Järgnevalt kirjeldame olulisemaid muutusi naiste seksuaal- ja reproduktiivtervises, mis on aset leidnud viimasel kümnendil ja ilmnenud 2004. ja 2014. a uuringu „Eesti naiste tervis“ tulemuste võrdlemisel. Tabelid aastati ja vanuserühmiti on toodud ära uuringu raporti peatükis “Võrdlevad tabelid”.

Ottep, K.; Laanpere, M.; Ringmets, I. (2019). Rasestumisvastaste meetodite kasutamine 16–44aastaste naiste hulgas Eestis: levimus, sotsiaalmajanduslikud ja tervishoiuteenustega seotud võimalikud barjäärid. Eesti Arst 2019;98(3):135–143.

Artikli kokkuvõte: Suur osa Eesti naistest vanuses 16–44 kasutavad mittetõhusaid RVM (16,1%) või ei kasuta neid üldse (9,1%) ehkki ei soovi rasestuda. See on risk soovimatuks raseduseks ja abordiks. Rohkem on vaja tõenduspõhist informatsiooni, sh traditsiooniliste meetodite vähesest tõhususest soovimatute raseduste ärahoidmisel. Sotsiaalmajanduslikud tegurid, mis olid seotud mittetõhusa RVM kasutamisega, olid vene emakeel, elukoht ühes viiest Eesti suurimast linnast, madal haridustase ning raskused arvete maksmisel. Informatsioon RVM kohta peaks vastamakasutajate vajadustele – nt olema emakeeles ja arvestama majanduslikku olukorda. Tuleks soodustada pikaajaliste taaspöörduvate meetodite soovitamist tervishoiutöötajate poolt, sh noortele, mis vähendaks igakuist rahaliste kaalutluste mõju RVM kasutamisele. RVM valikut ei mõjutanud takistused tervishoiuteenuse saamisel ja enamik naistest on külastanud kontratseptsioonialase nõuande saamiseks nende poolt eelistatud tervishoiuasutust. Siiski, oluline on pöörata tähelepanu esmatasandi tõusvale rollile naiste RVM nõustajana. Vajalik on noortele sobiva ja tasuta teenuse jätkamine.

Rasestumisvastaste meetodite kasutamine esmas – ja viimases seksuaalvahkorras. Uuringuaastate võrdluses on märkimisväärselt tõusnud nende vastajate hulk, kes kasutasid esmasseksuaalvahekorras rasestumisvastast vahendit (vastavalt 67,2% ja 78,5%).

Vähenes nende vastajate osakaal, kes esmasseksuaalvahekorras kasutasid vähetõhusat rasestumisvastast meetodit ning suurenes nende osa, kes kasutasid kondoomi. Kondoomi kasutanud vastajate osakaal tõusis 45,4%-lt 77,0%-le. Kalendermeetodi kasutajate hulk vähenes 13,2%-lt 5,8%-le ning katkestatud suguühet kasutanute oma 43,8%-lt 17,4%-le. Tõusis vastajate osakaal, kes märkisid, et kasutasid rasestumisvastase vahendina hormonaalset meetodit (vastavalt 7,0% ja 8,9%).

Viimases seksuaalvahekorras kasutas enim vastajaid rasestumisvastase meetodina kondoomi (43,7%). Võrreldes aastaga 2004 on kondoomi kasutamine suurenud 10% võrra.

Suurenenud on hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid (vastavalt 28,0% ja 30,8%) ja emakasisest hormonaalset süsteemi ehk hormoonspiraali (vastavalt 0,0% ja 5,9%) kasutanud vastajate osakaal. Emakasisest vaskspiraali kasutanud vastajate hulk vähenes 16,4%-lt 5,4%-le.

Rasestumisvastase nõuande või vahendi saamiseks pöördus 2014. a 51,5% vastajaist naistearsti vastuvõtule, võrreldes 2004. aastaga on see näitaja langenud üle kümne protsendi (2004. a oli näitaja 62,9%). Märkimisväärselt on suurenenud nende osakaal, kes pöördusid noorte nõustamiskeskusesse (vastavalt 7,9% ja 14,9%) ning seda kõige rohkem 18–24-aastaste vastajate seas, kus näitaja tõusis 18,2%-lt 30,2%-ni.

Viimase kümne aastaga on märkimisväärselt tõusnud naiste arv, kas enne või pärast raseduse katkestamist said nõu rasestumisvastaste vahendite kohta: 2004. a 24,2% ja 2014. a 65,4%.On positiivne, et 16–17-aastaste seas ei leidunud ühtegi, keda poleks nõustatud;18–24-aastaste vastajate hulgas leidus neid 11,1% (2004 olid näitajad vastavalt 75,0% ja 69,2%).

