Õppemeetodid: avastusõpe
Õppe protsess
Protsessi suunavad õppija enda uudishimu, huvi, imestus ja soov uuritavast aru saada või probleemi lahendada. Õpilased on kooli tulles täis entusiasmi ja elevust. Seetõttu tuleb nende isiklikku uudishimu julgustada ja toetada, kui see tekib spontaanselt, ning stimuleerida, kui see ei ilmne loomulikult.
Avastamise protsess algab, kui õpilane märkab midagi, mis teda intrigeerib, üllatab või temas küsimusi tekitab – midagi, mis on uus, midagi, millele õpilase eelnev kogemus või olemasolev arusaam seletust ei suuda anda. Kui õpilased on kaasatud pingutusse ise millestki aru saada, siis on tunduvalt tõenäolisem, et nad tunnevad rahulolu, kui see mõistmine pärale jõuab.
Järgmine samm on konkreetne tegevus – läbi jätku-uuringute, küsimuste püstitamise, ennustuste tegemise, hüpoteeside kontrollimise ning teooriate ja kontseptuaalsete mudelite loomise. Õpilane peab leidma oma tee selle protsessi läbimiseks. Tegevuse käigus tekib õpilasel rohkem tähelepanekuid ja küsimusi, mis avavad tee nähtuste sügavamaks mõistmiseks. Vaata illustreerivat videolõiku näidistunnist:
https://www.uttv.ee/naita?id=18374
Nähtusi või esemeid uurides kogub ja salvestab õpilane andmeid, teeb ettekandeid tulemustest ja järeldustest, samal ajal kasutades teisi allikaid, nagu raamatud ning kaasõpilaste teadmised. Dialoogi pidamine iseenda ja kaaslastega ergutab sügavamalt mõtlema. Oma vaatluste, küsimuste ja ideede sõnastamise käigus saavutatakse mõtteselgus. Selleks, et teha kogemusest järeldust, on vaja reflekteerida, arutleda ja võrrelda andmeid teiste leituga, tõlgendada vaatlustulemusi ning rakendada ideid uutes kontekstides. Kõik see aitab õpilasel maailmast paremini aru saada. Sel eesmärgil omavahel küsimusi kui ideid jagades saavad kasu kõik: kuulamisega toetatakse ühtlasi teiste ideede ja küsimuste arengut, aidates rääkijal ennast väljendada ja oma mõtteid selgelt esitada. Pine ja tema kolleegid toovad välja, et see arendab ka õpilase keelelisi oskusi. Vaata illustreerivat videolõiku näidistunnist:
https://www.uttv.ee/naita?id=18373
Õpilased vajavad abi, et õppida avastusõppe strateegiaid ja tehnoloogiaid kasutama. Samuti tuleb toetada nende eneseregulatsioonioskust, oskust teistega koostööd teha ning pikka aega hoolikalt ja mõttega töötada. See abi võib tulla erinevatest allikatest: õpetajalt, õppekava materjalidest, tehnoloogia vahendusel ja kaaslastelt klassis või väljapoolt klassi. Õpetaja saab õpilast toetada võimalike mõttevigade leidmisel ning suunata teda viima läbi täiendavaid eksperimente oma argumentide toetamiseks või selleks, et mõtestada selgusetuks jäänud või vasturääkivusi sisaldavaid tulemusi.
Pärast uurimist peaksid õpilased olema teada saanud midagi sellist, mida nad enne alustamist ei teadnud. Isegi kui uuringu käigus ei leita vastust, peaks uuringu tulemusena selguma lahenduse leidmiseks vajalikud tingimused.
Tehtule ja kogetule tähenduse andmise aktiivne protsess viib välja uute arusaamade kujunemisele ja ühtlasi uuele mõtlemise tasandile. Ehk teisisõnu: kogemuste süstematiseerimisel ja analüüsimisel tekib teadmine, mis oma olemuselt toetub empiirilisele (uurimuslikule) alusele.
Teadmised muutuvad seostatuks ja lihtsamini kasutatavaks, kui õpilastel on palju erinevaid ideid – avastuslik keskkond võib tekitada neis rohkem küsimusi. Õpilased on haaratud tegevustesse, mis eeldavad teadmiste kasutamist. Uurimuste läbiviimine soodustab ideede arendamist, muutmist ja esitlemist ning aitab õpilasel aru saada, kuidas erinevates distsipliinides teadmisi luuakse. Rõhk on sügavusel, mitte laiusel. Omandatud teadmisi jagatakse teiste õpilastega vesteldes. Vestlused on oluline viis oma ideede selgitamiseks ja seeläbi ka nende selginemiseks, teiste mõtetega arvestamiseks ja kaasõpilaste arusaamise parandamiseks. Vaata illustreerivat videolõiku näidistunnist:
