Džinnid – reaalsed olendid

Erinevalt paljudest rahvapärastest uskumustest ei ole džinnid Marokos seotud paganliku ebausuga, vaid islami usu osa. Koraan kinnitab selgelt džinnide olemasolu: suuras 15:27 öeldakse, et džinnid loodi kõrvetavast tulest (enne inimest), ja neile on pühendatud terve 72. suura (al-Jinn). Just sellepärast saab Spadola (2009) tabavalt öelda, et džinnide olemasolu on paljudele Fesi elanikele lihtsalt usuküsimus, sest džinnide olemasolu toetavad koraani salmid ja autentsed hadith’id (prohvet Muhamedi ütlused). Tunnistamine, et džinne on koraanis mainitud (madkūr), tähendab vähemalt seda, et nende olemasolu ei saa eitada.

Marokolaste arusaamas elavad džinnid paralleelmaailmas, mis ristub inimeste omaga eriti piiripealsetes kohtades ja aegadel: kaevude ja jõgede ääres, hämaras, tualettides ja saunades. Neid võib kogemata solvata – näiteks kuuma vett valades –, mille tagajärjel võib džinn inimese enda võimusesse haarata (maskūn, ’haaratud’) ja põhjustada haigust, halvatust või vaimuhäireid. Kaitseks kasutatakse jumala nime hüüdmist (bismillāh), rauda (mida džinnid kardavad) ja soola.

Džinnid ei ole marokolaste arusaamas ühetaolised. Nii nagu inimesed, võivad ka džinnid olla moslemid või uskmatud, head või kurjad, mehed või naised. Eriti võimsaid ja ohtlikke džinne nimetatakse ʿifrīt’ideks. Levinud on kujutelm, et igal nädalapäeval valitseb kindel džinnikuningas (neljapäev kuulub Chamharouchile), see aga annab vaimumaailmale oma kalendri ja institutsiooni. Džinnist seestumus tuntakse ära teatud märkide järgi: äkilised meeleolu- ja isiksusemuutused, krambid, seletamatu halvatus, hääle muutumine transi ajal. Just seetõttu kattub džinniuskumus tihedalt sellega, mida lääne meditsiin nimetab neuroloogiliseks või psühhiaatriliseks haiguseks.

Maroko folklooril on rikas isikupärastatud džinnide galerii, kellest tuntuim on Aisha Qandicha (ka Aïcha Kandicha). Teda kujutatakse võrgutava naisvaimuna, kes elab vee ääres – jõgede ja allikate juures – ning kellel on naise ülakeha, aga kitse või kaameli sõrgadega alakeha. Ta meelitab mehi enda juurde ja võib viia nad hullumeelsuse või surmani. Teda nimetatakse austavalt Lalla Aishanaks (’emand Aisha’) ja peletatakse rauaga, temaga otsitakse lepitust transirituaali kaudu. Huvitaval kombel mäletatakse mõnes piirkonnas Aisha Qandichat ka ajaloolise kangelannana – naisena, kes meelitas 15.-16. sajandil Portugali okupatsiooni ajal vaenlase sõdureid lõksu. Nii on ta korraga koletis ja vastupanu sümbol.

Aisha Qandicha kõrval tunneb folkloor terveid džinniperekondi ja -kuningaid, kes esinevad eriti Gnawa rituaalides isandate (mluk) panteonis: Sidi Mimoun, metsa ja ohu vaim (must värv); Lalla Mira, naisvaimude emand (kollane värv); ning teised vaimud, kellest igaühel on oma värv, viiruk, rütm ja iseloom. Sellise džinnide süsteemi loomine näitab, et Maroko vaimumaailm ei ole kaootiline, vaid hoolikalt liigendatud – iga vaimuga suheldakse kindlal viisil.

Mitte kõik vaimud pole hirmuäratavad. Tuntud on ka Lalla Malika – kaunis ja elegantne naisvaim, keda seostatakse armastuse, ilu ja luksusega ning kellele meeldivad parfüümid, lilled ja siid. Temast seestumine ei avaldu vägivaldse krambina, vaid soovis end ehtida, lõhnastada ja nautida. Lalla Malika näitab, et Maroko vaimupanteon peegeldab inimühiskonna sotsiaalseid kihte ja ihasid – vaimudel on klass, sugu, maitse ja iseloom, täpselt nagu inimestel.

Lisaks on üks vägevamaid Maroko vaimugeograafia kohti Sidi Chamharouchi pühamu Kõrg-Atlases, umbes 2300 meetri kõrgusel Toubkali tipu poole viival rajal. Pühamu ise on suur valgeks võõbatud rahn; rahvapärimuse ja klassikaliste džinniraamatute järgi valitseb Chamharouch džinnide üle ja talle kuulub neljapäev (igal nädalapäeval on oma vaim). Tegemist on islamieelse pühapaigaga, mis on islamistunud: rahnu ümbritsevatele seintele on kirjutatud koraani salme ja palveid.

Pühamut valvab Id Belaidi suguvõsa, kes korraldab igapäevast loomade ohverdamist. Palverändurid – olgu nad terved, keda köidab uudishimu ja austus, või vaime välja ajada soovijad – toovad ohvriks looma, mille järel toimub hadra (mõnel pool zār): rütmilise trummimängu, laulu ja transitantsuga seanss, mis peab kannataja viima kontakti džinnide maailmaga. Pühamusse endasse on lubatud vaid moslemid. Sidi Chamharouch näitab eriti selgelt, kuidas pühakukultus, loomohvrid ja transitervendamine Marokos üheks tervikuks põimuvad.

Džinniuskumused ei ela tänapäeval edasi ainult pühamutes ja külakuulujuttudes, vaid ka kinolinal. Maroko-Prantsuse õudusfilm „Kandisha“ (2021, režissöörid Alexandre Bustillo ja Julien Maury) toob Aïcha Kandicha legendi tänapäeva linnakeskkonda: noored kutsuvad mängult välja kättemaksuhimulise vaimu, kes hakkab tapma mehi. Filmis „Achoura“ (2018, režissöör Talal Selhami), mida peetakse esimeseks Maroko „koletisefilmiks“, põhineb lapsi hävitava džinni Bougatate legendil. Need filmid on huvitavad kahel põhjusel: nad näitavad, kui elujõuline on folkloor, ja samas seda, kuidas globaalne õudusžanr kohandab kohalikku usundilist materjali meelelahutuseks.