Eesti Naiste Tervise Uuring 2014

Järgnevalt kirjeldame olulisemaid muutusi naiste seksuaal- ja reproduktiivtervises, mis on aset leidnud viimasel kümnendil ja ilmnenud 2004. ja 2014. a uuringu „Eesti naiste tervis“ tulemuste võrdlemisel. Tabelid aastati ja vanuserühmiti on toodud ära uuringu raporti peatükis “Võrdlevad tabelid”.

Vanus

Uuringuaastate võrdluses on vastajate vanuskoosseis mõnevõrra erinev. 2014. a uuringus oli märkimisväärselt suurem noorima vanuserühma (16–17-aastased) osakaal: kui 2004. a moodustasid selles vanuses vastajad 7,3% kõigist vastajatest, siis 2014. a 30,3%. Selle muutuse põhjused on välja toodud raporti metoodikat kirjeldavas osas. Teistes vanuserühmades vastajate osakaal langes proportsionaalselt.

Emakeel

2014. a uuringu küsimustikule vastajate hulgas oli vene keelt emakeelena kõnelevate naiste osakaal vähenenud kõigis vanuserühmades (2004. a oli emakeeleks vene keel 28,6%-l ja 2014. a 19,8%-l kõigist vastajaist). Muu emakeelega vastajate arv langes 0,7%-lt 0,3%-le. Seega oli venekeelsete vastajate osakaal võrreldes rahvaloenduse tulemustega, kus Eesti naissoost püsielanikest 68,2% olid eestlased ja 25,7% venelased, väiksem (1).

Perekonnaseis

Kõigis vanuserühmades suurenes 2014. a uuringus vabas kooselus olevate vastajate osakaal. Abielus olevate vastajate osakaal vähenes 2014. a ligi 10% võrra 25–34-aastaste hulgas ning vähemal määral ka 18–24- ja 35–44-aastaste seas. See on kooskõlas rahvaloenduse andmetega, mille alusel eelistatakse Eestis järjest enam vaba kooselu abielule (1). Samas on võimalik, et küsimuse sõnastuse muutus (2004. a küsiti, kas vastaja on vabaabielus, 2014. a aga, kas on vabas kooselus) võib tulemust mõjutada – näiteks olla seotud sellega, et 16–17-aastaste hulgas märkis end vabas kooselus elavaks 20,3% (2004. a oli neid 6,7%). Vähenenud on eraldi elavate ja lahutatute osakaal. Tõusnud on 25–34- ja 35–44-aastaste vallaliste osakaal. Vallalisi oli 2004. a ja 2014. a 25–34-aastaste seas vastavalt 13,6% ja 17,3%, ning 35–44-aastaste seas 7,7% ja 12,4%.

Elukoht

Elukohana oli 2014. a esimese uuringuaastaga võrreldes sagedamini märgitud maa-asulat ning seejuures oli muutus suurem nooremates vanuserühmades. Selle üheks võimalikuks põhjuseks võib olla valglinnastumine. Teistes linnades (v.a Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Narva) elavate inimeste osakaal oli vähenenud kõigis vanuserühmades.

Haridus

2014. a oli esimese uuringuga võrreldes kõrgharidusega vastajate osakaal sarnane, kuid suurem oli rakendusliku kõrgharidusega ja teaduskraadiga vastajate osakaal. Kõrgharidusega naiste osakaalu suurenemist näitas ka 2011. a rahvaloendus (1). Nooremates vanuserühmades oli suurenenud põhihariduse või vähemaga vastajate hulk, selle põhjuseks võib pidada vanust, mille tõttu on hariduse omandamine veel pooleli. Rahvaloenduse järgi 90% naistest vanuses 15–19 omandab hetkel haridust (1). Keskhariduse või vähemaga naisi oli mõlemal uuringuaastal peaaegu sama palju (vastavalt 79,5 % ja 75,0%).

Kokkuvõte taustandmete kohta

Valimid olid nii hariduse, perekonnaseisu kui ka elukoha poolest väga sarnase jaotusega ja kooskõlas üldiste muutustega Eestis. 2014. a uuringule vastajad olid siiski naisrahvastikust nooremad ja eestikeelsete vastajate osakaal oli mõnevõrra kõrgem.