Hinnang oma tervise kohta on paranenud kõigis vanuserühmades ning ka tervisealane riskikäitumine (suitsetamine ja alkoholi tarvitamine) on vähenenud. Tõusnud on nende naiste hulk, kes ei suitseta: 51,6%-lt 57,7%-le. Samas, kuigi igapäevaste suitsetajate osakaal on langenud, on aeg-ajalt suitsetajate osakaal tõusnud ja seda eelkõige nooremates vanuserühmades. Alkoholi tarvitamine on üldiselt vähenenud kõigis vanuserühmades. Nooremates vanuserühmades (16–17 ja 18–24 aastat) on tõusnud nende osakaal, kes paar korda aastas tarvitavad alkoholi enesekontrolli kaotamiseni (vastavalt 15,0% ja 22,9% ning 22,8% ja 26,3%). Nende naiste hulk, kes kunagi alkoholi enesekontrolli kaotamiseni ei tarvita, on tõusnud 27,5%-lt 48,7%-ni. Narkootikume elu jooksul (kasvõi üks kord) tarbinud vastajaid on võrreldes 2004. aastaga enam kui 10% võrra rohkem (vastavalt 15,2% ja 26,0%).

25–34- ja 35–44-aastaste naiste vanuserühmades on keskmine laste arv vastavalt 1 ja 1,9, mis võrreldes 2004. aastaga on jäänud praktiliselt muutumatuks.

Uuringuaastate võrdluses selgub, et enam peetakse ideaalseks laste arvuks kolme ja enamat last (nii arvas vastavalt 45,4% ja 53,9% eri uuringuaastatel vastanutest). Enam vastajaid soovib ka endale kolme või enamat last (vastavalt 31,9% ja 41,8%). Mõlemal uuringuaastal on keskmine ideaalne laste arv suurem kui keskmine tegelik laste arv. Ideaalseks peetav naise vanus esimese lapse sünnil on vähesel määral tõusnud ja meeste puhul jäänud samaks. Naise ideaalseks vanuseks peeti 2004. a 23,6 ja 2014. a 24,4 ning ideaalne vanus meestel esimese lapse saamiseks oli mõlemal aastal 26,9.

Rinnaga toitmine on püsinud kõrgel tasemel. Oma viimast last mitteimetanud naiste osakaal oli 2004. a 2,3% ja 2014. a 2,7%. Vähenenud on nende naiste hulk, kes imetasid oma last alla ühe kuu (11,0 % ja 7,9%).

Mõlemal uuringuaastal on enim vastajaid oma viimast eelkooliealist last hoidnud riigilasteaias, kuid 2014. a on see näitaja vähesel määral langenud (vastavalt 56,7% ja 55,1%). Uuringuaastate võrdluses on märkimisväärselt tõusnud nende vastajate osakaal, kelle laps oli eralasteaias või lapsehoidjaga (vastavalt 1,5% ja 6,1% ning 4,4% ja 8,1%). Varasemast veidi enam vastajaid on märkinud, et lapsega oli kodus isa (vastavalt 10,1% ja 13,0%).

Viljatus ja viljatusravi

Vastajatest 15,7% hinnangul oli neil elu jooksul esinenud viljatust, mis ei ole oluliselt muutunud 2004. a-ga võrreldes, kui vastav näitaja oli 16,6%. 35–44-aastaste naiste rühmas on viljatusperioodide esinemine sagenenud (vastavalt 22,8% ja 27,0%). Viljatusravi saanud vastajate seas on märkimiväärselt tõusnud nende osakaal, kes on saanud raviks kehavälist viljastamist. Kui 2004. a oli seda saanute osakaal 8,4%, siis 2014. a oli näitaja 42,7%.

Vägivalla uurimiseks kasutasime esmakordselt rahvusvaheliselt tunnustatud ning nii meestel kui ka naisel kasutamiseks valideeritud küsimustikku NorAQ (Swahnberg, 2011; Swahnberg & Wijma, 2003).

Ilmus neli teadusartiklit.

