Projekti vaheseminar

MKMi teadusnõustamise projekti „Roheülemineku tähendusest ja mõjudest ettevõtetele“ vaheseminari kokkuvõte

30.01.2026

Arutelu: roheülemineku mõjud, võimalused ja eeldused valitud tööstusharude (toit, puit, ehitus) lõikes

Vaheseminar algas Soome riigi biomajanduse koordinaatori, Ulla Palander’i (Majanduse ja Tööhõive Ministeerium) ettekandega Soome biomajanduse strateegiast. Soome on võtnud biomajanduse – umbes 2/3 puidu ja 1/3 muul biomaterjalil (sh põllumajandusest) põhinev – strateegiliseks prioriteediks alates 2014. aastast ning biomajanduse strateegiat uuendatakse regulaarselt, et realiseerunud riske adresseerida. Biomajandus on sektorite ülene teema, mis on seotud nii loodusvarade efektiivse kasutusega kui ka laiemate sotsiaalsete mõjudega, mistõttu vajab see nii ministeeriumide vahelist kui ka rahvusvahelist koostööd (vt ka ettekande slaide siit).

Ettekandele järgnenud küsimuste-vastuste voorus arutleti kitsaskohtade üle, sh turu valmisoleku ning biomajanduse toodete skaleerimisvõimaluste üle. Väljakutseteks on selliste toodete kõrgem hind ning tarbija valmisolek seda maksta. Toodi ka välja, et uute innovatiivsete biotoodete toomine Euroopa turule on väga keeruline, kallis ja aeglane protsess, mistõttu osad ettevõtted viivad tegevuse pigem Aasiasse nt Singapuri. Väljakutseks on ka investeeringurisk, kuna erainvestorid on pigem kõhklevad suurte biomajandusprojektide rahastamisel. Positiivsete mõjudena toodi esile erinevate kõrvalproduktide ja jäätmete väärtustamist energiakasutuse asemel. Märgiti ka, et Soome plaan kahekordistada biomajandusest tulenevat lisandväärtust aastaks 2035 võrreldes 2021.aastaga on väga ambitsioonikas. Soomes hetkel kohaliku ressursi koguse ja kättesaadavusega probleeme ei ole ning ühiskond aktsepteerib kohalikku metsaressursi kasutamist. Soome tugevdab biomajandust regioonides (igal regioonil on oma biomajanduse strateegia) ja seda eriti idapiiril. Samuti on plaanis suurendada kohalike toiduainete tootmist, et tagada toidujulgeolek.

Annela Anger-Kraavi, Helen Poltimäe ja Jaan Masso Tartu Ülikoolist esitlesid projekti vahetulemusi (vt slaide siit), eelkõige kirjanduse ülevaadet roheleppe rakendamise mõjudest Euroopa Liidu ettevõtetele. Sellest on näha, et vastavat teaduskirjandust on veel väga vähe ning seni kaardistatud mõjud ebaühtlased, sõltudes mh ettevõtte võimekusest. Kirjanduse põhjal võib potentsiaalseteks kaotajateks pidada eelkõige primaarsektoreid (põllumajandus, metsandus, mäetööstus), potentsiaalseteks võitjateks jäätmekäitlust ning ehitust. Sellest lähtuvalt on välja valitud ka sektorid, kellele projekti teisel aastal keskendutakse ning kelle esindajad seminaril osalesid. Küsimuste-vastuste voorus uuriti mh seda, kas roheülemineku mõjud tähendavad roheleppe mõjusid ning kuivõrd suudame analüüsida ka protsessi, mitte ainult lõpptulemust. Selgitati, et valitud kolme sektori puhul minnaksegi rohkem süvitsi. Uuriti ka, keda peaks eelkõige rahastama, kas võitjaid või kaotajaid. Ehituse näitel toodi ka välja, et tihtipeale süsteem ei soosi uudseid lähenemisi, millega kliente kestlikkuse suunas nügida. Arutelus toodi ka välja, et Eesti kapital on väga väike, mistõttu muutused soodustavad suurte kasvamist ja väikeste väljasuremist. Rõhutati, et muutuste eelduseks on valitsuse eestvedamine (mh hangete näol) ja ühiskondlik kokkulepe.

Projekti järgmisteks sammudeks on ökonomeetrilise roheülemineku mõjuanalüüsi teostamine ning intervjuude läbiviimine valitud kolme sektori esindajatega. Samaaegselt jätkub koostöö Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga teadusnõustamise vormis. Laiema ringi arutelud toimuvad taas projekti lõpus ehk 2026. a viimastel kuudel.

Seminari grupiarutelud keskendusid roheülemineku mõjudele Eesti ettevõtetele (esimene grupiarutelu) ning sellele, millised võimalusi roheüleminek võiks pakkuda ning millised eeldused aitaksid üleminekut muuta majanduslikult teostatavaks (teine grupiarutelu). Sissejuhatuse grupiaruteludesse tegi Kaspar Peek, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tööstuspoliitika juht – vt slaide siit. Arutelud tõid esile, et roheüleminek ei ole ainult keskkonnapoliitika, vaid otseselt seotud konkurentsivõime, tarneahelate, investeeringukindluse ja riigi rolliga tellija ning toetajana. Kõigis sektorites kordusid kaks põhiteemat: võimalus innovatsiooniks ja väärtusahela ümberkujundamiseks ning risk, et regulatiivne surve ja turutingimused ei toeta innovatsiooni ja ettevõtete püsima jäämist.