Seksuaaleluga seotud teemade käsitlemine koolis ja kodus

2014. a uuringus märkis enam vastajaid, et nii nende kodus kui ka koolis käsitleti seksuaaleluga seotud teemasid. Kui 2004. a uuringus märkis 18,7%, et nende kodus käsitleti seksuaaleluga seotud teemasid piisavalt, siis 2014. a oli sama näitaja tõusnud 32,7%-ni. Koolis käsitletud teemasid hindas küllaldaseks vastavalt 31,9% ja 53,7%. Eriti kõrge oli nende vastajate hulk, kes hindavad koolist saadud teavet seksuaalsuse kohta piisavaks, 16–17- ja 18–24-aastaste vastajate seas (vastavalt 71,0% ja 66,4%). Mõlemal uuringuaastal ilmnes vastustest, et enamik soovis seksuaaleluga seotud teemade käsitlemist koolis ja vähem kodus. Kui väga vähe vastajatest (vastavalt 3,9% ja 3,0%) ei soovinud saada teavet seksuaalelu kohta koolis, siis märkimisväärne osa (vastavalt 26,9% ja 30,9%) ei soovinud seksuaalteemade käsitlemist kodus. Nende vastajate osakaal, kes oleksid soovinud seksuaaleluga seotud teemadest lähemalt kuulda koolis, kuid seda ei saanud, langes 19,0%-lt 6,7%-le. See näitab, et seksuaaleluga seotud teemade käsitlemist koolis soovib enamik vastajaid ja see jõuab kohustusliku inimeseõpetuse aine raames valdava osa õpilasteni.

Seksuaalkogemused

Seksuaalvahekorra kogemus on kahel uuringuaastal vanemates vanuserühmades sarnane – vaid 1–2% naistest ei olnud seksuaalelu elanud. Nooremates vanusrühmades oli seksuaalvahekorra kogemusega naiste osakaal veidi suurenenud 16–17-aastaste (vastavalt 46,4% ja 50,6%), kuid vähenenud 18–24-aastaste hulgas (vastavalt 85,0% ja 79,3%). Erinevate seksuaalsete kogemuste olemasolu on üldiselt kahe uuringuaasta võrdluses vanuserühmade lõikes tõusnud. Kõigis vanuserühmades kasvas enim nende naiste osakaal, kellel on eneserahuldamise kogemus; ka oraal- ja anaalseksi kogemusega vastajate osakaal on mõnevõrra tõusnud kõigis vanuserühmades, välja arvatud 18–24-aastaste seas. Sarnased muutused, mis näitavad inimeste seksuaalse repertuaari laienemist, on välja toodud ka Ühendkuningriigis tehtud seksuaalkäitumise uuringus (2). Selline tulemus viitab võimalikule ühiskonna liberaliseerumisele seksuaalsusega seotud teemade käsitlemisel, mis soodustab isiklike seksuaalsusega seotud kogemuste avatumat tunnistamist (3). On huvipakkuv, et 18–24-aastaste seas oli erinevalt teistest vanuserühmadest vähenenud kõigi seksuaalkogemuste olemasolu peale eneserahuldamise.

Esmasseksuaalvahekord

Keskmine esmasseksuaalvahekorra vanus on uuringuaastate võrdluses nooremates vanuserühmades jäänud samaks, kuid üle 25 aasta vanuste seas vähenenud (vastavalt 16–17-aastaste seas 15,3 ja 15,3 aastat; 18–24-aastaste seas 16,7 ja 16,6 aastat, 25–34-aastaste seas 18 ja 17,4 aastat ning 35–44-aastaste seas 18,9 ja 18,1 aastat), sellest tingituna on vastajate keskmine esmasseksuaalvahekorra vanus langenud 17,7 aastalt 16,9 aastale. Tuleb aga silmas pidada, et nimetatud keskmised vanused on arvutatud vaid nende vastajate kohta, kes uuringu hetkel olid esmasseksuaalvahekorras olnud ja osa vastajatest alustavad seksuaalelu alles tulevikus. Seega need arvud ei peegelda kogu selle vanuserühma keskmist esmasseksuaalvahekorra vanust. Märkimisväärne on see, et esimese vahekorra partneri vanus on vähenenud kõigis vanuserühmades ja seetõttu on partnerite vanus esmasseksuaalvahekorras üksteisele lähenenud. Seda muutust võib pidada positiivseks, kuna varasemalt on näidatud, et suurema vanuseerinevusega partner esmasseksuaalvahekorras on sagedamini seotud ebavõrdse suhtega ning samuti efektiivsete rasestumisvastaste meetodite vähesema kasutamisega (4). Esmasseksuaalvahekorra toimumine partneriga esmakordsel kohtumisel on uuringuaastate võrdluses vähenenud (vastavalt 11,7% ja 7,2%).

