Keeleülesanded
Võõrsõnad tekstis
Asenda tekstis poolpaksus kirjas tähistatud võõrsõnad lausesse sobivas vormis omasõnaga.
Postmodernisliku fragmentaarsuse aluseks võib olla ka skepsis ( 1) ………………………………….) ja kõhklused tegelikkuse kõikehõlmava (keelelise) representatsiooni ( 2) ………………………….) võimalikkuses. Keeruline poliitiline areng ja selle ilmingute kallutatud kajastamine uute visuaalset meediumid ( 3) ………………………………………) (televisioon, film, video) kaudu sunnib ka nt kirjanikke oma väljendusvahendeid ja tehnikaid revideerima ( 4) ……………………………..). Eriti paistavad uute meetodite kasutamisel silma kuuekümnendatel debüteerinud ameerika postmodernistlikud kirjanikud (K. Vonnegut, J. Barth, D. Barthelme jt), kes kasutavad fragmentaarsust nn metafiktsionaalsete narratiivide põhilise poeetikavõttena. „Fragmendid on ainus vorm, mida ma usaldan,“ kommenteerib ( 5) ……………………………………………..) Donald Barthelme lühipala „Näed sa kuud?“ minajutustaja. Fragmentide ( 6) …………………………….) rea sulatamine tervikuks võib seega olla ka teksti üks teemadest, mis laiemalt peaks selgitama üldisi raskuse fragmentideks lõhutud maailma mõtestamisel. Seepärast pole ka üllatav, et fragmentaarse proosa poeetika lähtub teinekord ka kõigile tuntud pusle põhimõttest. Kuigi „tükimängu“ eesmärk on lõpuks kõik pildiosakesed tervikuks koondada, ei pruugi see teinekord õnnestuda. Traditsioonilise ( 7) ………………………………………..) narratiiv seisukohast valesti kokku pandud jutustuses jääbki lõpuks ikka domineerima ( 8) ……………………………….) fragmentide enda tähendus ja võimalikud uued suhted, mitte etteantud ja valmismõeldud süsteem. Nii võib eriti pikemates tekstides olla fragmentaarsuse potentsiaalseks ( 9) …………………………) omaduseks ka arusaamatusest tekkiva mõistatuse olemasolu: mis juhtus? mis üleüldse toimub? Näiteks Jüri Ehlvesti pikemad proosatekstid esindavad seda äpardunud pusle kontseptsiooni ( 10) ………………………………) äärmiselt mõjuvalt nii vormiliselt kui sisuliselt.
Sirp, 30. august 2013, Janek Kraavi „Fragment, fragmentaarsus“
2014
vanem
piirkonnavoor