Part, K.; Laanpere, M.; Lippus, H. (2016). Seksuaalvägivalla levimus, riskirühmad ja hoiakud Eestis. Ariadne Lõng, 15 (1/2), 142−152. Kättesaadav: https://ariadnelong.ee/wp-content/uploads/2021/04/K.Part-et-al_Seksuaalvagivalla-levimus-naiste-hulgasriskiruhmad-ja-hoiakud-Eestis.pdf

Artikli kokkuvõte: Seksuaalvägivald on Eestis levinud, enim on ohustatud noored naised. Seksuaalvägivalla toimepanijaks on enamasti paarisuhtepartner või varasemast tuttav inimene. Levinud ohvrit süüdistavad hoiakud võivad tingida olukorra, kus enamik ohvreid jätab seksuaalvägivallast teatamata ega otsi abi. Analüüsi tulemused aitavad senisest paremini suunitleda seksuaalvägivalla ennetamisega seotud tegevusi ja organiseerida ohvritele vajalikku abi.

Lippus, H.; Laanpere, M.; Part, K.; Ringmets, I.; Karro, H. (2021). Polyvictimization and the Associations Between Poor Self-Perceived Health, Dissatisfaction With Life, and Sexual Dysfunction Among Women in Estonia. Journal of Interpersonal Violence, 36 (7-8), 3922−3940. Kättesaadav: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/29884111/

Lippus, H.; Soo, K.; Laanpere, M.; Yount, KM.; Part, K.; Ringmets, I.; Ainsaar, M.; Karro, H. (2020). The prevalence and patterns of exposure to interpersonal violence among men and women in Estonia. PLoS ONE, 15 (8), ARTN e0237562.Kättesaadav: https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7428354/

Lippus, H.; Laanpere, M.; Part, K.; Ringmets, I; Karro; H. (2020). What do we know about the impact of sexual violence on health and health behaviour of women in Estonia? BMC Public Health, 20,1897. Kättesaadav: https://bmcpublichealth.biomedcentral.com/articles/10.1186/s12889-020-09953-2

Artiklite kokkuvõte:

Ajalooliselt on kodus aset leidnud vägivallast rääkimisse suhtutud pigem halvustavat ja seda peetud „musta pesu avalikuks pesemiseks“. Hoiakud on olnud pigem ohvrit süüdistavad ja seeläbi toimepanijat õigustavad. On leitud, et taolised hoiakud soodustavad vägivalla levikut, kuna nende mõjul hakkab ohver nägema ennast kui juhtunu eest vastutavat ning vägivalla toimepanija jääb karistuseta. Õnneks on ajad muutumas ning järjest enam räägitakse nendest teemadest avalikult ning näiteks Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid on korduvalt rõhutanud, et vägivald ei ole perekonna siseasi.

Vägivalla kogemine põhjustab palju valu ja kannatusi ning on seotud pikaajaliste negatiivsete tervisemõjudega. Kahjuks on Eestis ajaloolistel põhjustel võrreldes paljude teiste arenenud riikidega vägivalda võrdlemisi vähe uuritud. Selleks, et mõista paremini olukorda Eestis, kasutasime kahe rahavastikupõhise uuringu andmeid. Analüüsisime kokku ligi 3000 18–44aastase mehe ja naise elu jooksul kogetud vägivalda puudutavaid vastuseid.

Oma töös leidsime, et Eestis on isikutevaheline vägivald väga sage. Üle poole meestest ja naistest olid kogenud kas vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Kusjuures kõige enam olid vastajad kogenud vägivalda lapsena. Analüüsisime vägivalla kogemise mustreid meeste ja naiste seas eraldi ning meie tulemused näitavad, et sarnaselt teistes riikides läbiviidud uuringutele, on ka Eestis mehed enamasti kogenud vaid füüsilist vägivalda. Võrreldes meestega kogevad naised enam erinevaid vägivallaliike koos ning märkimisväärselt sagedamini on nad kogenud seksuaalvägivalda.

Uurides tegureid, mis võiksid olla seotud vägivalla kogemisega täiskasvanuna leidsime, et nii meeste kui ka naiste seas oli oluline vägivalla kogemine lapsena. See näitab kui tähtsad on lapsepõlves nähtud, kogetud ja õpitud suhtemustrid. Lisaks leidsime, et vägivalda kogenud hindavad oma tervist pigem halvaks, neil esineb enam kroonilisi haiguseid, meeleolulangust, rahulolematust eluga, mure oma seksuaalelu pärast ja valu seksuaalvahekorra ajal. Vägivaldsete kogemuste hulga suurenemisel tugevnes negatiivne mõju tervisele.