Seksuaalpartnerite arv ja seksuaalsuhte iseloom

Seksuaalpartnerite arv elu jooksul tõuseb koos vanusega (partnerite arv elu jooksul eri uuringuaastatel vastavalt 5,3 ja 5,1). Kõigis vanuserühmades on vähenenud nende vastajate hulk, kellel on olnud paralleelseid seksuaalsuhteid praeguse suhte ajal (sealhulgas nii juhuslikke kui ka püsivaid). Kui 2004. a ei olnud paralleelseid suhteid olnud 80,1%-l naistest, siis 2014. a oli sama näitaja 87,9%.

Seksuaalne sättumus


Enda seksuaalset sättumust olid vastajad mõlemal uuringuaastal hinnanud sarnaselt, kuid vähesel määral on suurenenud nende osakaal, kes määratlevad oma seksuaalset külgetõmmet teisiti kui ainult homo- ja heteroseksuaalsena. Enamik nentis, et nende seksuaalne külgetõmme on suunatud ainult meeste vastu. Külgetõmmet ainult või peamiselt naiste vastu raporteeris vastavalt 0,3% ja 0,9% eri uuringuaastatel, ning võrdselt meeste ja naiste vastu 1,4% ja 2,3%. Külgetõmmet „peamiselt meeste vastu“ tundis 8,0% ja 9,9% vastajatest. Seksuaalkogemuste sagedus samast soost partneriga oli vähesel määral tõusnud kõigis vanuserühmades, välja arvatud 18–24-aastaste seas.

Hoiakud

Hoiakud selle suhtes, millal on naisel õigus seksuaalvahekorrast keelduda, on kõikide küsitud tingimuste suhtes ja kõigis vanuserühmades muutunud lubavamaks. llmekalt näitab seda muutust asjaolu, et paljud peavad õigustatuks, kui naine keeldub soovimatust seksuaalvahekorrast. Kui 2004. a leidis 90,2% vastajatest, et naine ei pea seksuaalvahekorras olema, kui ta seda ei soovi, siis 2014. a oli see näitaja tõusnud 97,0%-ni. Suurim muutus selles hoiakus on aset leidnud üle 25 aasta vanuste vastajate seas.

Uuringuaastate võrdluses on märkimisväärselt tõusnud nende vastajate hulk, kes kasutasid esmasseksuaalvahekorras rasestumisvastast vahendit (vastavalt 67,2% ja 78,5%).

Vähenes nende vastajate osakaal, kes esmasseksuaalvahekorras kasutasid vähetõhusat rasestumisvastast meetodit ning suurenes nende osa, kes kasutasid kondoomi. Kondoomi kasutanud vastajate osakaal tõusis 45,4%-lt 77,0%-le. Kalendermeetodi kasutajate hulk vähenes 13,2%-lt 5,8%-le ning katkestatud suguühet kasutanute oma 43,8%-lt 17,4%-le. Tõusis vastajate osakaal, kes märkisid, et kasutasid rasestumisvastase vahendina hormonaalset meetodit (vastavalt 7,0% ja 8,9%).

Viimases seksuaalvahekorras kasutas enim vastajaid rasestumisvastase meetodina kondoomi (43,7%). Võrreldes aastaga 2004 on kondoomi kasutamine suurenud 10% võrra.

Suurenenud on hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid (vastavalt 28,0% ja 30,8%) ja emakasisest hormonaalset süsteemi ehk hormoonspiraali (vastavalt 0,0% ja 5,9%) kasutanud vastajate osakaal. Emakasisest vaskspiraali kasutanud vastajate hulk vähenes 16,4%-lt 5,4%-le.

Rasestumisvastase nõuande või vahendi saamiseks pöördus 2014. a 51,5% vastajaist naistearsti vastuvõtule, võrreldes 2004. aastaga on see näitaja langenud üle kümne protsendi (2004. a oli näitaja 62,9%). Märkimisväärselt on suurenenud nende osakaal, kes pöördusid noorte nõustamiskeskusesse (vastavalt 7,9% ja 14,9%) ning seda kõige rohkem 18–24-aastaste vastajate seas, kus näitaja tõusis 18,2%-lt 30,2%-ni.

Viimase kümne aastaga on märkimisväärselt tõusnud naiste arv, kas enne või pärast raseduse katkestamist said nõu rasestumisvastaste vahendite kohta: 2004. a 24,2% ja 2014. a 65,4%.On positiivne, et 16–17-aastaste seas ei leidunud ühtegi, keda poleks nõustatud;18–24-aastaste vastajate hulgas leidus neid 11,1% (2004 olid näitajad vastavalt 75,0% ja 69,2%).

