Keila juga

Keila juga asub Harju maakonnas Keila vallas Keila-Joa asulas samanimelisel jõel, sadakond meetrit Tallinna-Paldiski maanteel olevast sillast allavoolu. Keila juga kuulub võimsuselt (kõrguse ja vooluhulga korrutis) kindlalt Eesti pidevalt tegutsevate jugade esikolmikusse, olles Jägala joa järel teine. Juga on tekkinud kohas, kus Keila jõgi laskub klindipealselt paeplatoolt alla 1,7 km pikkusesse kitsukesse klindilahte. Joa kõrgus on umbes 6 m ja laius 60-70 m. Joaastangu ülaosas paljanduvad umbes 2,5 m ulatuses Kesk-Ordoviitsiumi kõvad lubjakivid ja nende all ligi 3,5 m ulatuses Alam-Ordiviitsiumi pudedavõitu glaukoniitliivakivi ja savi. Viimastesse kui pehmetesse kivimitesse on kujunenud kuni 2 m sügavune kulbas. Joaastangu alla graptoliitargilliidi lasundisse on langev vesi omakorda uuristanud kuni 2 m sügavuse hiiukirnu.

Võrreldes teiste eelkirjeldatud veelangudega on 161 km pikkuse ja 682 ruutkilomeetrise valgala ning 75-meetrise languga Keila jõe vooluhulk joa kohal juba arvestatav (keskmiselt 6,5 kuupmeetrit sekundis, maksimaalselt kuni 150 kuupmeetrit sekundis). Keila joal on põhiastangust umbes 200 m ülesvoolu jõel paarisaja meetri ulatuses veel kaks madalamat (0,5 ja 1,5 m) lubjakivist astangut. Keila juga on imetlusväärne igal aastaajal ja erinevalt paljudest teistest jugadest ei vähenda ka kohatine veevaesus oluliselt selle ilu.

1827. aastal omandas maa-ala krahv Alexander von Benckendorff, kes laskis siia rajada (Peterburi arhitektilt Hans Stackenschneiderilt) neogooti stiilis kauni mõisakompleksi, mis valmis 1833. aastal. Loss, juga, lookleva jõe kohal kulgevad rippsillad, joaalune kanjon ja selle kallastele jääv 25 ha suurune liigirikas (üle 80 puu- ja põõsaliigi) park moodustavad Keila-Joal kauni ja meeliköitva vaatamisväärsuse. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30. aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. 2010. aasta kevadsuvel müüdi mõis erakätesse.

Võrreldes vanu, 1862. aastal tehtud plaane tänapäevastega, on õnnestunud kindlaks määrata ka Keila joa taandumiskiirus, mis on olnud ligi 9,7 cm aastas ehk mõnevõrra väiksem kui temast veidi võimsamal Jägala joal (17 cm aastas).

Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Andmed esimesest, joa lähistele ehitatud vesiveskist pärinevad 1555. aastast. 1928. aastal joa kõrvale ehitatud elektrijaam (rekonstrueeritud 1958) on röövinud suure osa joale määratud veest. 2005. aastal taastas Eesti Energia hüdroelektrijaama 20. sajandi algusest pärit välisilmega.

Keila joa geoloogiline profiil (Mägi, 1991)

Keila juga 2013. aasta aprillis
 

Keila juga 2008. aasta suvel

• Vaata videot Keila joast SIIT