Tammsaare vanad keelendid

Katkend Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremehe“ esmatrükist on ilmselt loetav ja arusaadav, kuid selles on ometi mõned tänapäeva keelenormiga vastuolus olevad keelendid. Kirjuta need teksti järele ja lisa õige variant.

Villu jooksis esimese hiiliga põlluservast üle läbi värava metsa. Siin käis ta mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata, ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jatkanud, oleks ehk paarikordse hinge-tagasi-tõmbamisega jookstes kas või järveni jõudnud, kuhu poole versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis sedavõrd tema tähelpanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge mitte olema. Tema arvates oli võimata uskuda, et aastajooksul siit nurga neiude jalad nii kitsaks ja väikseks, nende kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud jälgede järele. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja läksid sinna poole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pööranud ja järele vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad ümber olid pööranud, aga pesu ja seebitükk kaenlas tuletasid talle meele, et ta millekski muuks kodunt oli välja tulnud, mitte aga selleks, et naisterahva jälgi ajada.

[…]

„Ema peaks seda teadma,“ lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, panin nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamata rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatas vaevalt põlvini. Siin seisis ta päikse paistel, pildus käsi, tõmbas lihaksed kokku, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See ukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli jälle kord olla vaba ! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.

2018

vanem

piirkonnavoor

Vastus