Õppemeetodid: avastusõpe

Avastusõppest

Avastuslik lähenemine õppimisele ja õpetamisele põhineb seisukohal, et vajalikke teoreetilisi teadmisi peaksid õpilased saama kogemuste vahendusel ning rakendama seejärel seni tundmatutes probleemsituatsioonides. Õpilased alustavad praktilisest kokkupuutest käsitletava valdkonnaga. Hiljem õhutatakse neid enda kogemuste põhjal järeldusi tegema. Viimaste abil võib luua teoreetilisi ettekujutusi, mida saab võrrelda juba olemasolevate teadmistega (nt õpikutes).

Avastusõppe meetod on üks uurimuslikku õppe vorm ning avastuslikkuse rõhutamiseks nimetatakse seda järgnevas tekstis läbivalt avastusõppeks. Uues riiklikus õppekavas mõeldakse uurimusliku õppe all objektide või protsesside vaatlust, probleemide määramist, info kogumist ja analüüsimist, uurimisküsimuste ja hüpoteeside sõnastamist, katsete ja vaatluste planeerimist ning tegemist, saadud andmete analüüsi ja järelduste tegemist ning kokkuvotete suulist ja kirjalikku esitamist.

Avastusõpet kasutatakse põhiliselt loodusteaduste õppimisel, kus probleemide uurimuslik lahendamine toetub õpilaste õigesti püstitatud küsimustele ja oletustele ning loodusteaduslikule meetodile. Uurimuslikku õpet loodusteaduste õpetamisel esiplaanile seades väärtustab äsja jõustunud õppekava õpilaste sisemist motiveeritust ja huvi õpitava vastu.

Traditsioonilised õppemeetodid panevad õpilase passiivsesse info vastuvõtja rolli, nii et küsimisest kasulikum on pigem hoolega kuulata ja õpetaja küsimustele ootuspäraseid vastuseid esitada. Avastusõppes aga innustab mõistmise soov õpilasi küsima nimelt seda, mida nad veel ei tea või millest nad veel aru ei saa, ning aktiivselt vastuseid otsima. Küsimuste tekkimise eelduseks on õppetegevuse käigus selliste probleemsituatsioonide loomine, mis paneksid õpilasi uudishimu tundma ja mõtlema ning ärataksid soovi midagi teada saada või probleemi lahendada. Vastuseid otsitakse konkreetsete tegevuste ja katsete kaudu.

Avastusõpe kui metoodika on seega ühelt poolt indiviidi loomupärase uudishimu toetamine ja innustamine, teisalt aga teadlikult kavandatud õpetamisstrateegia, mis ajendab õpilasi uusi teadmisi ja oskusi omandama.

Kogemused ja nende põhjal järelduste tegemine, õpitu kasutamine uutes ja probleemsituatsioonides, õpilase aktiivne roll, sisemine motiveeritus ja huvi õpitava vastu, küsimuste tekkimine ja esitamine, loodusteadusliku meetodi kasutamine.

Teadmiste verbaalne omandamine, õpilane kui passiivne info vastuvõtja, soovitud vastused esitatud küsimustele.