Keeleülesanded
Eesti nimi läbi sajandite
Edgar Rajandi ja Helmut Tarand on artiklis „Eesti nimi läbi sajandite“ (1976) kirjutanud eestlaste eesnimedest. Esitame sellest lõigu. Loe jutt läbi ja seejärel otsusta tekstist lähtudes, millised järgmistest väidetest on õiged. Õigete väidete ette märgi kastikesse pluss (+) ja valede ette miinus (-).
Mida teame muinaseestlaste nimedest?
Muistsetel läänemeresoome rahvastel oli välja kujunenud oma nimesüsteem, mis struktuurilt sarnanes germaanlaste nimesüsteemiga. Esines nii ühetüvelisi nimesid (Auvo, Ilma, Lembi, Toivo, Meeli), osa neist sufiksilised (Meelikka, Toivottu, Lembitu), aga ka liittüvelisi (Igivalda, Ihalembi). Mõned lihttüvelised nimed võivad olla varasemate liittüveliste lühenenud kujud: Ihalembi võis anda näiteks Iha, vahest ka Lembi.
Kuigi mitmete nimede algtähendus on jäänud arusaamatuks, on teada, et nimede panemisel arvestati nimede tähendust, ühendades sellega vanemate tunded ja tulevikusoovid lapsele. Siiski on võimalik, et tol ajal, kui meie muistsete esivanemate nimed sattusid ürikutesse ja dokumentidesse, olid paljude nimede side üldnimega sedavõrd lõdvenenud, et tähendust enam oluliselt ei arvestatud. Nimede areng oli arvatavasti jõudnud nii kaugele, et liitsõnalised nimed (Ilmavalda, Meelitoivo, Igäpäivä jt) kombineeriti traditsioonilistest nimesobilikest sõnadest, seejuures osiste üldnimeline tähendus enam määravat osa ei etendanud.
Iidsetest aegadest alates olid meeli, päivä, valda, toivo, lembi jpm olnud need sõnad, millest nimesid moodustati. Oletatavasti kombineeriti muistsed nimed nii meestele kui naistele samadest nimekõlblikeks kujunenud sõnadest. Võimalik, et valiku pehmem, õrnem ja naiselikum pool leidis rohkem kasutamist naisenimedes, kuid kindlalt seda väita ei saa, kuna dokumenteeritud naisenimed pärinevad hilisema aja ürikutest.
Eestlaste muistsete nimede kohta on kujunenud käsitus, et näiteks germaanlaste nimesonavara on toretsevam ja sõjakam kui eestlastel. Kui vastandada germaanlaste nimepõhju mõõk, kirves, karu, relv, hunt ja kaaren eestlaste hüve, armastuse, lootuse, viljakuse ja päikesega, võibki jääda mulje germaanlaste agressiivsusest ja eestlaste luulelisusest. Siiski on indoeuroopa rahvaste säilinud isikunimestik eestlastega võrreldes väga suur ja selles leidub suurel hulgal ka neidsamu poeetilisi sõnu, millest meie säilinud nimestikuosa peamiselt koosneb. On raske oletada, kas meie nimevaras sõjakus päriselt puudus, olgugi et ilmekaid näiteid napib.
Kultuurilisi kokkupuuteid naabritega tõendavad mitmed laensõnad keeles. Kuigi ollakse üksmeelsed, et muistsed eestlased laenasid teistelt rahvastelt ka isikunimesid, ei olda kindlad, millised need nimed konkreetselt võisid olla. Alo, Ando, Ann, Hann, Asse, Immo, Kalle, Melde, Tamme, Valdo, Memo, Ülli – neid nimesid saab tagasi viia niihästi muistsetele algupärastele sõnadele ja nimedele kui ka skandinaavia, germaani, vana-alamsaksa ja naabrite „originaalidele“.
Koos ristiusuga levinud rahvusvahelised eesnimed võeti tõenäoliselt eestlaste poolt vastu samasuguste erinevate arusaamade ja suhtumistega kui usk ise. Arvatavasti omastati sellised nimed, mida eestlane võis ka omaks pidada. Juhan tuletas meelde traditsioonilist nime Iha ~Ihames ~ Ihales-rühmast, seda võidi kasutada aga ka kui Johannese mugandust. Paari sajandi jooksul võtsid eesti keelde sobituvad rahvusvaheliste sugemetega nimed sedavõrd võimust, et XVI sajandil on meestenimedest levinumad Andres, Jaan, Jürgen, Laur, Mats, Mikk, Märt, Peeter, Pärtel, Siim, Toomas ja naistenimedest Kadrina, Kerstin, Mari, Piret, Mall, Valbur jms. Need nimed on juba selgelt seostatavad katoliku apostli- ja pühakunimedega. Kirikuteenistustel, pühakute nimepäevadel ja perekondlikel talitustel oli kultusega seostatud nimepropaganda tõhus ja tegi oma töö. On võimalik, et vanasõna „ega nimi meest riku“ pärineb just XIV või XV sajandist, mil see sai erilise tähenduse.
□ 1. Eestlaste muistsed nimed sarnanesid oma ehituselt germaani rahvaste nimedega.
□ 2. Sufiksilised nimed on liittüvelised.
□ 3. Nime valimisel oli tähtis see, mida vanemad lapsele eluks soovisid või mida nad lapse vastu tundsid.
□ 4. Liitnimest võis lühenemise käigus kasutusse minna nii nime esi- kui ka järelosis.
□ 5. Läänemeresoome rahvad on lapsele alati valinud nime selle tähenduse järgi.
□ 6. On kindlalt teada, millised isikunimed on muistsed eestlased naabritelt laenanud.
□ 7. Muinasnimede puhul ei tehtud arvatavasti vahet tüdrukute ja poiste nimedel.
□ 8. Naisenimed on kirjalikesse allikatesse jõudnud hiljem kui mehenimed.
□ 9. Germaanlaste vanad nimed on sõjakamad kui eestlaste omad, eestlaste nimedes puudub sõjakus.
□ 10. Me teame, et naabritega on läbi käidud, sest eesti keeles on laensõnu germaani, slaavi ja balti keeltest.
□ 11. Hann, Alo ja Immo on laenatud nimed.
□ 12. Eestlased võtsid ilmselt omaks rahvusvahelised nimed, mis meenutasid mõnd vana oma nime.
□ 13. Rahvusvahelised nimed hakkasid laiemalt levima 16. sajandil.
□ 14. Eestlased võtsid kiiresti omaks katoliku usuga seotud pühakute nimed.
□ 15. Vanasõna ega nimi meest riku tuli tõenäoliselt kasutusele ristiusustamise algusaegadel.
2016
vanem
piirkonnavoor
