Amulettid ja pühakud

Faqih’id ja nende amuletid – islami teadus

Faqih on islamiõpetlane, kes tunneb koraani ja islami õigust; ajalooliselt olid faqih’id külakooliõpetajad, kes õpetasid lastele koraani. Osa neist valdas aga ka „varjatud teadust“ (ʿilm al-rūhāniyya) – oskust kirjutada amulette ja suhelda üleloomulike jõududega. Just see teine roll teeb faqih’ist Maroko maagiamaastiku võtmefiguuri: ta seisab ametliku ja rahvapärase islami piiril.

Spadola (2014) kirjeldab faqih’i tööriistu rõhutatult tagasihoidlikena – ja just see tagasihoidlikkus on tähendusrikas, sest võim ei peitu esemetes, vaid kirjas ja sõnas. Faqih’i maagilisteks tööriistadeks on mijmar ehk väike söepann, väikesed paberilehed, purk safranitinti, paar pilliroosulge ja ruhāniyya käsiraamatud, mida hoitakse riiulil või lukustatud kastis.

Amuleti (hijāb, ka herz) valmistamiseks kirjutab faqih väikesele paberitükile koraani salme ja müstilisi tähemärke või arvuruute ning voldib selle tihedaks pakikeseks, mida klient hakkab kaelas või rinnataskus kandma. Spadola (2014) tähelepanek, et klientide sõnul läksid nad faqih’i juurde „kirja saama“ (shi kitāba) või paluma tal „midagi kirjutada“ (bash yaktib shi haja), näitab, et tegu on selgelt struktureeritud, mitte juhusliku praktikaga. Amulett on füüsiline objekt, kuid selle vägi on tekstis – see on jumala sõna materiaalne kandja.

Küla-faqih‘i amuleti kandmine ei ole isoleeritud rahvakomme, vaid ulatub tagasi õpetatud islami okultismitraditsioonini. Selle keskne autor on Ahmad al-Buni (surnud u 1225), Põhja-Aafrikast (tänase Annaba lähedalt) pärit sufi õpetlane, kelle teos „Shams al-maʿārif“ (’teadmiste päike’) on islami maagiateaduse mõjukaim käsiraamat. Al-Buni süstematiseeris ʿilm al-hurūf’i ehk tähtede teaduse – õpetuse, mille järgi araabia tähestiku igal tähel ja numbril on varjatud vägi, mis seostub jumala nimede ja atribuutidega.

Al-Buni arusaamade keskmes on maagiline ruut (wafq) – arvude võrgustik, mille read ja veerud annavad sama summa. Magribis on neist tuntuim budūh-ruut, mida kantakse amulettidele, et kergendada sünnitust, kaitsta lapsi hirmu eest, leida kadunud asju ja tõmmata ligi armastust. Kui faqih kirjutab oma kliendi amuletile koraani salme ja tähemärke, jätkab ta – sageli ise seda teadvustamata – sajanditevanust õpetatud traditsiooni. Marokolaste usuarusaamade jaoks on see oluline, sest näitab, et rahvapärane amulett ja kõrgislami õpetlaslik müstika ei ole kaks eraldi maailma, vaid sama puu latv ja juured.

Siin peitub mooduli üks tähtsamaid eristusi: faqih ei ole nõid klassikalises mõttes, vaid religioosne autoriteet. Ta tunnistab jumalat, koraani ja islamit ning tema võim tuleneb usulisest teadmisest. Spadola hilisemas raamatus „The Calls of Islam“ (2014) asetatakse see laiemasse konteksti: ta näitab, et faqih’i kutse ja kirjutamine on kommunikatsiooniaktid, mis ühendavad kliendi varjatud maailmaga (al-ghayb – see, mis on nähtav vaid jumalale), ja kuidas tänapäeval konkureerib see vana autoriteet massimeedia, raadios üle kantud eksortsismi ja islamistlike liikumiste kutsetega. Seetõttu on faqih’i tegevus paradoksaalselt ka reformistlik: kutsudes noori inimesi nende igapäevarutiinist välja ja sidudes neid amuleti ja palve kaudu „suurema“ universaalse islamiga, on faqih ka see, kes suunab neid usulise muutuse poole. Maagia ja misjon käivad siin käsikäes.

