seda ei suuda siin kirjutada.

___

Jumalaga, Tartu – muusalinn!