Vastajate osakaal, kes olid kasutanud uuritavaid tervishoiuteenuseid küsitlusele eelnenud viie aasta jooksul, oli 2014. a kasvanud. Märkimisväärselt oli tõusnud nende vastajate hulk, kes vastasid, et neile on tehtud PAP-test (emakakaela vähieelsete seisundite uuring) viimase viie aasta jooksul. 18–44-aastaste vastajate seas oli see näitaja tõusnud 25,7%-lt 58,4%-le.

Positiivse muutusena saab välja tuua, et 25–34- ja 35–44-aastaste vanuserühmades on vähenenud nende vastajate hulk, kellel oli viimasest günekoloogilisest läbivaatusest möödas enam kui viis aastat või ei ole seda neile kunagi tehtud (vastavalt 11,7% ja 5,6% ning 16,0% ja 6,3%).

Vastajate osakaal, kellele on tehtud rinnanäärmeuuringuid (mammograafia või rinnanäärme ultraheli), on suurenenud kõigis vanuserühmades. Märkimisväärne on, et kui 2004. a oli 16–17-aastaste seas neid uuringuid tehtud 1%-le, siis 2014. a 5,9%-le, ning 18–24-aastaste seas on arvud vastavalt 3,9% ja 8,6%. Rinnanäärmeuuringute suurenemise põhjusi nooremates vanuserühmades tuleb edaspidi analüüsida. On üldiselt teada, et rinnanäärmeuuringute arv on Eestis tõusnud. Kui 2004. a tehti Eestis kokku 7087 ultraheliuuringut rinnanäärmest, siis 2013. a 22 811 (5). Samuti on alates 2005. aastast märkimisväärselt kasvanud mammograafia tegemine (74 641 mammograafilist uuringut 2005. aastal ja 115 426 uuringut 2013. a) (5).

Viljatus ja viljatusravi

Vastajatest 15,7% hinnangul oli neil elu jooksul esinenud viljatust, mis ei ole oluliselt muutunud 2004. a-ga võrreldes, kui vastav näitaja oli 16,6%. 35–44-aastaste naiste rühmas on viljatusperioodide esinemine sagenenud (vastavalt 22,8% ja 27,0%). Viljatusravi saanud vastajate seas on märkimiväärselt tõusnud nende osakaal, kes on saanud raviks kehavälist viljastamist. Kui 2004. a oli seda saanute osakaal 8,4%, siis 2014. a oli näitaja 42,7%.

25–34- ja 35–44-aastaste naiste vanuserühmades on keskmine laste arv vastavalt 1 ja 1,9, mis võrreldes 2004. aastaga on jäänud praktiliselt muutumatuks.

Uuringuaastate võrdluses selgub, et enam peetakse ideaalseks laste arvuks kolme ja enamat last (nii arvas vastavalt 45,4% ja 53,9% eri uuringuaastatel vastanutest). Enam vastajaid soovib ka endale kolme või enamat last (vastavalt 31,9% ja 41,8%). Mõlemal uuringuaastal on keskmine ideaalne laste arv suurem kui keskmine tegelik laste arv. Ideaalseks peetav naise vanus esimese lapse sünnil on vähesel määral tõusnud ja meeste puhul jäänud samaks. Naise ideaalseks vanuseks peeti 2004. a 23,6 ja 2014. a 24,4 ning ideaalne vanus meestel esimese lapse saamiseks oli mõlemal aastal 26,9.

Rinnaga toitmine on püsinud kõrgel tasemel. Oma viimast last mitteimetanud naiste osakaal oli 2004. a 2,3% ja 2014. a 2,7%. Vähenenud on nende naiste hulk, kes imetasid oma last alla ühe kuu (11,0 % ja 7,9%).

Mõlemal uuringuaastal on enim vastajaid oma viimast eelkooliealist last hoidnud riigilasteaias, kuid 2014. a on see näitaja vähesel määral langenud (vastavalt 56,7% ja 55,1%). Uuringuaastate võrdluses on märkimisväärselt tõusnud nende vastajate osakaal, kelle laps oli eralasteaias või lapsehoidjaga (vastavalt 1,5% ja 6,1% ning 4,4% ja 8,1%). Varasemast veidi enam vastajaid on märkinud, et lapsega oli kodus isa (vastavalt 10,1% ja 13,0%).