Toiduainetööstuses rõhutati, et roheregulatsioonidel on mõju toidujulgeolekule ja varustuskindlusele. Kriiside kontekstis muutub kohalike ressursside väärindamine strateegiliseks ning rohepööre võib toetada regionaalset arengut ja tööhõivet. Positiivse mõjuna nähti ressursside optimaalsemat kasutamist kogu tarneahelas: praak ja jääkproduktid tuleb muuta sisendiks uutele toodetele ning jäätmeid käsitleda toorainena. Innovatsioonivõimalused seostati biotehnoloogia rakendamise, digitaliseerimise ning raiskamise vähendamise tehnoloogiatega. Samas domineerisid negatiivsete mõjudena konkurentsivõime langus, kuna muu maailm ei täida samu nõudeid, mis omakorda avaldab mõju toidujulgeolekule. Suureks probleemiks on ka see, et vajalikke rohelisi tehnoloogiad ja alternatiivseid pakendilahendusi ei ole mitmes valdkonnas veel olemas. Regulatsioonide aeglane rakendumine, bürokraatia ja lubade protsessi pikkus pidurdavad innovatsiooni. Oluliseks piiranguks on tarbijate hinnatundlikkus: tarbija ei ole valmis roheüleminekuga seotud lisakulu kandma. Võimalustena toodi välja, et suurima mõjuga muutused tulevad suurte ettevõtete kaudu (kui soovida kiireid muutusi, peab suurettevõtteid ka toetama), riigi rolli taristu loomisel (prototüüpimine ja testimine), rohehangete kehtestamisel ning alternatiivsete toodete toetamisel. Samuti rõhutati, et riik (ametnikud) peaks võtma suurema rolli vahendamaks infot teiste riikide ja oma riigi ettevõtete vahel.

Puidutööstuses nähti roheüleminekus suurt potentsiaali, kuna Eesti majanduskasv võiks liikuda biomajanduse ja puidu kõrgema väärindamise suunas. Positiivsete arengutena toodi välja EL rahastus innovatsiooniks, oskustööjõu kvaliteedi kasv ning väärtusahela läbipaistvuse suurenemine. Eriti rõhutati EPD (keskkonnatoodete deklaratsiooni) rolli konkurentsieelisena, kuna see võimaldab süsinikujalajälge mõõta ja kestlikkust turul tõendada. Samuti nähakse kõrvaltoodetes ja ringmaterjalides uut ressurssi ning riigihangetes võimalust turgu kujundada. Negatiivse poole pealt rõhutati regulatsioonide rägastikku, mis pidurdab innovatsiooni, survestab väikeettevõtteid ja kahandab konkurentsivõimet. Looduskaitse piirangud vähendavad ressursi kättesaadavust ning surve raiemahtude vähendamisele tekitab toormekindluse probleemi. Kritiseeriti ka EL metoodikaid, mis kahjustavad metsanduse mainet ja loovad ühiskonnas arusaama, et majandustegevus on alati loodusele kahjulik. Siiski nähakse puidusektoris väga suurt potentsiaali nii kohaliku toorme kui ka erinevate jäätmete väärindamise osas, mis suudaks panustada kohaliku tööstuse arengusse kui majanduskasvu. Sektori arenguks vajalike eeldustena toodi välja investeerimiskindlust, pikaajalist kokkulepet raiemahtudes, suurtööstuste toetusi, kiirendatud sertifitseerimist uutele biotoodetele ning paindlikumat raamistikku liikmesriikidele. Oluliseks peeti ka kaitsealuste metsade kompenseerimist omanikele ning eesmärki suurendada puidu osakaalu avalikus ehituses (nt 30% nõue, sarnaselt protsendikunsti nõudele). 

Ehitussektoris rõhutati, et roheüleminek võib kujuneda suureks innovatsiooni- ja ekspordivõimaluseks, kui riik tegutseb teadliku tellijana. Avalik sektor on üks suurimaid turu kujundajaid ning isegi väike osa hangetest, mis suunatakse roheinnovatsiooni, annaks ettevõtetele selge signaali investeerida kestlikesse lahendustesse. Sealjuures on oluline mitte sätestada parameetreid, vaid määratleda lõppeesmärk, et ettevõte saaks ise leida parima viisi selle saavutamiseks. Positiivsena nähti kohaliku materjali ja oskustööjõu eelist, koostööpotentsiaali riigi ja ettevõtete vahel. Toodi välja vajadust tasustada edukad lahendused (preemiasüsteemid). Takistusteks on CO₂ jalajälje arvutamise koormus, teadlikkuse puudumine kõigil tasemetel ning oskustööjõu järelkasvu probleem. Roheülemineku eeldustena toodi välja hankepõhimõtete muutmist, elukaarekulude arvestamist soetusmaksumuse asemel, avaliku sektori võrgustike loomist ning alaliitude ja sektori organisatsioonide süsteemset kaasamist. 

Seminarile eelnes projekti teadusnõukoja koosolek. Arutelu keskendus poliitikale, investeerimistingimustele ja juhtimisraamistikele biomajanduse ja roheülemineku kontekstis. Teadusnõukoja liikmed Soomest, Rootsist, Norrast ja Ühendkuningriikidest jagasid oma kogemusi Eesti partneritega.