Ideaalis tuleks kiiresti kaotada kõik vägivalda soodustavad hoiakud ja ühiskondlikud normid. Tegelikkuses on see aga pikaajaline ja järjepidevust vajav protsess. Käesolev teadustöö aitab tähelepanu juhtida sellele, millised on kõige probleemsemad kohad Eestis ning sellest lähtuvalt mida on võimalik teha vägivalla ennetamiseks või juba toimepandud vägivalla mõjude vähendamiseks.

Seksuaaleluga seotud teemade käsitlemine koolis ja kodus 2014. a uuringus märkis enam vastajaid, et nii nende kodus kui ka koolis käsitleti seksuaaleluga seotud teemasid. Kui 2004. a uuringus märkis 18,7%, et nende kodus käsitleti seksuaaleluga seotud teemasid piisavalt, siis 2014. a oli sama näitaja tõusnud 32,7%-ni. Koolis käsitletud teemasid hindas küllaldaseks vastavalt 31,9% ja 53,7%. Eriti kõrge oli nende vastajate hulk, kes hindavad koolist saadud teavet seksuaalsuse kohta piisavaks, 16–17- ja 18–24-aastaste vastajate seas (vastavalt 71,0% ja 66,4%). Mõlemal uuringuaastal ilmnes vastustest, et enamik soovis seksuaaleluga seotud teemade käsitlemist koolis ja vähem kodus. Kui väga vähe vastajatest (vastavalt 3,9% ja 3,0%) ei soovinud saada teavet seksuaalelu kohta koolis, siis märkimisväärne osa (vastavalt 26,9% ja 30,9%) ei soovinud seksuaalteemade käsitlemist kodus. Nende vastajate osakaal, kes oleksid soovinud seksuaaleluga seotud teemadest lähemalt kuulda koolis, kuid seda ei saanud, langes 19,0%-lt 6,7%-le. See näitab, et seksuaaleluga seotud teemade käsitlemist koolis soovib enamik vastajaid ja see jõuab kohustusliku inimeseõpetuse aine raames valdava osa õpilasteni.

Tervishoiuteenused

Vastajate osakaal, kes olid kasutanud uuritavaid tervishoiuteenuseid küsitlusele eelnenud viie aasta jooksul, oli 2014. a kasvanud. Märkimisväärselt oli tõusnud nende vastajate hulk, kes vastasid, et neile on tehtud PAP-test (emakakaela vähieelsete seisundite uuring) viimase viie aasta jooksul. 18–44-aastaste vastajate seas oli see näitaja tõusnud 25,7%-lt 58,4%-le.

Positiivse muutusena saab välja tuua, et 25–34- ja 35–44-aastaste vanuserühmades on vähenenud nende vastajate hulk, kellel oli viimasest günekoloogilisest läbivaatusest möödas enam kui viis aastat või ei ole seda neile kunagi tehtud (vastavalt 11,7% ja 5,6% ning 16,0% ja 6,3%).

Vastajate osakaal, kellele on tehtud rinnanäärmeuuringuid (mammograafia või rinnanäärme ultraheli), on suurenenud kõigis vanuserühmades. Märkimisväärne on, et kui 2004. a oli 16–17-aastaste seas neid uuringuid tehtud 1%-le, siis 2014. a 5,9%-le, ning 18–24-aastaste seas on arvud vastavalt 3,9% ja 8,6%. Rinnanäärmeuuringute suurenemise põhjusi nooremates vanuserühmades tuleb edaspidi analüüsida. On üldiselt teada, et rinnanäärmeuuringute arv on Eestis tõusnud. Kui 2004. a tehti Eestis kokku 7087 ultraheliuuringut rinnanäärmest, siis 2013. a 22 811 (5). Samuti on alates 2005. aastast märkimisväärselt kasvanud mammograafia tegemine (74 641 mammograafilist uuringut 2005. aastal ja 115 426 uuringut 2013. a) (5).

Seksuaalkogemused

Seksuaalvahekorra kogemus on kahel uuringuaastal vanemates vanuserühmades sarnane – vaid 1–2% naistest ei olnud seksuaalelu elanud. Nooremates vanusrühmades oli seksuaalvahekorra kogemusega naiste osakaal veidi suurenenud 16–17-aastaste (vastavalt 46,4% ja 50,6%), kuid vähenenud 18–24-aastaste hulgas (vastavalt 85,0% ja 79,3%). Erinevate seksuaalsete kogemuste olemasolu on üldiselt kahe uuringuaasta võrdluses vanuserühmade lõikes tõusnud. Kõigis vanuserühmades kasvas enim nende naiste osakaal, kellel on eneserahuldamise kogemus; ka oraal- ja anaalseksi kogemusega vastajate osakaal on mõnevõrra tõusnud kõigis vanuserühmades, välja arvatud 18–24-aastaste seas. Sarnased muutused, mis näitavad inimeste seksuaalse repertuaari laienemist, on välja toodud ka Ühendkuningriigis tehtud seksuaalkäitumise uuringus (2). Selline tulemus viitab võimalikule ühiskonna liberaliseerumisele seksuaalsusega seotud teemade käsitlemisel, mis soodustab isiklike seksuaalsusega seotud kogemuste avatumat tunnistamist (3). On huvipakkuv, et 18–24-aastaste seas oli erinevalt teistest vanuserühmadest vähenenud kõigi seksuaalkogemuste olemasolu peale eneserahuldamise.

