Avaleht

Eesti on tuntud oma kaunite looduslike paikade poolest. Siinsete vaatamisväärsuste hulgas on koopaid, paljandeid, karstivorme, mägesid, järvi ja allikaid.

Geoloogiline loodusmälestis (-monument) on erakordne ja ilmekas geoloogiline objekt, mis väärib säilitamist muutmata kujul ja mida on otstarbekas demonstreerida loodushariduslikel eesmärkidel võimalikult laialdaselt. Ta avab ilmekalt ja ühetähenduslikult geoloogilise protsessi olemuse, mis ta tekitas.

Loodusmälestisel peavad olema ka teatud mõõtmelised piirid. Näiteks ei ole loodusmälestis paleontoloogiline leid, haruldane mineraal vms, mis viiakse muuseumi või kollektsiooni. Siis on tegu eksponaadi või kollektsioonisäilikuga. Kui suur võib loodusmälestis aga maksimaalselt olla? Rändrahnu ja paljandi kõrval on loodusmälestiseks sageli mõni pinnavorm või karstiala, mis hõlmab märkimisväärset pindala. Kokkuleppeliselt peab loodusmälestis olema looduses vaadeldav – terviklikult nähtav ühest-kahest punktist. Kui ta vajab vaatlemiseks suuremate vahemaade läbimist, on ta midagi muud – maastikuüksus, kaitseala vms. Küsimuse teeb keerukamaks asjaolu, et üks loodusmälestis võib paikneda teise sees. Näiteks võib kogukas rändrahn paikneda karstialal või jõeorus. Kõik sõltub neil puhkudel sellest, mida me vaatama läheme, niisiis võib loodusmälestisena käsitleda üheaegselt nii üht kui teist.

Geoloogiliste ehk eluta looduse mälestiste mõiste ja kaitse korraldamine ei ole eriti vana idee. Põhjus on lihtne: kui eluslooduse esindajate pöördumatu hävimine liikide väljasuremise teel sai kõigile silmnähtavaks ja valusalt tajutavaks, siis kivisse talletatud unikaalsed loodusobjektid näisid seisvat väljaspool ohtu – nad olid kõvast ja eluta ainest ning enamasti ka küllalt suured. Ent inimtegevuse hoogustudes – eriti maavarade kaevandamisel, suurte ehitiste rajamisel, veehoidlate kujundamisel ning erinevatel maaparandustöödel – hakkas oht varitsema neidki ja mõnigi neist on tänaseks juba hävinud. Seepärast on arusaadav, miks ka eluta looduse mälestiste – unikaalsete geoloogiliste objektide kaitsele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Eesti loodusmälestiste hulgas on aluspõhjapaljandeid, koopaid, jugasid, erinevaid pinnavorme, karstiilminguid, allikaid ja meteoriidikraatreid.

Õppematerjalide koostamist toetas Keskkonnainsvesteeringute Keskus.

Üldise geoloogia õppematerjali koostaja on Mare Isakar.
Copyright © 2014 Mare Isakar