Kunstnik Kristjan Tederi 1942. aastal maalitud portree Armin Tuulsest meenutab aega, mil ametisse asus esimene eestlasest kunstiajaloo professor.
Tartu Ülikool alustas eestikeelsena tööd 1919. aastal, kuid kunstiajaloo õppetoolil läks alustamisega veel aega. Esimeseks kunstiajaloo professoriks sai 1922. aastal rootslane Helge Kjellin (1885–1984), kuid juba paari aasta pärast oli see ametikoht jälle vakantne. 1933. aastal võttis selle üle taas rootslane – toona vaid 27-aastane Sten Karling (1906–1987), kelle ümber koondus silmapaistev ring üliõpilasi, teiste hulgas ka tema tulevane mantlipärija Armin Tuulse (1907–1977). Õpetajast ja õpilasest, kelle vanusevahe oli vaid üks aasta, said lähedased sõbrad kogu eluks.
Karling suutis lühikese ajaga viia siinse kunstiajaloo uurimise silmapaistvale tasemele ja kujundada välja tugeva eesti soost kunstiteadlaste põlvkonna. Seda fenomeni võib seletada kahe asjaoluga: Karlingi võimega omandada kiiresti eesti keel ja tema kirgliku huviga Eesti ajaloo vastu, mida ta „avas oma vaimustatud kuuljatele õppekäikudel ja auditooriumis“ .
Karling täitis professori ametikohta 1941. aasta alguseni, mil ta välismaalase staatuse tõttu vallandati. Õppetooli juhataja kohused võttis üle Tuulse, kellest sai 1942. aastal, pärast Eesti ja Läti linnuseid käsitleva doktoritöö „Die Burgen in Estland und Lettland“ kaitsmist esimene eestlasest kunstiajaloo professor.
Kristjan Tederi (1901–1960) õlimaal Armin Tuulsest on tõenäoliselt tellimustöö, millel on kujutatud noort professorit oma töölaua taga. Teos jõudis Tartu Ülikooli kunstimuuseumisse 1981. aastal Helme Koduloomuuseumist – Valgamaalt, kus Tuulse oli üles kasvanud. Kindlasti olid nii kunstnik kui ka portreteeritav omavahel head tuttavad ja puutusid Tartu kunstiringkondades kokku. 1940. aastal on Tuulse Postimehe veergudel Tederist kirjutanud: „Tema looming põhineb suurel määral koloriidil. See on soe, meeleolukas maailm, mida Teder kujutab oma lõuendeil, kus vormid kujundatakse ümber naivistlikus vaimus. Tema loomingu naivism on aga siiras ning usutav [—].“1 Samade sõnadega võib iseloomustada ka kõnealust portreed.
1944. aasta kevadel algas ülikooli varade päästmine Punaarmee pealetungi eest, selle eestvedajaks sai Armin Tuulse. Sama aasta sügisel lahkus ta oma perekonnaga Rootsi.2 25. novembril 1944 kirjutas ta abikaasa Liidia Tuulsele (1912–2012), kes sel ajal viibis veel pagulaslaagris: „Õhtupoolel käisime [Stockholmi] Jakobi kirikus, kus jutlustas piiskop [Johan] Kõpp Välis-Eesti päeva ja surnutepüha puhul. Kirik oli tulvil eestlasi täis, ning jumalateenistuse lõppedes lauldi hümni. Nägin palju pisaraid ja leina, ning mõtlesin kõigile mahajäänuile. [—] Nagu Tallinna raadio teatab, töötab nüüd jälle ülikool, kuigi olevat suur puudus õppejõududest. [Alfred] Koort on rektor, kirjanduse professoriks on [Friedebert] Tuglas. Tähtvere rajoon olevat endiselt õppejõudude elamiskohaks, – nii et võimalik et meie korteri on üle võtnud mõni värske seltsimees professor!“3
Kunstiajaloo õpetamine Tartus jätkus uutes oludes, kandes sisimas ikka edasi nii Karlingu kui ka Tuulse vaimsust. Just nemad olid toonud Eesti kunstiteadusesse rahvusvaheliselt tunnustatud uurimismeetodid ning näidanud vanema kunsti ja arhitektuuri uurimisega, et Eesti pinnal loodud kultuuripärand on oluline osa laiemast Euroopa kultuurist.
Lisa kommentaar