Esmasseksuaalvahekord

Keskmine esmasseksuaalvahekorra vanus on uuringuaastate võrdluses nooremates vanuserühmades jäänud samaks, kuid üle 25 aasta vanuste seas vähenenud (vastavalt 16–17-aastaste seas 15,3 ja 15,3 aastat; 18–24-aastaste seas 16,7 ja 16,6 aastat, 25–34-aastaste seas 18 ja 17,4 aastat ning 35–44-aastaste seas 18,9 ja 18,1 aastat), sellest tingituna on vastajate keskmine esmasseksuaalvahekorra vanus langenud 17,7 aastalt 16,9 aastale. Tuleb aga silmas pidada, et nimetatud keskmised vanused on arvutatud vaid nende vastajate kohta, kes uuringu hetkel olid esmasseksuaalvahekorras olnud ja osa vastajatest alustavad seksuaalelu alles tulevikus. Seega need arvud ei peegelda kogu selle vanuserühma keskmist esmasseksuaalvahekorra vanust. Märkimisväärne on see, et esimese vahekorra partneri vanus on vähenenud kõigis vanuserühmades ja seetõttu on partnerite vanus esmasseksuaalvahekorras üksteisele lähenenud. Seda muutust võib pidada positiivseks, kuna varasemalt on näidatud, et suurema vanuseerinevusega partner esmasseksuaalvahekorras on sagedamini seotud ebavõrdse suhtega ning samuti efektiivsete rasestumisvastaste meetodite vähesema kasutamisega (4). Esmasseksuaalvahekorra toimumine partneriga esmakordsel kohtumisel on uuringuaastate võrdluses vähenenud (vastavalt 11,7% ja 7,2%).

Seksuaalne sättumus

Enda seksuaalset sättumust olid vastajad mõlemal uuringuaastal hinnanud sarnaselt, kuid vähesel määral on suurenenud nende osakaal, kes määratlevad oma seksuaalset külgetõmmet teisiti kui ainult homo- ja heteroseksuaalsena. Enamik nentis, et nende seksuaalne külgetõmme on suunatud ainult meeste vastu. Külgetõmmet ainult või peamiselt naiste vastu raporteeris vastavalt 0,3% ja 0,9% eri uuringuaastatel, ning võrdselt meeste ja naiste vastu 1,4% ja 2,3%. Külgetõmmet „peamiselt meeste vastu“ tundis 8,0% ja 9,9% vastajatest. Seksuaalkogemuste sagedus samast soost partneriga oli vähesel määral tõusnud kõigis vanuserühmades, välja arvatud 18–24-aastaste seas.

Seksuaalpartnerite arv ja seksuaalsuhte iseloom

Seksuaalpartnerite arv elu jooksul tõuseb koos vanusega (partnerite arv elu jooksul eri uuringuaastatel vastavalt 5,3 ja 5,1). Kõigis vanuserühmades on vähenenud nende vastajate hulk, kellel on olnud paralleelseid seksuaalsuhteid praeguse suhte ajal (sealhulgas nii juhuslikke kui ka püsivaid). Kui 2004. a ei olnud paralleelseid suhteid olnud 80,1%-l naistest, siis 2014. a oli sama näitaja 87,9%.

Hoiakud selle suhtes, millal on naisel õigus seksuaalvahekorrast keelduda, on kõikide küsitud tingimuste suhtes ja kõigis vanuserühmades muutunud lubavamaks. llmekalt näitab seda muutust asjaolu, et paljud peavad õigustatuks, kui naine keeldub soovimatust seksuaalvahekorrast. Kui 2004. a leidis 90,2% vastajatest, et naine ei pea seksuaalvahekorras olema, kui ta seda ei soovi, siis 2014. a oli see näitaja tõusnud 97,0%-ni. Suurim muutus selles hoiakus on aset leidnud üle 25 aasta vanuste vastajate seas.