Kokkuvõte: Sügisene seenelaager 2019

Eesti mükoloogiaühingu sügisese seenelaagri nelja päeva (19.–22. septembril) jooksul käidi läbi 10 kohta Tõstamaal ja selle ümbruse looduskaitsealadel Lääne-Eestis. Kõige rohkem seeneliikide vaatlusi, nimelt 80, pandi kirja Nedrema puisniidul. Nimetatud puisniidult leiti II kaitsekategooriasse kuuluvad roosa riisikas (Lactarius controversus) ja mõru kivipuravik (Boletus radicans) ning trihholomell (Tricholomella constricta). Sarnaselt puisniiduga osutus seenerikkaks vaatluspaigaks Ännikse looduskaitsealal Põdra sihtkaitsevöönd 77 seeneliigiga. Tegemist oli jänesekapsa-mustika kasvukohaga, kus kasvasid 112-aastased haavad, kuused ja kased. Ännikse looduskaitsealalt leiti II kaitsekategooria liikide nimistusse kuuluv väga haruldane mustuv ehk lilla kukeseen (Cantharellus melanoxeros). Sama seent leiti seenelaagri jooksul ka Mihkli tammikust. Varasemalt on lillat kukeseent leitud Eestis 1989. aastal Pärnumaalt, 2016. aastal Saaremaalt ning 2019. aastal Harjumaalt. Kõdunevatelt haavalehtedelt tuli juurde Eestile uus liik Ascobolus foliicola, mis kuulub liudikulaadsete (Pezizales) seltsi kottseente hulgas. Kolga männimetsast leiti haruldastest seentest veel mükoriisaseen kastanpäkk (Gyroporus castaneus) ja Lindi looduskaitsealal Taltsi sihtkaitsevööndist korallnarmik (Hericium coralloides), mis on lehtpuude saprotroof ja nii vanade kui ka põlismetsade indikaatorliik. Lindi looduskaitsealal tuvastati esmakordselt Eestis kottseente perekond Strossmayeria, alla 1 mm suuruste viljakehadega tiksikulaadsete (Helotiales) esindaja, täpsemalt liik Strossmayeria basitricha mahalangenud haava tüvel.

Üheksal seenelaagris osalejal õnnestus külastada Varbla laidude looduskaitseala suurimat laidu – Selglaidu. Selglaiul on valdavaks kasvukohatüübiks karjatatav rannaniit kadakate ja pihlakatega. Sealsest männikust on saanud kormoranide pesapaik, kuid siiski saadi laiult kirja 50 erineva seeneliigi vaatlused. Võrdluseks pandi Kastna rannaniidult kirja vaid 18 erineva seeneliigi vaatlused. Laiu leidudest olid erilisemad puguseened – hõlmikmuna (Mycenastrum corium), mis on seitsmes leid Eestile ja tähtkuulik (Sphaerobolus stellatus), mida ei ole üle 20 aasta leitud, kuid seenelaagri ajal avastati veel Mihkli tammikust.

Üheskoos pandi kirja 549 seenevaatlust, sh lihheniseerunud seente ehk samblike vaatlused ja Tartu Ülikooli ja Maaülikooli seenekogudesse koguti hulgaliselt seente eksemplare, millest 36 on hetkel ära määratud. Kokku sai kirja 345 erinevat seentaksonit, kuid kõige sagedamini leiti kasepuravikke, kännumütsikuid ja tavavahelikke.

Tabel 1. Sagedamini leitud seeneliikide nimekiri. 

Detailsemad seenelaagrite leiunimekirjad on kõigile huvilistele kättesaadavad PlutoF platvormi kodanikuteaduse töölaual (vt https://plutof.ut.ee). Eesti mükoloogiaühing tänab maateaduste ja ökoloogia doktorikooli, kes toetas üliõpilaste osalemist seenelaagris.

Detsembris peetakse ühingu aastakoosolek, kus valitakse järgmise aasta seen ning seenelaagri paik. Kõik huvilised on oodatud!