Pühakud ja baraka – õnnistuse jõud

Maroko vaimsuse selgroog on pühakukultus. Awliyāʾ (ainsuses walī, ’jumala sõber’) on islami traditsioonis inimesed, kes on jumalale eriti lähedal ja keda läbib jumalik õnnistus – baraka. Baraka on üks Maroko rahvausu keskseid mõisteid: see on positiivne, peaaegu füüsiline vägi, mis võib kanduda inimeselt esemele, paigale, toidule ja teisele inimesele. Soome-rootsi antropoloog Edward Westermarck, kes uuris Marokot juba 1900.–1920. aastatel, dokumenteeris selle uskumuse erakordselt põhjalikult. Tema tööd jätkavad Vincent J. Cornell, kes analüüsib Maroko sufi pühadust ja religioosse autoriteedi kujunemist, Dale F. Eickelman, kes uurib palverännukeskuste ja maraboutismi sotsiaalset toimimist, ning Stefania Pandolfo, kes käsitleb džinne, vaimset tervist ja koraanipõhist tervendamist tänapäeva Marokos.

Üle Maroko on laiali pühakute hauad ja pühamud (qubba – valge kuplihoone; zāwiya – vennaskonna keskus), mida külastatakse õnnistuse, kaitse ja tervenemise pärast. Westermarck pani tähele, et pühakud on spetsialiseerunud: üks pühak on kuulus viljatusravi poolest, teine kaitseb pimedaid, kolmas aitab konkreetse haiguse vastu. Külastajad palvetavad, puudutavad hauda, seovad pühamu juurde riideribasid ja toovad ohvreid. Westermarcki sõnul säilib pühaku baraka ka pärast surma ja on eriti tugev tema haua juures: „Pühakul on võime näha kaugeid asju ja teha imesid.“

Pühaku auks korraldatakse igal aastal moussem – palverännak ja festival. Suurim neist on Sidi Ben Aissa moussem Meknèsis, millega austatakse Aïssawa vennaskonna rajajat. Moussem‘id ühendavad usuelu, kaubanduse, muusika ja kogukonna pidustuse ning näitavad, et pühakukultus ei ole eraviisiline ebausk, vaid avalik kalendrisse kirjutatud ühiskondlik institutsioon. Kaasaegne näide kõrgmäestiku pühapaigast on juba mainitud Sidi Chamharouch (2.2), kuhu palverändurid on tulnud islamieelsest ajast saadik.

Maroko pühakukultusel on oma geograafia ja pealinnad. Fes on tuntud kui riigi vaimne süda – seal asub Mawlāy Idrīs II haud, linna asutaja pühamu, mille juurde voolavad palverändurid üle kogu maa. Veel vanem on Mawlāy Idrīs Zerhouni linn Meknèsi lähedal, kus puhkab Maroko esimese moslemidünastia rajaja ja kuhu korraldatakse üks riigi suurimaid moussem’e.

Marrakechit kutsutakse seitsme pühaku linnaks (sabʿatu rijāl). Sinna on maetud seitse ajaloolist õpetlast ja sufit ning nende haudu külastatakse iganädalasel ringpalverännakul (ziyāra), mille kehtestas 17. sajandi lõpus Alawiidi sultan Mawlāy Ismāʿīl. Palverännak kestab teisipäevast esmaspäevani ja liigub vastupäeva ümber linna, jäljendades teadlikult Meka Kaaba ümber tehtavat tiiru. Pühakukultuse ja džinnitervendamise põimumist näitab hästi Mawlāy Brahimi pühamu Atlase jalamil Marrakechi lähedal: see on kuulus seestumis- ja viljatusravi poolest ning ühtlasi peatuspaik teel kõrgmäestikku Sidi Chamharouchi juurde.

Baraka’l on sünge vastaspool: kuri silm (al-ʿayn, nazar) ja kadedus (hassad). Usutakse, et kade või imetlev pilk – eriti laste, pruutide ja edukate inimeste poole – võib tuua haigust ja õnnetust. Selle vastu kasutatakse rohket kaitsemaagiat, millest tuntuim on khamsa ehk Fatima käsi: peopesakujuline amulett, sageli silmaga keskel, mis tõrjub kurja pilku ja meelitab ligi baraka’t. Khamsa’t leidub kõikjal – ehetes, uksekoputitena, autopeeglil – ja sellest on saanud ka Maroko suveniir. Kaitseks kasutatakse veel soola, ukse kohale riputatud hobuserauda ja viiruki suitsutamist. Tähelepanuväärne on, et kurja silma vastane maagia on ühiskonnas aktsepteeritud: see on valge, kaitsev maagia, mitte patune shour.

Õnnistust ei kanna mitte üksnes esemed, vaid ka ained. Eriti tähtis on henna (lḥenna) – punakaspruun taimevärv, mida peetakse baraka’t kandvaks ja kurja tõrjuvaks. Pulmaeelsel hennaööl kaunistatakse hennaga pruudi käed ja jalad, samuti tehakse hennamaalinguid vastsündinutele, ümberlõigatavatele poistele ja palveränduritele. Lisaks ilule usutakse, et henna kaitseb kurja silma ja džinnide eest ning toob viljakust ja õnne. Nii põimuvad hennas esteetika, pidu, usk ja maagia – argine aine, mis kannab püha väge.