Positiivsena saab välja tuua, et vastajate hinnang oma tervisele on paranenud. Nende naiste hulk, kes peavad oma tervist heaks või väga heaks, on tõusnud. Väga heaks pidas oma tervist 2014. a uuringus 19,3% (2004. a 13,9%) ja heaks 56% (2004. a 54,9%) vastajatest.

Mõlemal uuringuaastal oli valdav enamik vastajaist normaalkaalulised (2004. a 68,3% ja 2014. a 67,6%). Alakaaluliste vastajate osakaal on jäänud uuringuaastate võrdluses praktiliselt samaks (vastavalt 10,6% ja 9,9%) ning enim alakaalulisi oli mõlemal uuringuaastal 16–17-aastaste seas (vastavalt 20,6% ja 16,7%). Vastajate osakaal, kes on ülekaalulised või rasvunud, suureneb vanemates vanuserühmades, kuid uuringuaastate võrdluses on 16–17- ja 18–24-aastaste vastajate seas suurenenud ülekaaluliste osakaal (vastavalt 5,2% ja 10,0% ning 6,1% ja 12,4%).

Muutumatuks on jäänud keskmine vanus esimese menstruatsiooni ajal (2004. a 13,2 ja 2014. a 13,1 aastat) ja mediaan (mõlemal uuringuaastal 13 aastat). Ka paljudes teistes arenenud riikides tehtud uuringud on näidanud, et menstruatsioonide algamise vanuse langus, mis leidis aset eelmisel sajandil, on pidurdunud (6).

Tõusnud on nende naiste hulk, kes ei suitseta: 51,6%-lt 57,7%-le. Samas, kuigi igapäevaste suitsetajate osakaal on langenud, on aeg-ajalt suitsetajate osakaal tõusnud ja seda eelkõige nooremates vanuserühmades.

Alkoholi tarvitamine on üldiselt vähenenud kõigis vanuserühmades. Nooremates vanuserühmades (16–17 ja 18–24 aastat) on tõusnud nende osakaal, kes paar korda aastas tarvitavad alkoholi enesekontrolli kaotamiseni (vastavalt 15,0% ja 22,9% ning 22,8% ja 26,3%). Nende naiste hulk, kes kunagi alkoholi enesekontrolli kaotamiseni ei tarvita, on tõusnud 27,5%-lt 48,7%-ni.

Narkootikume elu jooksul (kasvõi üks kord) tarbinud vastajaid on võrreldes 2004. aastaga enam kui 10% võrra rohkem (vastavalt 15,2% ja 26,0%).

Viimase aastakümnega on Eestis aset leidnud mitmed olulised muutused naiste seksuaal- ja reproduktiivtervises ning -käitumises. Mõned neist, näiteks muutused hoiakutes ja partnerite vanuse lähenemine esmasseksuaalvahekorras, näitavad üldist suundumist võrdõiguslikuma ühiskonna suunas.

Seksuaalkäitumine on muutunud turvalisemaks. Seda näitab esmasseksuaalvahekorras ja küsitlusele eelnenud viimases seksuaalvahekorras märkimisväärselt tõusnud tõhusate rasestumisvastaste vahendite kasutamine.

Partnerite vanusevahe esmasseksuaalvahekorras on kahanenud; suhteliselt vähem leidub naisi, kes partneriga esmakordsel tutvumisel esimest korda elus seksivad. Nende muutustega on seotud seksuaalhariduse sagenemine koolis – võib öelda, et tänapäeval jõuab seksuaalharidus pea iga õpilaseni.

Tervishoiuteenuste kohalt on väga positiivne, et kontratseptsioonialane nõustamine enne või pärast raseduse katkestamist ja günekoloogilise läbivaatuse tegemine üle 25 aasta vanuste hulgas on sagenenud. Ühest küljest võib see viidata inimeste terviseteadlikkuse kasvule, teisest küljest tervishoiuteenuste kvaliteedi paranemisele.

Enam peetakse ideaalseks laste arvuks ja soovitakse ka endale kolme ja enamat last. Ideaalne vanus esimese lapse saamiseks on naistel tõusnud ning meestel jäänud muutumatuks.

Hinnang oma tervise kohta on paranenud kõigis vanuserühmades ning ka tervisealane riskikäitumine (suitsetamine ja alkoholi tarvitamine) on vähenenud.

Kohustuslik koolis pakutav seksuaalharidus ja paranenud SRT teenused kajastuvad ilmekalt mitmete SRT näitajate paranemises viimasel kümnendil. Järjepidev ning kõrge kvaliteediga teenuste pakkumine ja kooli kohustuslik seksuaalharidus on eelduseks, et positiivsed muutused saaksid jätkuda ka tulevikus.