Keeleülesanded

Tüvemitmus vanas õpikus (I)

Tänapäevases eesti keeles kasutatakse tüvemitmust peamiselt osastavas käändes (v.a õnnelik-tüüp, kus tuvemitmus on de-mitmusest tavalisem). Muid käändevorme kasutatakse fraseologismides ja liitsõnades (nt käsil olema, munele hakkama). Vanemas keelepruugis on tuvemitmus märksa sagedasem.
Varem nimetati tuvemitmust i-mitmuseks, sest keeleajalooliselt on tegemist i-tunnuselise vormiga.

Järgnev reeglistik on pärit 1942. aastal ilmunud õpikust „Eesti keele grammatika gümnaasiumile III. Täiendav kursus“ (autor Henno Jänes).

(partitiiv = osastav kääne, genitiiv = omastav kääne)

Lühike mitmuse partitiiv. Lühikese mitmuse partitiivi lõpul võib leiduda e, u või i. See oleneb sõna tüvevokaalist ja a-tüvelistel pealeselle veel esimese silbi esimesest vokaalist. Järgmise tabeli põhjal on võimalik leida lühikese mitm. partitiivi lõppvokaal.

I silbi

vokaal

Tüve lõpp-

vokaal

Mitm. part.

lõppvokaal

Näiteid

Erandid

e

i

hetki, nurmi

i

e

keppe, sokke, piiskoppe

u

e

kulme, iseloome

a

i

õ

ei

äi

a

u

kanu, aegu, asju

sigu, linnu

mõõku, õunu

seinu

äiu

pikk – pikki

king – kingi

silm – silmi[1]

e

o

u

ä

ö

ü

i

keni, relvi; kelli, metsi

nokki, kohti; otri, konni

sukki, nurki; musti, julmi

märgi, pärni

pööri

lünki

1) i ja j järel i muutub e-ks: nuie, tühje[2];

2) 2-silbilistel esmavältelistel sõnadel, mil on esimeses silbis o või u, on mitm. partitiivis e (välja arvatud oma, osa – omi, osi)

oda – ode; muna – mune; tuba – tube

i-mitmuse käänded moodustatakse mitm. partitiivi põhjal järgmiselt:

  1. Kui mitm. partitiivi lõpul on -id, siis jäetakse -d lõpust ära ja liidetakse saadud tüvele soovitava käände lõpp: mõttei-d – mõttei-s, mai-d – mai-le.
  2. Kui mitm. partitiivi lõpul on u, i või e, siis liidetakse mitm. partitiivile soovitava käände lõpp. Astmevahelduslikel sõnul muudetakse seejuures tugevaastmeline tüvi nõrgaastmeliseks: vanu – vanule, kive – kivel, õnnelikke – õnnelikele, lehti – lehile.
  3. Sõnadel, mil mitm. partitiivi lõpul on sid, i-mitmus puudub.
  4. Kui i-mitmuses j sattub i ette, siis ei jää häälikuühend ji püsima, vaid:
    1. a-tüvelistel sõnadel muutub ji je-ks (nälg – näljele, härg – härjele);
    2. e-tüvelistel sõnadel ji muutub i-ks (jälg – jälile, külg – külile).
  1. Mitm. partitiivi tüves olev s jääb i-mitmuses püsima (uusi – uusile, varsi – varsil).

Moodusta neile reeglitele tuginedes nõutud i-mitmuse vormid:

paks mets (seesütlev)

soe ilm (saav)

tühi aed (seesütlev)

lilleline sukk (seesütlev)

suur võlg (seesütlev)

paha sõber (seestütlev)

pruun leib (alaleütlev)

tühi väli (alaleütlev)

külm tuisk (sisseütlev)

jalg (alalütlev)

vaks (sisseütlev)


[1] Lisaks neile kolmele veel viis vähem esinevat sõna: iga — igi, isa – isi, iva – ivi, lisa – lisi, nisa – nisi. sõnust iga, isa, lisa tarvitatakse harilikult aga sid-lõpulisi vorme: igasid, isasid, lisasis.

[2] Sõnadest neli ja väli on lubatud reeglipäraste vormide nelje, välje kõrval tarvitada ka vorme nelju, välju, mis viimased ongi eelistatavad.

2018

keskmine

piirkonnavoor

Vastus

Accept Cookies